Igavene park

Paljud graafikud teevad kunsti ega murra selle üle pead, kas nende töid viiekümne aasta pärast veel mäletatakse.

VAPPU THURLOW

Mis annab kunstiteosele igavese väärtuse? Arvatavasti originaalse ja keeruka mõtte ning samaväärse teostuse koosmõjus tekkinud tulemus. Ometi ei ole head kunstiteost veel ühe teatud „miskita”, mida arvatavasti sõnastada ei saagi – kui õnnestuks täpselt määratleda, ei oleks enam saladust ega ka originaalset teost. Kui vaadata ajaloos tähelepanelikult ringi, jääb ehk veel üks asi silma: minevik on rikas suurtest teostest ja elutööst, mida nende loomisaja paiku eriti ei hinnatud. Sageli on igavese väärtusega teosed kõigepealt unustatud, et need siis nii inimpõlv hiljem aegade hämarusest jälle välja toodaks. See annab tähenduse ka teose ja selle looja suhtele, mida on käsitlenud essees „Autori surm” Roland Barthes: kunstnik ei peaks mõtlema mitte enda (kuulsuse, kasu …) peale, vaid hoopis laiemalt, sügavamalt, empaatilisemalt; võib-olla saab päris igavikuline looming tekkida ikkagi ainult kannatuse ja isiksuse hävimise hinnaga.

Kelli Valk. Palverännaku lõpp. Segatehnika, 2014.

Kelli Valk. Palverännaku lõpp. Segatehnika, 2014.

Sirja-Liisa Eelma

Traditsiooniliste kunstivormide allajäämine jõulisele uudsusejanule võiks praeguses olukorras olla sobiv jätk igaveste väärtuste teemalisele arutelule kunstis, kuid lõppkokkuvõttes otsustab ka selle, missugused praegu tehtud kunstiteostest lõpuks ajalukku lähevad, ikkagi vaid aeg. Nii teevad paljud graafikud suurepäraseid näitusi ja kannatavad välja selle, et need jäävad ehk piisava tähelepanuta. Nad teevad kunsti ja ka näitusi vähemalt endale ning hoiduvad elutargalt pead murdmast, kas nende töid viiekümne aasta pärast veel mäletatakse.

Filosoofide allee

Vabaduse galeriis on viimastel aastatel olnud kaks Kelli Valgu näitust: 2010. aastal „Poolel teel koju” ja tänavu „Filosoofide allee”. Kui graafik on varem teinud väikesi figuure või kasutanud kaljujooniste piktogramme ning ruunimärke poolabstraktsetel piltidel, siis viimane näitus oli koostatud eranditult abstraktsuse põhimõttel. Kunstnik töötab autoritehnikas, mida nimetab mix media segatehnikaks, trükkides litokivilt ainult talle enesele teada võttega. Piklikud sambataolised kujundid paistavad läbi kerge udu või peegelduvad selgel veepinnal. Piltidel pole otseselt maastikud. Tööd on abstraktsed, kuid loodud on need selgelt hoomatava maastikuelamuse ajel, mida väljendavad ka pealkirjad, nt „Üks samm ööst hommikusse” või „Õhtu kõnnib mööda vett”. Või siis kajastavad isiklikke seisundeid, nt „Eelaimus” ja „Kulgemine”. Taevast näib tuiskavat lund, maad mööda kihutavat tuuleiile, laiade lumeväljade äärel jürke vorme nagu vaikivaid menhireid. Lumehelendus tundub olevat sellise kujundimaailma põhiteema, samuti vesi. Ning element, mida Jaan Kross on iseloomustanud väljendiga „peenimasilmalise võrguga valgus”. Vaikse maa kohal keerlevad arvukad täpikesed ja tihenevad ihmjateks vormideks. Valgus paistab läbi kuuseokste või lumekristallide, udu tuprub veeväljade kohal. Kelli Valgu formaadid on aasta-aastalt kasvanud ja koos nendega ka ta tööde väljendusjõud. Rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi kirjeldas väliseesti kirjanik Valev Uibopuu hämarusse mattuvat maastikku romaanis „Neli tuld”: „Oli nagu oleks tinahallid eesriided aegamisi lastud vetevälja hiigelpanoraami ette.” Ka Kelli Valgu kammerlike mõõtmetega lehtede sisse mahub hämmastaval viisil ära hiigelpanoraam – mitte avarusse, vaid refleksiooni sügavusse. Kunstis võivad igavesed väärtused peituda monumentaalsetes vormides, aga mõnikord ka üsna väikses formaadis, kui vaikus meie, vaatajate sees hakkab piltidelt tagasi peegelduma.

Professorite puu

Vello Vinn. Kujukad kujud II. Ofsetlito, 2014.

Vello Vinn. Kujukad kujud II. Ofsetlito, 2014.

Hoopis teistsugust dialoogi igavikuga kui Kelli Valk peab teine graafik Vello Vinn. Tema teosed sisaldavad absurdihuumorit ja tabavaid tähelepanekuid maailma visuaal-verbaalse koe kohta, peaaegu märkamatutest asjaoludest välja kasvanud mõttekäike ja üleannetuid vimkasid. See graafika koosneb täppisteostest, mille iga detail on menaldatud suurima hoolega. Sürrealismis kasutatakse ülitäpset kujutamisviisi, et võimatuid ja absurdseid stseene süütule silmale justkui usutavana näidata. Vinn rõhutab enda kui autori eksaktset hoiakut, lisades kompositsiooni mõõtmiseks ettenähtud vahendeid, nagu kellad ja stopperid. Varasemas loomingus tõi ta vahel tsitaate sürrealistide loomingust, näiteks silmamuna pildil „Album”, mida on omal ajal kasutanud Luis Buñuel ja Salvador Dalí filmis „Andaluusia koer”. Vinna lemmikvõtete hulka kuuluvad sõnasabast kinnihaaravad kujundid, näiteks pildil „Kuuratsanik” kappab hobune kollasel kuul. Kindlasti on täitsa sürr ka tema armastus putukate kujutamise vastu: nood mõjuvad kunstniku piltidel niisama intelligentsete tegelastena kui inimesed, pealegi on nad väga intrigeeriva kehakujuga. Selliste olendite suust väljuvad kõnemullid tabavate märkustega nagu „Soomuseke, kiletiivake”, „Vastik ilm” või „Valvur S. Silmahimu”. Kärbes võib laest hüüda koerale („Urr”) ja kassile („Nurr”): „Surr, surr, lae alla tulge!”.

Tekstilised lisandused mõjuvad tööde juures pigem mantrate kui kommentaaridena. Vahel on selline tunne, et piltide sees toimub mingi palja silmaga nähtamatu elu, mis ei olegi otseselt seotud seal näha suuremate asjadega. 1970. aastatel tegi Vello Vinn peeni graafilisi lehti, rohkem või vähem tähendusrikkaid, ka allegoorilisi kompositsioone. Tema varaseimast loomingust on meelde jäänud unustamatu „Kass”, samuti „Aeg”, millel äratuskella külge kasvavad tiivad, kuhugi kaugele ära lennutavad. Pildil „Raketid” on Pisa torn teokarbikujuliselt rulli keeratud. Talle meeldivad väga seda sorti kujundileiud nagu inimese jalad, mida kaunistavad silmad, või käed, mis muutuvad meie silme all torsodeks.

Silma torkab ka kunstniku armastus massistseenide vastu linnaväljakutel, suurtes tehastes jms kohtades, mille ta siis oma detailitäpsel viisil graveerides metafüüsiliselt kõledaks, unenäoliseks on utreerinud. Beebinukud uuselamurajooni kõrghoonete ees näitavad, et selline keskkond muudab inimesed mulaažitaoliseks. Pildil „Jaam” tiksuvad valjult ja ähvardavalt lugematud kellad, kinosaali, mille ekraanil näidatakse Tallinna vanalinna, on foto kujul monteeritud „massiinimestest” koosnev vaatajaskond. Niisugused avalikud kohad on kunstniku fantaasia sulatusahjus enamasti tundmatuseni muutunud või teisendatud: näiteks seisab „Monument” keset dechiricolikult tühja linnaväljakut ja rahvahulk ei mõjugi siin elava ega inimliku, pigem elutuna. Ilusate graafiliste puuvõradega „Metsa” taustale on ta paigutanud mustvalged fotod tankuritest.

ERRi arhiivis saab vaadata Vello Vinnast 1986. aastal tehtud filmi „Pildi sisse minek”, kus kunstnik ise annab oma teose „Lugemissaal” tõlgendamiseks lihtsa retsepti. Meetod on nii üllatavalt hõlpus, et tekib küsimus, kuidas küll keegi selle peale varem pole tulnud. Mõtteid inimeste, antud juhul raamatukogu lugejate peas väljendab otseselt või metafoorselt nende peakuju. Jutungis selgitab kunstnik, et kui pea on näiteks teokujuline, siis on tegemist teotahtelise lugejaga; kui on katel- ehk kiiverpea, siis sõjaka häälestusega, kaalikapea on kas aiandusspetsialist või kiilaspea, baromeeterpea ilmajaama töötaja, jalgpallpea viitab spordiraamatu lugejale, kaktuspea teravale hoiakule, seenekorvpea tähendab, et keegi saadetakse seenele, pirnpea, et keegi paneb pirni – mis tähendab kõnekeeles teatavasti värvika ütluse lendulaskmist, jne. Selle kireva seltskonna üldisemaks iseloomustamiseks selgitab kunstnik muhedalt: „Issanda loomaaed on suur – aga inimene on looduse kroon.”

1995. aastal kujutas kunstnik pildil „Kivikeel” linnu- või maotaolisi inimkeeltega olendeid: selle mõiste mitmetähenduslikkus intrigeeris teda. Selle aasta sügisel Vabaduse galerii näitusel eksponeeritud töös „Keelesammas” ironiseeris ta „keelenäitude” üle; tundub, et meie kultuuri juurde kuuluvad lahutamatult arutelud eesti keele kasutamisest ja vist on mõni sellega seotud väljaütlemine kunstniku kõrva riivanud. „Keelesammas” näitab kõige mitmesugusemaid keeli: kaheharulisi ussikeeli, tavalise ja Neptuni kahvli kujulisi ning sõlmeseotud keeli. Sel näitusel sai näha teisigi puukujuliselt kasvanud sümmeetrilisi kompositsioone, näiteks „Nokkijad ja lantijad” ning „Kujukad kujud” pintsaklipslaste ja sekretäridega. Ja kuigi „Purskkaevus ja veetornis” on esitatud pigem sambataolisi maju, mille kapiteelidel on oraatorite näod, meenutab ka see pigem professorite puud ja tuletab meelde 1930. aastate kunstikriitiku Hanno Kompuse kunstiajaloo kui „vana pargi” metafoori. Seal jalutavana, kõvakübar käes ning jalutuskepp näpus, kujutlen ma teda siiani vaimusilmas. Kas ei soini see ideaalselt filosoofide allee ja veel mõne teisegi igavesi väärtusi väljendava kujundiga? Pargis antakse sõna suurele kunstnikule loodusele. Nagu iga puu, nii on ka park kunstiteos ja inspireeriv keskkond. Kui mets on natuke liiga metsik ja salapära asemele hiilib seal hirmutunne, siis park on just see koht, kus on hea mõtelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming