Ida-Euroopa kui eimiski ehk

Triin Tulgiste

Uue identiteedi otsinguil Tanel Randeri näitus „Pole piire, pole vahet?” („No Borders – No Difference?”) Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 5. V. Proovides sõnastada, milles täpselt seisneb Randeri näituse kese, Ida-Euroopa diskursus, kerkib ilmselt pinnale teatud hulk märksõnu (mahajäämus Läänest ja sellest tingitud järelejõudmise iha, poliitiline väheolulisus, teatav eksootilisus), kuid konkreetselt on seda väga raske määratleda. Oma osa on kindlasti ka sellel, et niivõrd erineva taustaga kultuurinähtusi, mille kõige silmanähtavam ühisnimetaja on XX sajandi kommunismikogemus, ongi tänapäeval raske kuidagi sisuliselt siduda, eriti kui erinevus igatsetud läänega on järjest väiksem ja märkamatum. Tanel Rander leiab filosoof Ovidiu Ţichindeleanule toetudes, et see ühine (kuid siingi selgelt defineerimata) identiteet on küll kunagi eksisteerinud, kuid „praegune Ida-Euroopa on põhimõtteliselt eimiski – kui see üldse midagi on, siis pigem lootus kui tegelikkus, pigem minevik kui tulevik ... Kui Ida-Euroopa on eimiski, siis ei seisne selle olemus milleski nähtavas ega positiivses, vaid pigem puudumises ja välistatuses.”1 Puuduvad Randeri sõnul nii piirid kui Ida-Euroopa senisel ajalool põhinev omanäoline identiteet. Lahendusena näeb ta uue, Ida-Euroopast endast lähtuva diskursuse teket, mis samuti nagu „lääne” piirivabadus ei põhine niivõrd kindlal territooriumil, vaid kriitilisel suhtel ja dekoloniaalsel positsioonil.

Rander on seoses oma varasema näitusega „Dekoloniseeri see” („Decolonize this”)2 „Kunstiministeeriumi” saates3 maininud, et dekolonialismi kui meetodi näol on tegemist eelkõige kolonialismi ilminguid paljastava kriitilise praktikaga, millel puudub positiivne programm. Kuigi otseselt selgelt määratletud positiivse programmi esitamisest ei saa rääkida ka seekordsel näitusel, võib teataval määral positiivse programmina vaadata Randeri uue Ida-Euroopa diskursuse loomise huvi.

Näitus koosneb tinglikult kahte tüüpi töödest: dekolonialistlikule kriitikale keskendunud tööd nagu „Mitteberliinlane” („Unberliner”) ja „Neli postkaarti Ljubljanast” ning uue diskursuse väljatöötamisele orienteeritud tööd, näiteks „Intervjuu Michael Kurzwellyga”. Uue identiteedi loomiseks on aga vaja eelnenud piirisituatsioone või täpsemalt piiride kadumise protsessi kriitiliselt analüüsida. Näituse keskseks tööks on ka ruumis selgelt domineeriv videoteos „Mitteberliinlane”, kus autor osaleb n-ö kõrvalise isikuna võitluses, mis justkui puudutab teda, aga siiski mitte (mitte-kuulumisele viitab ka videoteose pealkiri). Selline mittekuulumine või identiteeditus on aga laiendatav kogu Ida-Euroopale: sajandeid konstrueeritud erinevused on seoses globaalse kapitalismi pealetungiga kas täiesti kadunud või kadumas. Mõiste Ida-Euroopa on veel käibel, kuid üha enam on poliitiliselt korrektne viidata Ida-Euroopale kui millelegi endisele. Ida teisesus seisneb aga endiselt lääne võimupositsioonis, eristatusele eelistatakse nüüd enda hulka sulandamist ja ühtlustamist, ilma et Ida-Euroopa end seejuures kuidagi iseseisvalt määratleks. Ida-Euroopa kommunistlik ajalugu on identiteedi alusena või selle osana tabustatud ning isegi sellest mõtlemine näib olevat keelatud. Selline lääne suhtumise või diskursuse ainuvalitsemine on Randeri sõnul aga laiem, mõjutades ka seda, kuidas ja millest üldse võib kõnelda ja mõelda.

Tulles aga tagasi Berliini müüri juurde, viitab Rander asjaolule, et kunagisest tugevalt ideoloogiliselt laetud piirist ja „lääne munade pigistajast” on saanud lihtsalt kaup nagu iga teine ning müür on kaotanud oma tähendusliku potentsiaali mälestusmärgina just seeläbi, et sellest pole enam lubatud mälestusmärgina mõelda.

Keelatusele ja välistamisele juhitakse tähelepanu ka teises videoteoses „Neli postkaarti Ljubljanast”, kus Churchilli esindatav pime minevik sõna otseses mõttes upub totra lääne tarbimismantra („can’t resist”) alla.

Kui „Mitteberliinlane” on eelkõige olukorra kriitika, siis, nagu mainitud, videotööd „Intervjuu Michael Kurzwelliga” ja „Oder. Kord. Piir” („Oder. Order. Border”) viitavad kriitika kõrval ka võimalikule positiivsele lahendusele, uue identiteedi tekkele või vähemalt selle potentsiaalile. Poola piiri läändenihkumisega kaheks eraldi linnaks jaotatud Frankfurt (Oder), mille saksapoolne osa säilis Frankfurdina ning mille Poola-poolsest äärelinnast sai iseseisev linn Slubice, näitlikustab vägivaldse ja kunstliku piiritõmbamise: loodusliku ja loomuliku piiri rollis jõest saab lõhkumise sümbol. Frankfurdi kuulumine Ida-Saksamaa ja seega ka raudse eesriide taguse Ida-Euroopa koosseisu tühistab linnas visuaalselt märgatava jaotumise idaks ja lääneks. Video püstitab küsimuse: kui ida ja lääne vahe on vaid formaalne, siis kas Ida-Euroopa on muutumas või juba muutunud vaid Disneylandiks? Vastanduse ületamine kerkib selgemalt esile Kurzwellyga tehtud intervjuus, mis tiirleb valdavalt kahe linna taasühendamise ja uue identiteedi loomise ümber. Paratamatult saab kahest linnast kogu Ida-Euroopa uue identiteedi sümbol, millele Rander ise viitab kui postkolonialismist tuntud hübriidsele „kolmandale ruumile”.

Kuna Rander huvitub eelkõige koloniaalsusest ning viitab ka eelmainitud intervjuus postkolonialistliku mõtleja Homi K. Bhabha mõistele „kolmas ruum”, siis vaadakem siinkohal ka piirimõistet postkolonialismi teooriate raamistikus. Kõik näitusel käsitletud situatsioonid on piiride kadumisest olenemata käsitletavad piirialadena (borderlands), mis fikseerituse puudumisel ei allu binaarsetele opositsioonidele ning on seetõttu pinnaseks nende lammutamisele ja küsimuse alla seadmisele. Kui laiendada piiriala mõistet kogu Ida-Euroopale, siis näib Rander teatud osas jõudvat samasugusele järeldusele kui Piotr Piotrowski oma Ida-Euroopa kunstikäsitlusega. Ida-Euroopa kui ühelt poolt Lääne osa, ent teiselt poolt selle keskuste suhtes kõrvaline ala, on piirkonnana unikaalsel positsioonil kritiseerimaks ja ümbermõtestamaks keskuses valitsevaid kontseptuaalseid paradigmasid ja pingeid. Nii pole põhjust piirkonna uueks identiteediks pidada mitte hierarhiliselt ja pidevalt järelejõudmisele keskendunud poolikut teist, vaid teatud laadi Euroopa kui terviku enesekriitikat, ka siis, kui see kriitika reaalsete muutusteni ei vii.


1 Väljavõte pressiteatest.

2 Y-galeriis 30. IV – 20. V 2012.

3 24. V 2012, järelkuulatav aadressil http://klassikaraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=978&kid=243.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming