Ida kunstikaart on Amy Bryzgeli reisijuht

Liisa Kaljula

Hea kunst reageerib tundlikult ja intelligentselt olulistele küsimustele. Möödunud sügisel viibis Eestis Ida-Euroopa performance’i-kunsti uurija Amy Bryzgel. Ta kohtus kunstnike ja kuraatoritega, pidas loengu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses. 2013. aasta suvel ilmus Suurbritannia kirjastuse I. B. Taurise väljaandena tema raamat „Performeerides Ida. Performance’i-kunst Venemaal, Lätis ja Poolas 1980. aastast peale”. Praegu töötab ta uue raamatu kallal ja on võtnud vaatluse alla nii-öelda laiendatud Ida-Euroopa radikaalse kunsti. Ta on ameeriklanna, elab ja töötab Šotimaal.

Mis sind endise idabloki juures tõmbab? On see kunst või poliitika?
Küllap tulenes esialgne huvi mu enda taustast. Minu kaks vanavanemat on poolakad ja kasvasin nagu paljud ameeriklased üles koos oma perekonna rahvuslike traditsioonide ja tavadega. Kui hiljem kunstiajalugu õppisin, olin valulikult teadlik sellest, et ülikooli õppekavas ei olnud ühtki poola kunstnikku, rääkimata nende piltidest õpikutes. Olin siiralt uudishimulik, milline näeb välja kõikide alaesindatud Ida-Euroopa paikade kunst.

Mind on painanud küsimus, kas Ida-Euroopal on oma elujõuline identiteet? Kui neil maadel on midagi ühist, siis kas see on jagatud ajalooline trauma või midagi positiivsemat?
Juba Ida-Euroopa termin ise on keeruline küsimus. Teame, et tegu on geopoliitilise terminiga ja peaksime ka teadma, kui seda kasutame, siis räägime vaikimisi paljudest Ida-Euroopa variantidest, mitte ainult geograafilises, vaid ka ajalises plaanis. Seega on mängus jagatud ajalooline trauma, ent see erineb maade ja kümnendite kaupa. Mind on huvitanud selle juures, kuidas on jagatud, imporditud ning eksporditud stiile, traditsioone ja lähenemisi. Teame rohkem lääne stiilide ülevõtmisest, see on tõenäoliselt üks kõige sagedamini välja toodud troope. Palju vähem teame ida kunstnike mõjust lääne omadele.

Sul on doktorikraad Rutgersi ülikoolist. Eesti kunstiringkonnas seostub see peamiselt Zimmerli kunstimuuseumi ja sealse Norton Dodge’i vene ja nõukogude nonkonformistliku kunsti kollektsiooniga. Millist rolli on see kollektsioon mänginud sinu kui uurija eluloos?
Dodge’i kollektsioon oli mu doktoriõppe alus ja õieti sissejuhatus Ida-Euroopa kunsti. Kui ma oma doktoritöö teemat paika panin, teadsin kindlalt, et tahan uurida kolme nõukogude mõjusfääri kuulunud maa kunsti: Venemaa, ühe nõukogude liiduvabariigi ja ühe Kesk-Euroopa riigi kunsti. Tänu elamisele Poolas otsustasin kasutada oma keeleoskust uurimisteema kitsendamiseks. Mulle tundus, et Baltimaad võiksid pakkuda huvitavat võrdlusmaterjali, kuna need kuuluvad Euroopa traditsiooni, ent lõigati toona Nõukogude Liitu inkorporeerimisega Euroopast ära.

Norton Dodge’i kollektsioon kannab ka lääne Ida-Euroopasse suhtumise ajaloolisi jälgi XX sajandi lõpus. Toona veeti põrandaalust kunsti salakaubana Nõukogude Liidust välja justkui päästeaktsioonina, kuigi regioon jäi selle aktsiooni käigus ilma suurest osast oma kultuurimälust. Kas oled tundnud oma õlgadel eelkäijate tegude raskust – pean silmas kunstiteadlasi ja kunstikaupmehi, kes reisisid Ida-Euroopas 1990ndatel –, reisides Ida-Euroopas nüüd, 2000ndatel?
Kui alustasin 2004. aastal oma uurimistööd, siis sain tagasisidet, et väljast tulijana ei saa ma nende asjadest päriselt aru, kuna ei ole neid ise läbi elanud. Enamasti on vastukaja mu tööle olnud üsna positiivne, niipea kui selgitan, et mu lähenemine seisneb Ida-Euroopa kontekstist kõikvõimalike nüansside väljatoomises.
Praeguses uurimistöös olen kasutanud reisijuhtidena Zdenka Badovinaci kataloogi „Keha ja Ida” ning Irwini grupi „Ida kunstikaarti”. Olen kasutanud neid tekste peaaegu nagu telefoniraamatut. Olen püüdnud väljast tulijana läheneda valdkonnale seestpoolt, kohapealsete asjatundjate ja seal kirjutatud tekstide abil.

Kumus oli meie vestluse ajal väljas Euroopa Nõukogu näitus, mille üks eesmärke on tõestada, et Lääne- ja Ida-Euroopa nüüdiskunst ei erinegi nii palju. Siin on iva, sest idaeuroopa avangardi on sageli peetud lääne omast vähem radikaalseks. Ent tingimused, milles avangard sündis, olid siiski väga erinevad: kui lääne oma tegutses avalikus ruumis, siis ida oma privaatses või poolavalikus ruumis. Sa oled toonud välja kunstituru mõju läänes. Ent kas idas ei kehastanud riik seda, mida läänes kehastas turg?
Olen täiesti nõus, et riigil on Ida-Euroopas olnud Lääne-Euroopa kunstituruga üsna ühesugune roll. Suures plaanis on suur osa XIX ja XX sajandil tehtud kunstist seisnenud millegi vastu mässamises. Kui minna täpsemaks, siis kas mässata akadeemia, valitseva stiili, kunstituru, riikliku poliitika või repressiivse süsteemi vastu tähendab väga erinevaid asju. XX sajandi esimesel poolel olid kogu Euroopa kunstnikud orienteerunud lääne kunstikeskustele: Pariisile, Münchenile, Milanole. Peaaegu alati püüti neid stiile kohandada oma traditsiooni ja maitsega. Tulemuseks olid huvitavad ja uuenduslikud kunstilised vormid, mille alged olid juhuslikult läänes. Ida ja lääne sotsiaalsed ja kultuurilised erinevused on kadumas, paljud noored kunstnikud õpivad praegu välismaal või osalevad residentuuris üle maailma. Seega tuleb praegu rääkida mõju või tausta homogeensusest. Ühtlasi tuleb pidada meeles, et ajaloolise avangardi mõttes olid Ida-Euroopa kunstnikud esirinnas, näiteks Rumeenia kunstnik Tristan Tzara. Ent kui rääkida neoavangardist, on lääne avalikus ruumis ja ida privaatses ruumis tehtud radikaalse kunsti erinevuse koha peal minu meelest teadmistes ja kirjanduses lünk, mida tasapisi täidetakse.

Kui eeldada, et avangard ei ole kunsti­maailma sisemäng, vaid kannab missiooni ühiskonnas laiemalt, siis kas performance’i-kunstil on olnud Ida-Euroopas eriline roll võidelda lähiajaloos vaba ja avatud ühiskonna nimel?
Arvan küll. Doktoritöös keskendusin Ida-Euroopa performance’i-kunsti seosele lääne avangardi teooriatega. Teoreetikute argument on, et avangard on surnud või määratud ennast kordama, aga idas toimis avangard paljudel puhkudel tahtmatult poliitilise aktivismina. Kui mõelda mitmetele lääne näitustele ja raamatutele Ida-Euroopa nüüdiskunstist, siis tundub traumaatiline postsotsialistlik Ida-Euroopa kunst olevat kaup, mida läänemaailm on valmis ostma. Kas Ida-Euroopa vastab sinu silmis lääne tellimusele toota valu ja alandusega seotud kunsti?
Arvan, et hea kunst reageerib tundlikult ja intelligentselt olulistele küsimustele, olgu need kui tahes suured või väikesed. Ida ja lääne vastandus on kahtlemata küsimus, millest paljud kunstnikud on teadlikud: olgu see siis teadlikkus tõsiasjast, et kunst on välisturu objekt, nüüd rohkem kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist, või sellest, et lääne turg otsib Ida-Euroopast midagi spetsiifilist. Paljud kunstnikud tegelevad nende küsimustega, aga head on need, kes teevad seda siiralt ja ausalt.

Kas Ida-Euroopa performance’i-kunsti uurijana kogud ja kontseptualiseerid pigem efemeerset, ajalist, kaduvat?
Mulle meeldib efemeerse kinnipüüdmise mõte, mitte üksnes performance’i-kunsti vaid ka ajaloo seisukohast. Olen reisinud Ida-Euroopas 1990ndate keskpaigast ja olen oma silmaga näinud, kui palju see on muutunud. Asi ei ole üksnes lääne poekettides ja Starbucksides linnade keskväljakul, vaid selles, kuidas on hakatud turustama oma kultuuri aspekte. Poliitilised erinevused on hajunud, nende asemele on ilmunud ainulaadse rahvusliku identiteedi kinnitamine.

Oma raamatus pakkusid välja, et Ida-Euroopa on pigem performatiivne kategooria, mida pidevalt luuakse. Kas sa tead juba, milline kunstiteos on sinu järgmise raamatu kaanel?
Annan endale aru, et raamatuga „Performance’i-kunst Ida-Euroopas” konstrueerin tahtmatult ajalugu, aga see tõesti ei ole olnud mu eesmärk. Oma uurimistöö huvides olen püüdnud kohtuda võimalikult paljude kunstnikega, kes on mingil moel seostatavad performatiivsega. Ma ei leia, et need kunstnikud esindavad ilmtingimata sealset kultuuri, rahvast või regiooni. Pigem on nende töö huvitav ja võib juhtumisi puudutada ka lokaalseid küsimusi. Taurise kirjastuses tehti mu eelmise raamatuga nii head tööd,* et ma ei tea, kuidas seda üle trumbata. Aga küll ma midagi välja mõtlen!

* Raamatu kaanel on kujutis läti kunstniku Miervaldis Polise 1989. aasta Bremeni performance’ist „Proks­inimeste kollektiivne kerjamine”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming