Igikestev silmamoondamiskunst

Reet Varblane

Paul Rodgersi näitus „Muu maagia ja Bagdadi varas” („Other Magic from the Thief of Bagdad”) Hobusepea galeriis 12. – 24. IX. Paul Rodgersi hiljutise Hobusepea näituse sõnumi võib kokku võtta lihtsa ning üldteada tõdemusega: imeteod, eelkõige negatiivse märgiga mõistetamatud nähtused, on pahatihti kinni meie enda mõtlemises ja ettekujutuses. Märksa huvitavam, kui see tõdemus, on mehhanism, mis ikka ja jälle paneb selle tõdemuse unustama ning avastama ennast manipulatsioonide võrgus, ükskõik kui läbipaistev ja kasutamisest viledaks kulunud see võrk ka pole. Just mehhanismile või selle mõningatele avaldumisviisidele osutabki Paul Rodgers. See väljapanek ei olnud siiski didaktiline moraaliepistel, see oli naljakate (mõnigi kord halenaljakate) fragmentide vaimukas kompilatsioon. Kohati nii teravmeelne, et naljatasand taandus, andes tee ebamugavale, lausa ehmatavalt valusale tõele. Ja, mis peaasi, kuigi kunstnik oli kandnud näituse ideed endas üle aasta, oli see väga täpselt ajastatud. Väljapanek algas kunstniku autoportreega: metshaldjana, targa ja elunäinud võlur Merlinina hõljub ta metsalagendiku kohal, pikad hallid juuksed lehvimas, hoolimata gravitatsioonijõust ja teistest füüsikaseadustest. Vastasseinal rippus XVIII sajandi Inglismaa kõige paksema ja raskema mehe Daniel Lamberti portree, jalad tugevalt vastu maad. Lambert on siiani Leicesteri linna vaatamisväärsus: tema riided on muuseumieksponaadid, 2009. aastal kirjutati Leicesteri Mercurys temast kui linna hinnatumaist ikoonist. Nende kahe, vaatleja ning vaadeldava vahele jäi rauast ning betoonist vana (ajast ja arust, sest on lammutatud), kuid võimsa ehituse armatuurist moodustatud installatsioon, ood tehnikale, aga ka ettekujutusvõimele ning võimatu tegelikkuseks saamisele. Installatsiooni võib kirjeldada Euroopa teaduse ja tehnika revolutsiooni vaimus: see koosnes kanalisatsioonikaevu rakisest, jämedast metallköiest, lakke kinnitatud rauast plaadist, põrandale paisatud betoonikamakast välja ulatuvast metallvarbast, kõik metalliosad raskelt roostes. Seda installatsiooni võib kirjeldada ka märksa eksootilisemas, „1001 öö” salapärases, araabia maade sumedate ööde müstilises võtmes: korvist kalliskivide keskelt kerkinud võluköis kui hiiglaslik madu, kelle hingeõhk on tõstnud võluvaiba taevaavarusse. Üks kirjeldusviis osutab euroopalikule pragmatismile, teine idamaisele müstikale, kuigi mõlemad, vähemalt Paul Rodgersi kompilatsioonis, on jõudnud meieni euroopaliku kultuurikastme, suupärase ümberjutustuse kaudu.

Paljudele filmiversioonidele aluse andnud „Bagdadi varga” lugugi pärineb rikkalikust „1001 öö” varasalvest. Rodgers on valinud esimese, Hollywoodis filmitud Raoul Walshi 1924. aasta tummfilmi, kus Douglas Fairbanks lõi filmiklassikasse läinud õilsa pikanäpumehe rolli. Sellele järgnesid mitmed Ameerika ja Euroopa, aga ka India Bollywoodi versioonid. Lugu on seda väärt, sest sellest saab vändata melodramaatilise armastusfilmi, patriootliku suurteose, kostüümidraama või ka kelmikomöödia. Seal on kohta laulul ja tantsul, eksootikal ja erootikal, aga ei puudu ka tõsisemad eetilised kõhklused ja kaalutlused, religioossed mõtisklused. Kuid olgu „Bagdadi varga” versioonid tehtud Ameerikas, Euroopas või Indias, kõigis valitseb euroopalik arusaam, klišee, mis käib nii idamaiste värvikate tüüpide, seksikate naiste, himurate meeste kui usust pimestatud mullade kohta. Kuigi aastatetagune tummfilm mõjub juba halearmsa reliktina, siis kipuvad sealsed hinnangud siiani visalt püsima: moslemid on praegugi sama primitiivsed, mõistetamatud, fanaatilised, ohtlikud. Selleks, et murda vana filmi koomilisust, ebatõsidust, on Rodgers monteerinud juurde hääle – Bagdadis lindistatud Ameerika sõdurite hasartse vestluse. Nood püüavad nagu illusoorses arvutimängus tabada võimalikult rohkem sihtmärke, Iraagi militaare, aga ka tsiviilelanikke. Lisatud on veel hilisem intervjuu juba koju naasnud võitlejaga. Taas on tegu euroopaliku allikaga, sedapuhku Wikileaksiga.

Auditiivne ja visuaalne tasand kulgevad omasoodu, mõlema puhul kipub kaduma seos tegelikkusega, ilmselt samamoodi, nagu ähmastus helikopterist inimeste pihta tulistanud poiste reaalsustaju. Vaid paaril korral ühtivad pilt ja tekst ning tekitavad õnneliku lõpu lootuse.

Kuid kuna kunstnik ise on võtnud, küll tibake eneseirooniliselt, kõikemõistva Merlini, Euroopa võluri positsiooni, siis on ta pidanud vajalikuks paljastada mustkunsti näpuosavuse, silmamoondamise. Tegelikult osutab ta sellele enne, kui vaataja satub silmitsi Fairbanksi mängitud õilsa suliga ning kuuleb n-ö arvutimängu. Inglaste 1950ndate ja 1960ndate armastatuim koomik Tommy Cooper, peas oriendile viitav fess, teeb mõnusa paroodia mustkunstitrikkide, aga ilmselt enamgi veel meie kõigi arvel, kes me ikka sellesse võrku satume. Ikka leidub neid, kes ostavad haledavõitu paheliselt mehikeselt rinda paljastava nukukese, reaalse naise haletsusväärse koopia. Selleski dokumentaalfilmi fragmendis on omamoodi südamlikku situatsioonikoomikat.

Paul Rodgers on osanud seda kõike pakkuda mõnusa inglise (võib-olla on see juba eesti) huumori abil. Nii et naergem enda üle ja katsugem kuidagi klišeedest lahti saada: need, sindrid, on tõelised mimikrimeistrid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming