Igavus kui mäss ja üleskutse

Igavuse esteetika on osake moodsale kunstile tunnuslikust mässust kunsti instinktiivselt antud universaalse olemuse vastu.

TÕNIS TATAR

Näitus „Igavuse esteetika“ Tartu Kunstimajas kuni 13. V. Kuraator Peeter Talvistu, idee kaasautor Jaak Tomberg ja graafiline kujundaja Tuuli Aule. Kunstnikud Sirja-Liisa Eelma, Flo Kasearu, Peeter Mudist, Krista Mölder, Ede Raadik, Imat Suumann, Jevgeni Zolotko ja Jaan Toomik.

Ma ei ole siiamaani mõistnud tartlasi, kes ütlevad end nautivat Tartu suve, selle üksildust ja igavust. Kui ülikooli peahoone on uhkete perekonnaliikmete sülelusse heitnud viimase aulatäie lõpetajaid, pühitakse Tartu palgelt selle vähenegi maagia. Linn pöörab pilgu iseendale ning tardub gogolliku provintsilinna variatsiooniks. Suvepuhkusel ülikooli raamatukogu lauad mäletavad veel eksamiteks õppinud üliõpilaste higiseid küünarnukke, kuid nüüd kuulub linn lapsevankreid lükkavatele noortele emadele, pargipinkidel uinuvale asotsiaalsele elemendile ning üksikutele vanematele turistidele, kelle sellesse linna meelitamine näib moraalselt küsitav. Suve seniidis, kui ööbikud on vaikinud ning kümne kilomeetri kõrgusel joonistavad taevasse triipe mandritevahelised reisilennukid, on see väikelinn tõesti talutav üksnes esteetilise fenomenina.

„Igavuse esteetika“ näitus sobiks sellesse atmosfääri nagu valatult. Nagu Tartu suvede imetlejad, nii on ka igavusenäituse korraldaja Peeter Talvistu ja tema kaastööline Jaak Tomberg tõstnud oma ettevõtmise selgitustes esile igavuse potentsiaali, küsides kas igavus on ainuüksi midagi tüütut, mida tuleb peletada, või võib sel olla ka rikastavat, isegi kriitilist potentsiaali?1 Talvistu kinnitas ka näituse avakõnes, et tema silmis ei ole ükski näitusel eksponeeritud teos igav ning vaatajate ülesanne on kunstist see huvitav iva üles leida. Kahtlemata sugugi tema sõnade siiruses, tuletavad need meelde legendaarse kriitiku Harold Rosenbergi tähelepaneku sellise tendentsi kohta 1960. aastate kunstis: „Tänapäeval ei suuda ükskõik kui suur igavus päästa kunstiteost kriitiku otsustavuse eest pidada seda põnevaks. [—] Oma tööd tegevale spetsialistile pole mitte miski igav. Lähivaatluses avaldab ka telefoniraamatu lehekülg või lapike nahka juhuslike kombinatsioonide, alfabeetiliste mustrite, sümboliliste kujundite imesid.“2

Peeter Mudisti maalide puhul on tegemist estetiseeritud ja omamoodi isegi romantilise igavusega.
Peeter Mudisti maalid „Supleja“ (1974) ja „Suuman mere ääres“ (1982).

Indrek Grigor

„Igavuse esteetika“ näitus algab Ede Raadiku kontseptuaalse tööga, mis esindab minu meelest kõige tüütumat laadi kunstilist igavust. Seesugune hermeetiline ja tserebraalne kunst paisutab suureks kunstniku kummalise kinnisidee, mille huvitavus jääb kõigile peale ta enda küsitavaks. Meenub, et Lars Svendseni kirjelduse kohaselt on praegusaegse „pedantse filosoofia“ ainsaks meeleoluks igavus.3 Mõnevõrra teistsuguse, intensiivset, kannatuslikku ja neurootilist laadi igavusega on tegemist Jaan Toomiku videos „Untitled action“ (2013). See on nn süva- või eksistentsiaalne igavus, mille psühhiaatriliseks vasteks võib olla ärevushäire või depressioon. Kunstilooliselt paigutub kõige puhtakujulisemalt „igavuse esteetika“ alla Flo Kasearu video, mille puhul igavus seisneb hõredas ja fookustamata kulgemises (sellest igavuse liigist veel allpool). Sirja-Liisa Eelmaa geomeetrilist esteetikat järgivad maalid tähistavad seevastu igavust abstraktse ja autonoomse kunstiteose tähenduses. Seda laadi rangele ja minimalistlikule igavusele reageerides tekkis 1970. aastatel postmodernistlik esteetika. Teistsugusel viisil suhestuvad igavusega Imat Suumanni ja Peeter Mudisti maalid, mille puhul (kui üldse) on tegemist estetiseeritud ja omamoodi isegi romantilise igavusega.

Niisiis, kui näituse eesmärk on demonstreerida, et igavust esineb kunstis täiesti iselaadsetes vormides, siis see on päris kenasti õnnestunud. Ilmselt on näituse avaram eesmärk ärgitada vaatajad mõtlema igavuse üle elus ja kunstis ka üldisemalt. Seda ülesannet täitis ka Jaak Tombergi näituse sõsarüritusena organiseeritud „Igavuse esteetika“ konverents 20. IV Tartu Elektriteatris.

Igavus kui avangardism

Igavus kui iseseisev kunstiline meetod või strateegia muutus aktuaalseks XX sajandil. Eelkõige fotograafia leiutamine oli vallandanud visuaalsetes kunstides pretsedenditud eneseotsingud, mida tunneme kui avangardi ja modernismi. Problematiseerides traditsioonilist kunstikäsitust, leiutas ajalooline avangard taas kaunid kunstid – seekord mitte enam tingimata kauni, küll aga radikaalse, subversiivse ja kontrakultuurilise liikumisena.

Kunstifilosoof Denis Dutton on vaadelnud kunsti ilmnemist eri kultuurides, eristades kunstiteose kaksteist universaalset tunnust. Need on vahetu nauding, oskused ja virtuoossus, stiil, uudsus ja loovus, kriitika, representatsioon, eriline fookus, väljenduslik individuaalsus, emotsionaalne küllastatus, intellektuaalne väljakutse, kunstilised traditsioonid ja institutsioonid ning kujutlusvõimet ergutav kogemus.4 Duttoni järgi on nende tunnuste eeldused kujunenud evolutsiooniliselt pleistotseeni ajastu käigus, mistõttu ta nimetab seda „kunstiinstinktiks“. Üldistatult võibki väita, et moodsa kunsti ajaloo keskseks teljeks ongi selliste kunsti n-ö loomulike tunnuste süstemaatiline problematiseerimine. Igavuse esteetika on XX sajandi kunsti peamise vektori üks ilminguid.

Vaadeldes Duttoni välja toodud kunsti universaalseid või instinktiivseid tunnuseid igavuse perspektiivist, võime ehk nõustuda, et kõiki neid kriteeriume täitev kunstiteos saab vaevalt olla igav. Järelikult on igavus kunsti loomuliku seisundi ja inimeste instinktiivsete ootuste suhtes kõrvalekalle. Kunstiteose igavus või huvitavus ei seostu ainiti ühegi esitatud tunnusega, kuid iga järjestikuse mässuga on kunst läinud mõnevõrra igavamaks.

Igavuse esteetika kitsamas mõistemahus tuli esile 1960. aastatel, seostudes modernistliku kunsti hilise faasiga (popkunst, kontseptualism, postminimalism). Kunsti universaalsete tunnuste hulgast mässasid moodsad kunstnikud sel ajal eriti innukalt Duttoni seitsmendana esitatu ehk „erilise fookuse“ vastu. Nii näitas Andy Warhol, et valmistamaks kunstiteost ei pea sellel kujutatavat objekti kuidagi erilisel viisil käsitlema. Kunst võib olla banaalse argikeskkonna täiesti suvaline lõik, olgu siis tomatisupi purk, filmitähe reklaamfoto või kaheksa tundi järjest magav mees. Kui on loobutud „erilisest fookusest“, esitataksegi igavuse esteetika kohaselt kunstina midagi suvalist, minnes vastakuti vaataja intuitiivsete ootustega kunstiteosele.

Peale erilise fookuse näib igavusel olevat kindel seos kunstiteoses avalduvate eriliste oskuste ja võimete ehk talendiga. Psühholoogid Jonathan Haidt ja Sara B. Algoe on kirjeldanud universaalset ja eraldiseisvat emotsioonide kompleksi, mida nad nimetavad „teise kiitmiseks“ (other-praising emotions). Tegemist on psüühilise reaktsiooniga, mida meis äratavad teiste inimeste erilised oskused, talent, n-ö moraalivälised kvaliteedid. Nende emotsioonide hulka kuulub tänulikkus teise tegude eest, imetlus teise oskuste vastu ja eriline ülendatud meeleolu.5 Seega ei pruugi meie imetlus kunstniku virtuoosse värvitunde, helilooja geniaalse meloodiavõime, kirjaniku jutustamisoskuse jms vastu olla pelk kultuuriline konventsioon, mida on tingimata kunstilise arengu nimel arukas dekonstrueerida. Virtuoossus äratab imetlust ning see, mida me imetleme, saab vaevalt olla igav.

Igavuse loojad ja tundjad

XX sajandil kinnistunud kontrakultuurilise kunstimudeli juurde hakkas kuuluma tegijate veendumus vaatajate parandamatust nürimeelsusest ja tagurlikkusest, mis on lepitamatus konfliktis kunstnike-teenäitajate endi väljapoole kahtlusi asetatud valgustatusega. Vastavalt avangardistlikule kunstimudelile ei ole ka igavus mitte kunstiteose ega selle autori, vaid vaatajaskonna omadus, tähistades viimase mõttelaiskust, süvenemisvõimetust, asjatundmatust, valesid ootusi jne. 1960. aastate kunstimaailmas sõnastati koguni põhimõte, et vaatajate igavleda laskmine on vahend kontrollimaks nende pühendumist.6 Seega ühendati igavusesteetikat järgiv kunst vaataja moraalse imperatiiviga olla sellele igavale kunstile pühendunult truu. Teisisõnu: vaataja ei pea tundma mitte üksnes igavust, vaid ka piinlikkust, et tal on igav.

Kunsti igavusest rääkides võibki eristada spetsialiste-entusiaste ning neutraalseid igavlejaid. Esimeste puhul on igavuse tunnistamine professionaalses mõttes riskantne: mööndes, et kunstiteos on igav, riskitakse paljastada, et see oli kriitikule liiga kõva pähkel ning ta ei küündinud autori mõttekaareni, ei ilmutanud ideaalvaatajalt eeldatavat tundlikkust vms. Mitte-spetsialistidest ja mitte-entusiastidest vaatlejad võtavad kaasaegse kunsti osas avalikult sõna harva ning eks igavus ole üldse võrdlemisi … igav etteheide. Lõpuks ei võta ju igava näituse külastamine vaatajal tükki küljest: igava romaani või filmi kõrval on igav näitus külastaja kannatuste seisukohalt üpris põgus kogemus – ning sageli ka tasuta.

Moodne kultuurirelativist kaldub eitama, et maailmas on üldse midagi olemuslikult igavat. Ja kui ta kohtab midagi tõepoolest igavat, suhtub ta sellesse mõnigi kord kui väljakutsesse oma fantaasiale. Selle vaateviisi kohaselt ei ole igavus inimeste, kunstiteoste ja linnakeste omadus, vaid subjektiivne meeleseisund, mis sõltub täielikult vaataja ootustest, kultuurikonventsioonidest, kontekstist jne. Kunsti puhul tähendab see loobumist igavusest kui kunstiteose ebaõnnestumise kriteeriumist. Paraku on siiski ka võimalus, et igavus ei ole pelk kultuurikonventsioon, vaid ühtlasi seotud inimese evolutsiooniliselt kujunenud psühholoogilise olemusega.

On öeldud, et hind, mida tänapäeva inimesel tuleb maksta näljasurma välistamise eest, on vältimatu väljavaade kõngeda igavuse kätte. Üks igavuse paradoksidest on, et samavõrd kui seda on vaevarikas taluda, on selle üle põnev arutleda, mis kummati ei tähenda vaataja kohustust igavat kunsti hambad ristis tolereerida („igavuse virtuoosina“ telefoniraamatu leheküljelt kosmilisi koode otsida). Ei, mõned asjad nii elus kui ka kunstis lihtsalt ongi igavad ning kui neil pole muud mõtet, siis ärgitavad nad meid ehk selle hädamere vastu relvi tõstma. Toimugu see siis kas või igava kunsti arvel. Nagu kirjutab juba korra tsiteeritud Harold Rosenberg: „Igav kunst peegeldab argielu korduvust, väljendusetust, abstraktsust ja obsessiivset detailsust. Sellise kunsti sõnum – ja kuna seal puudub nauding, siis on igal juhul tegemist sõnumiga kunstiga – seisneb üleskutses sellest kunstist endast lahti öelda esimese sammuna vaba indi­viduaalse tundlikkuse arendamisel.“7

1 Tekst „Igavuse esteetika“ konverentsi Facebooki lehel.

2 Harold Rosenberg, Virtuosos of Boredom – Discovering The Present. University of Chicago, Chicago, London 1973, lk 123–124.

3 Lars Svendsen, Moods and the Meanings of Philosophy – New Literary Hostory, kd 43, nr 3, In the Mood (Summer 2012), lk 426–427.

4 Denis Dutton, The art instinct: beauty, pleasure, and human evolution. Bloomsbury Press, New York 2009, lk 52–58.

5 Sara B. Algoe, Jonathan Haidt, Witnessing excellence in action: the ‘other-praising’ emotions of elevation, gratitude, and admiration. – The Journal of Positive Psychology 2009, nr 4 (2), lk 105–127.

6 Barbara Rose, Boring the public is one way of testing its commitment – Art in America, October-November, 1965. Lk 62–65.

7 Rosenberg, Virtuosos of Boredom, lk 123–124.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming