Ideaalne araabia naine

Reet Varblane

Aline Thomasseni installatsioon „Ma rändan su peas” Anu Juuraku kuraatoriprojektis „Vaikne revolutsioon” Tallinna Kunstihoones kuni 9. IX. Möödunud esmaspäevast peale on Tallinna Kunstihoone galerii septembrikuuks muudetud küllalt õdusaks arhiiviruumiks. Tegemist on Berliinis alguse saanud Bettina Knaupi ja Beatrice Ellen Stammeri kureeritud kunstiprojektiga „re.act.feminism#2 – performatiivne arhiiv” ehk pidevalt laieneva, elava tegevuskunstiarhiiviga, mida eksponeeritakse kolme aasta jooksul (2011–2013) kuues Euroopa riigis: Hispaanias, Poolas, Horvaatias, Taanis, Eestis ja Saksamaal. Selles arhiivis on praeguseni 130 kunstniku või kunstikollektiivi tegevuskunsti dokumentatsioon videote, varasemate puhul ka fotode näol. Arhiiviprojekti huvikeskmes on feministlik, sookriitiline tegevuskunst, aga ka selle dokumenteerimisviis ning retseptsioon, nii tekkeajal kui ka tagasivaadatuna. Arhiivis on töid 1960ndate lõpust, Euroopa ja Ameerika Ühendriikide feministliku kunsti teise laine tekkeajast, tänaseni välja. Kuid Euroopa-kesksuse kõrval on arhiivis tugevasti esindatud araabia maade naiskunstnike, oma positsiooni, staatuse peale mõtlevate naiskunstnike performance’ite dokumentatsioon. See võib esmapilgul isegi kummastavalt mõjuda, sest kuigi tegevuskunsti käsitletakse euroopa kultuuri kontekstis juba päris ammu vabade kunstidena, on sellel siiski laiemale publikule radikaalsuse, marginaalsuse märk küljes. Igal juhul ei ole tegemist traditsiooniliselt naiselikuks peetud kauni kunstiga, ka tantsu või mõne teise ajalise kunsti mõttes. Araabia maade, eelkõige sealsete tugeva eneseteadvusega naiskunstnike tähendus kasvab järjest rahvusvahelisel kunstiväljal. See aga tähendab, et araabia naist ei saa ega tohi käsitleda klišeearusaama järgi.

Hollandi kunstniku Aline Thomasseni naisekujutised Tallinna Kunstihoone joonistustriennaali näitusel esitavad araabia, täpsemalt Maroko naist. Ka see ei ole tavapärane tagasihoidlike, haprate, allasurutud, euroopa mõttes mehe pilguga nähtud erutavalt erootiliste naisekujundite kogum. Thomasseni puhul ei saa paralleele tõmmata ei XIX sajandi euroopa kunstnike romantilise kujutlusega ega ka praeguste ahvatlevate araabia naistega turismi plakatitel. Aline Thomasseni naisekuju tekitab pigem ebamugavust: tema Maroko naine on oma seksuaalsusest teadlik tugev naine, kes ei pelga ka seksuaalsuse üleprodutseerimisest karastatud eurooplase silmale vahest liigagi avameelset kujutamist.

Autor on pealkirjastanud oma projekti „Ma rändan su peas”, lisanud piltidele tekstid, jutukatkendid naiste, aga ka meestega, vaeste ja rikastega.

Aline Thomassen sattus esimest korda Vahemere lõunakalda maadele, sealhulgas ka Marokosse 1994. aastal. Sellest peale jäi Maroko teda kummitama. Siis õnnestus tal saada stipendium, elada seal viis kuud, seejärel veel viis kuud, kokku ligi kolm aastat. Sealne elu inspireeris teda: algul ta ei saanudki aru, mis nimelt, sest Maroko ei ole pingevaba paradiis, iseäranis naisele. Aga seal oli midagi, mis pani ta hoopis kriitilisemalt vaatama Hollandi elu peale: „Ma leidsin seal oma siseelule paralleelmaailma. Mõistsin, et eneseteadvus peegeldub ühiskonnas vastu. Ma adusin ühiskonnas privaatset meeleseisundit, Hollandis ei ole ma seda kunagi tunnetanud”.

Aline Thomasseni naisekujutis on loodud väljaspoolse pilgu, arusaama põhjal, aga selle puhul tuleb rääkida nii tugevast empaatiast ja veel millestki muust – ilmselt samastumisvõimest. Kunstniku samastumisvõime on toonud läänemaailmas tema Maroko projekti vastuvõtmisel kaasa võõristuse: „Kui mul oli näitus „Ideaalne islami naine” Stedelijki muuseumis, siis see mõjus nagu halb nali, sest igaüks Hollandis vaatas islami naisele viltu. Kõik ootasid, et rõhutan islami naise allasurutust, nõrkust, emantsipeerumatust. Ma ei saanud seda kuidagi teha. Maroko naised elavad küll väga rasketes tingimustes, neid ümbritseb patriarhaat, nende elus on palju piiranguid, kuid kui võtta arvesse olukorda, kus nad elavad, on nad sisemiselt väga tugevad. Nad teavad, mida tahavad. Mind on huvitanud patriarhaalse eluga hakkamasaamise psühholoogiline pool. Aga seda ei taheta läänemaailmas mõista – me ei taha ennast nendega identifitseerida. Läänes on lihtsam neist klišeede varal mõelda, see teeb nad vähem ohtlikuks, nõrgemaks, haavatumaks. Kui vaadata islami naist harimatu, rumala olendina, ei ole ta üks meist, siis ei ole vaja tema peale mõelda, ta ei häiri meid.”

Aline Thomassen on veendunud, et just islamis kui väärtushinnangute süsteemis peitub sealsete maade tugevus: „Minu sõprade seas on palju fundamentaliste. Tunnen ennast fundamentalisti juures sageli märksa kodusemalt kui Casablanca tüüpi rikastes kodudes. Paljud naised kuuluvad samuti islamiparteidesse ning on väga palju head korda saatnud, takistanud korruptsiooni, aga meie ei taha seda näha. Sootuks lihtsam on näha neil maadel vaid ekstremismi ja terrorismi. Peame aru saama, et islami usuta oleksid riigid nagu Maroko n-ö teel põrgusse, täielikult avatud ebaõiglusele, korruptsioonile, allakäigule. Islam pole mitte ainult religioon, vaid tsivilisatsiooni väärtuste kandja”.

Aline Thomasseni Maroko naise projekt ei ole poliitiline väljaastumine, vähemalt ise rõhutab ta seda. Teda on huvitanud n-ö üldinimlikud väärtused, mis, vaatamata demokraatiale, on läänemaailmast kaduma läinud. Ta on patriarhaalse elukorralduse vastane, ta on veendunud, et just tugevate, mis siis, et mõnigi kord hariduseta, kuid sugugi mitte harimatute naiste toel, eestvedamisel sealne ühiskond muutub. Selles kontekstis on Aline Thomasseni ideaalse araabia naise projekt poliitiline seisukohavõtt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming