Igavese valguse paistes

Itaalia kunsti osatähtsus ei ole Eesti ja Leedu muuseumides suur, kuid hõlmab nelja sajandit ja rikastab kunstimuuseumide varamut.

ANU ALLIKVEE

Sügis toob endaga kaasa langevad lehed, hingedeaja koos kodu külastavate kadunukestega ja suure pimeduse alguse. Kui pikk päevatee kaob öösse, on aeg süüdata tuled. Nii on tehtud ka Kadrioru kunstimuuseumis, kus kuni kevadiste kiirte ilmumiseni on vaadata näitus „Lux aeterna”. Lossi endises köögimajas, nüüdses Mikkeli muuseumis, jätkub näitus sama üldpealkirja all, aga täiendusega „Itaalia kunst Johannes Mikkeli kogust”.

Kaks kogujat

Võimaluse eest itaalia kunsti nautida oleme eelkõige tänu võlgu kahele suurele XX sajandi kollektsionäärile: leedulasele Mykolas Žilinskasele ja eestlasele Johannes Mikkelile. Nende elus on palju ühisjooni. Nad mõlemad alustasid kunstikogumist enne Teist maailmasõda, keskendusid Lääne-Euroopas loodule ja kinkisid oma kollektsioonid kodumaa muuseumidele. oli pärast sõda Lääne-Euroopas tegutsenud ajakirjaniku Žilinskase kogu hakkas kodumaale jõudma 1971. aastast. 1989. aastal avati selle eksponeerimiseks Kaunases kunstigalerii. Tallinna komisjonikaupluse juhatajana töötanud Mikkel kinkis oma kollektsiooni Eesti kunstimuuseumile 1995. aastal ning selle eksponeerimiseks loodi 1997. aastal Kadrioru lossi kõrvalmajas Mikkeli muuseum.

Itaalias kodus ja võõrsil

Näituse eesmärk on anda ülevaade itaalia kunsti lummusest. Oli ju Itaalia suurte kultuuriloojate kodumaa, maalilise loodusega ja värvika rahvaeluga paik, mida võis vaadata palveränduri, õpetlase, turisti või kunstniku silmadega. Sinna mindi õppima, sealt otsiti motiive, seal töötati mõnda aega või jäädi paigale surmani.

Seetõttu on itaallaste loomingu kõrval eksponeeritud Itaalias töötanud autorite töid, estampe itaalia maalide järgi ning isegi suurejoonelisi maalikoopiaid. Nende sära tõi tükikese kauget lõunamaad koju neilegi, kellel puudus võimalus osta kõrgelt hinnatud ja ülikalleid originaale.

Teine võimalus, mille valis Mikkel, on luua endale illusioon, et omatakse Correggio, Guido Reni või isegi Tiziani teoseid. Tema kümmekond otsesemalt või kaudsemalt Itaaliaga seotud maali ongi soovunelmate ja tegelikkuse põrkumise koht. Suurte itaalia nimede ihalejaid rõõmustab aga Mikkeli XVI–XIX sajandit hõlmav graafikakogu ning väljapanek lossis, kus kohtame selliseid atributsioone nagu Giovanni Piazetta, Salvador Rosa ja Annibale Carracci ateljee. Neile lisandub Ludovico Carracci, kelle „Kristus hauas” on oma hingepuudutava emotsionaalse pinge, jõulise dünaamika ja väreleva valgusega justkui vastureformatsiooni mentaliteedi sümbol.

Patused ja pühakud

Nii suurte kui veidi väiksemate meistrite looming kinnitab üldtuntud tõdemust, et Itaalia kunsti a ja o on inimkeha. Juba roomlaste ajal oli inimene kõikide asjade mõõt ning sama hoiak on nende järeltulijatelgi. Nii kaunistavad müütilise päikese kiired antiikkangelaste keha­kumerusi. Pühakute nägudele ja kahet­sevate patuste poolpaljale ihule langeb seevastu hoopis teine, jumalik valgus. Nende vahel vahetegemine pole küll harjumatule silmale kerge ning kummalisel kombel varjab üks Maarja Magdaleenadest oma ilu vähem kui uinuv bakhant.

Itaalia kunsti alus on siiski mehekeha ning oskus kujutada seda kõigis rakurssides. Seda demonstreerib Napolis sündinud Salvator Rosa (kelle nime taga on veel pisike küsimärk) maalitud püha eremiit Paulus.

Roomas keskendus see mässumeelne mees suurejoonelistele kompositsioonidele, ägedatele konfliktidele, baroksele teatrile ja salvavale satiirile. Surematu kuulsuse tõid talle aga hoopis skitseerivas laadis maastikud, täis sedasama maagilist süngust, mis varjutab taevast eremiidi taga ja meelerahu tema sees.

Roomlane Pietro Testa, Rosa sõber, on näitusel esindatud nelja virtuoosliku ofordiga. Tema jooned on voolavad ja valgusrefleksid säravad, justkui oleksid nad pintsliga maalitud, kuid nende kujutatu on kaugel reaalsusest. On teada, et Testat võlus platonistlik filosoofia kui õpetus ideedest, millel on omaette eksistents, ning hingest, mis juhib keha nagu laevnik laeva.

Kõige enam on näha seda ta peateoses, sarjas „Aastaajad”, mida on tõlgendatud loomingulise inimese vaimse arenguteena. Selles on oma koht nii tundeid ja tunge valla päästval sügisesel bakhanaalil kui ka talve allegooria igatsusel ja kannatustel.

Õnnistegija läheb ära

Nagu Pietro Testa, oli ka Giovanni Benedetto maalija, kes saavutas suurima tuntuse graafikuna, ning tedagi huvitas maailma varjatud vaimne olemus. Erinevalt võimsast Testast on tema tööd vormilt väiksed ja sisult vaiksed ja melanhoolsed nagu hingede aeg Eestis. Nagu tema kuulsal kaasaegsel hollandlasel Rembrandtil toovad tema inimesed maailma (vaimu)pimedusse helgemaid toone. Kuid vahel jääb sellestki väheks ja surnuist üles ärkav Laatsarus haarab kätega vaid tühjust. Ta ei tõuse, sest imet vahtivas rahvahulgas pettunud õnnistegija läheb ära, viies oma valguse endaga kaasa.

Asjade olemust otsis ka Giovanni Battista Piranesi, kes portreteeris oma kodulinna Roomat. Ta jäädvustas oma gravüüridel lagunevaid antiikmälestisi, kunagise hiilguse tunnistajaid, aga ka barokseid hooneid, uue hiilguse tunnistajaid, ning kujutas seeläbi elu ja surma igavest ringkäiku. Tema veduutides avaldub ta kodulinna hing – ja veelgi enam – kunstniku enda kompleksidest ja seletamatust surmahirmust vaevatud hing, mis leidis elu lõpul siiski rahu.

Lootust annab juba leht ülikuulsast vanglate sarjast. Sellel kujutatud kongid on täis ahastuses vange, hiiglaslikke piinariistu, suletud uksi, ekspressiivseid varjutsoone ja siiski ka üksikuid ähmaselt kumavaid valguslaike.

Kuid Itaaliat võib näha ka teisiti ning siis on see õnnelik maa, kus päike paistab iga päev, viinamarjad kukuvad ise suhu ning kaunite mägede vahel jalutavad prisked lehmad.

Kui saksa graafik Wilhelm Gmelin pakub imelise vaate Tivoli kosele, on hollandlased eelistanud vahendada intiimsemaid reisimuljeid. Neile pole jäänud märkamata kõrts linnaväravas ega kaunid karjapiigad! Kuulus prantsuse ofortist Jacques Callot on aga osalenud Firenze hertsogi korraldatud jahil ning avastanud kaltsudes itaalia kerjuste groteskse, kuid omamoodi maalilise võlu.

Peegeldused Veneetsia laguunidelt

Veelgi võluvam on muidugi Veneetsia, mille ilu ja sarmi parim peegeldaja Giovanni Antonio Canal (Canaletto) oli ülimalt edukas. Tema looming sai eeskujuks arvukatele gravööridele ja nende kaudu kopistidele, kelle loomingu kaks näidet on jõudnud Mikkeli kogussegi. Canaletto enda loomingust on aga eksponeeritud ofort Padova väljakuga.

Kuid veneetslasi on teisigi, nii maalijaid kui graafikuid. Nimetagem lõpetuseks veel vaid sealse koolkonna silmapaistvaimat maalijat XVIII sajandi I poolel – Giovanni Battista Piazzettat, kelle maal „Püha Joosepi surm” meenutab maise elu kaduvust. Tema loomingu teist külge tutvustab reprodutseeriv gravüür „Carlo Goldoni portree parukaga” tunnustatud vaselõikajalt Marco Alvise Pitterilt. Kuigi parukas viitab esinduslikkusele, mõjub populaarne libretist loomuliku ja vabana: varjamata oma tõelist mina võltsi väärikuse maski taha, on jäänud ta iseendaks.

Selles hoiakus avaldub uue ajastu, valgustusaja elutunnetus. See mõttelaad ammutas vaimujõudu Itaaliast, antiikpärandi kandjast, katoliku kiriku südamest ning renessansi ja baroki sünnimaast ehk kõigest, mille võtab kokku mõiste „lux aeterna” ehk „igavene valgus”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming