Ikka koos

Juta ja Albert Eskeli loominguaastaid on jäänud tähistama uuenduslik vormi- ja materjalikäsitlus ning eesti kunstis pärast sõda esimest korda heaks kiidetud mõiste – eksperimentaalsus.

JUTA KIVIMÄE

Juta ja Albert Eskeli mälestusnäitus „Koos läbi muutuva skulptuuri“ Kastellaanimaja galeriis kuni 31. III. Korraldajad Ürjo ja Rein Eskel, kujundaja Isabel Aaso-Zahradnikova.

Kujurite Juta Eskeli (1927– 2017) ja Albert Eskeli (1922 –1975) loomingu paremikku võib iseloomustada 1960. ja 1970. aastate portreeskulptuuri, vabaplastika ja monumentaalskulptuuri stiilsemate näidetena. Nende loominguaastaid on jäänud tähistama uuenduslik vormi- ja materjalikäsitlus ning eesti kunstis pärast sõda esimest korda heaks kiidetud mõiste – eksperimentaalsus.

Vilde monument. 2017. aastal oleks Juta Eskelil kätte jõudnud 90. sünnipäev ning parimas loomeeas lahkunud Albert Eskeli 95. sünniaastapäev. Kunstnikud on oma pärandiga alati vaadeldavad oma loominguaastate modus vivendi’s, mis Eskelite parimatel loominguaastatel oli neile sõbralik ja toetav. Koostöö innovaatilise arhitekti Allan Murdmaaga võimaldas Albert Eskelil luua ühe praeguseni eesti modernistlikus monumentaalkunstis aukohal asetsevatest teostest, Eduard Vilde monumendi. Juba kavandades osutusid kõik selle teose tingimused parimaks, mis Eestis võimalik oli. Asukoht Harjumäel, siis veel varemeis pito­reskse Niguliste kiriku külje all ja otse äsja valminud, soome modernismist ideid ammutanud kirjanike maja ja Pegasuse kohviku vastas oli inspireeriv. Pealegi oli üle tee asuvas kohvikus Murdmaa kavandatud elegantse keerdtrepi otsas aset võtnud eesti esimene avalik abstraktne skulptuur, Edgar Viiese „Pegasus“. Vilde monumendi avatud raamatuna üles ehitatud arhitektooni katavad vasakul „leheküljel“ piktogrammidena madalreljeefid kirjaniku maalähedaste tegelaskujude toimetamistest, paremat külge aga tema kirjaread ja julgelt tinglikuks redutseeritud pronksist portreereljeef. Muidugi ei olnud niivõrd uuenduslik lahendus kogu avalikkusele tol ajal mõistetav. Vilde muuseumi kauaaegne direktor ja Eskelite suur austaja Elem Treier armastas aeg-ajalt meenutada ühe monumendi avamisel viibinu kommentaari: „Niisugune see moodne kunst ja aeg siis nüüd on, Nigulistel on tornikiiver maas ja Vildel pool pealage läinud.“

1961. aastal kolisid siis juba kümme aastat abielus olnud Eskelid kitsastest oludest kõigi tollaste kunstnike unistuste maale. Tallinna Kunstihoones sai nende omaks elukorter ja mõlemale head töökeskkonda võimaldav ühine ateljeepind. Tekkis ka oma ringkond, head naabrid, kellest kujunes enam kui aastakümneks turvaline sõpradering. Usun, et järgnevad aastad olid eriti kallid Juta Eskelile, kes pidi juba lapsepõlves tajuma perekonnale osaks saanud halvakspanu. Juta isa, taarausuline Raiu Mullari oli suurepärase joonistaja­andega ja väga erudeeritud mees, kes juhendas tütre kunstikalduvusi juba algkoolis. Ta oli silmapaistvamaid tegelasi vabadussõdalaste liikumise algfaasis, kuid hiljem loobus osalusest, sest vapside agressiivsus ei sobinud tema kui pühendunud maausulise vaadetega. Ent vabadussõdalastega seotud isikuid ei sallitud Konstantin Pätsu vaikival ajastul, nii et perekond vahetas koguni perekonnanime. Ka sõja järel Eestis võimutsenud stalinistlik kord kiusas jõhkralt Mullarite perekonnaliikmeid.

Lii Raam, Villem Raam, Albert Eskel ja Juta Eskel Toolsel 1970ndatel.

Erakogu

Mida tuli kunstnikul viiekümnendail teha, et saada lõpuks ateljeepind Tallinna Kunstihoonesse? Juba 14aastase poisina Tallinna kunsttööstuskoolis erialaõpinguid alustanud, kujunes Albert Eskelist kohe pärast vahepeal tarbekunsti instituudiks nimetatud kõrgema kunstikooli lõpetamist skulptor par excellence. Võimalus töötada pärast pikki õpinguaastaid ihaldatud erialal kaalus tollal üles mõnedki muud kaalutlused. 1951. aastal valmis tol ajal tavaks olnud skulptorite brigaadis osaledes põllumajandusteemaline realistlik pannoo üleliidulise Moskva põllumajandusnäituse Eesti paviljonile. 1954. aastal kerkis Mere puiestee alguses omaaegse Grand Marina varemetele neoklassitsistlik laevastiku ohvitseride maja, kuhu telliti muude rohkete artefaktide kõrval ka 18 temaatilist seinareljeefi, mille hulgas on Albert Eskeli pannoo teatejooksjatega. Valmis ka paar ametlikku tellimustööd – mälestusmärgid ja pronksplaadid –, mis praeguseks on unustusehõlma vajunud. Albert Eskeli vabaskulptuur aga eristus tollaste ametlike näituste puises skulptuuripildis varakult. Eriti paistis silma 1951. aastal modelleeritud elava käsitlusega „Noor jalgpallur“. Jalgpalliga poisifiguurile poseeris erakordselt kannatlik väike poiss, kunstnike liidu referendi Valentine Tigase poeg Henno Tigane, kellest hiljem sai tunnustatud restauraator.

Neil varastel aastatel lõi lapsefiguure ka Juta Eskel. Tema „Noor baleriin“ (1958) on parajasti balletikleiti õlgadelt maha libistamas, paljastades varateismelise tüdruku väikesed rinnad. Kaunis ja väga tundlik töö valmis perekonnatuttava last modelleerides. Siin oli modelliks Siima Škopi ja Viktor Mellovi balletikoolis õppiv tütar Zoja.

Uuenduslik portree. Kuuekümnendate algul, tegelikult juba eelmise kümnendi lõpul teisenes järsult arusaamine nüüdiskunstist, aga ka kunstnike võimalused ja inimsuhted. Klassikut parafraseerides oldi kui tõusuteel, kus kohtusid elavas arengus kunstivaldkonnad, isiksused, kellest praegu on saanud eelmise sajandi kultuuriklassikud. Lähenesid muusika ja teatri uuenduslikud vormid, kirjandus ja kujutav kunst ning ka inimesed, kes seda kõike kirjasõnas interpreteerisid. Juta ja Albert Eskeli loomingusse ilmusid uued materjalid ja eelkõige uuenduslik portreekäsitlus. Modellideks olid lähedased Tallinna Kunstihoonest, Kuku kohvikust ja lähimast erialasest ümbrusest. Sealhulgas oli oluline roll ka põhjarannikul suvitavatel kunstiinimestel. Eskelid omandasid romantilise kalurimaja Toolsel, mida külastasid läheduses suvitanud Lii ja Villem Raam. Viimasest valmis Juta Eskelil 1965. aastal karmis laadis õnnestunud šamottpea. Karepal suvitasid Sagritsad, kellega suheldi ka naabritena Tallinna Kunstihoones ja jällegi valmis Albert Eskelil Richard Sagritsast ajastuomaselt üldistatud, ent vägagi isiksust avav portree­pea.

Koostöö innovaatilise arhitekti Allan Murdmaaga võimaldas 1965. aastal luua Albert Eskelil ühe praeguseni eesti modernistlikus monumentaalkunstis aukohal asetsevatest teostest, Eduard Vilde monumendi.

EKM

Nii Juta kui Albert Eskeli portreeskulptuurid olid kuuekümnendail midagi tunduvalt enamat kui tavalised igavavõitu kipspead. Albert Eskel on lõiganud oma kandilised pronkspead väga madalalt toetuma rustikaalsele graniitalusele, aga ka portreteeritud isikud ise on andnud ainest isikupäraseks käsitlusviisiks. Nagu ka teised portreteeritud, nii kuulusid ka Günther Reindorff, Lepo Mikko, Allex Kütt ja Adamson-Eric kuuekümnendail või järgmise kümnendi alul Tallinna Kunstihoones elanud-töötanud naabrite hulka. Juta Eskeli hingestatud portree vanemast hingestatud näoga naisest on aga modelleeritud omal ajal Tallinnas väga armastatud lastearstist, doktor Selma Veisserikust, kellel oli põhjust mõnigi kord Eskelite väikesi poisse külastada.

Mõlemad Eskelid, teatri- ja muusikalembesed, on korduvalt kujutanud muusikuid ja tantsijaid. Eriti Albert Eskeli loomingus on märgata muusika otsest mõju tema väljenduslikkusele. Ekspressiivne viiuldajafiguur Tartu kunstimuuseumi kogust kujutab Vladimir Alumäed noore viiuldajana ekstaatilises hoos, pidulik naisfiguur tšelloga väljendab mängija sisemist keskendatust ja hilisemad šamotist pillimehed on loodud ajastuomaste suurte vormidena.

Albert Eskeli elu lõppes ülekohtuselt vara. Tema loomingu hilisemaid töid, abikaasa Juta Eskeli portree jäigi autoril patineerimata. See valati pronksi ilmselt veel täielikult lõpetamata tööna.

Juta Eskelil tuli enam kui nelikümmend aastat üksinda jätkata teed, mida märgistavad nüüd näiteks Miina Härma täisfiguur Tartus (1984) koolimaja ees ja tütarlastegümnaasiumi rajaja Elfriede Lenderi mälestustahvel praeguses kesklinna vene gümnaasiumis. Valmisid ka portreed ja avalikud skulptuurid Soomes. 1973. aastal tellis Loppi kultuuriselts Juta Eskelilt Lydia Koidula eluloost tuntud poetessi kivile pronksreljeefi. 1984 valmis ehitusfirma Puolimatka Oy seinareljeef „Ehitajad“, 1989. aasta kevadel Loppi raamatukogule allegooriliste figuuridega pronksreljeef „Kolm muusat“ ja 1999 valmis Kotkasse monument legendaarsele vanale polkovnikuprouale Maria Purpurile, kes päästis Krimmi sõja ajalukku läinud inglise-prantsuse eskaadri rünnakus 1855. aastal Kotka Püha Nikolause õigeusukiriku.

Siinkirjutaja viimane kohtumine Juta Eskeliga oli 2006. aastal pärast Kumu avamist kuumal kevadpäeval kunstniku ateljees, kui ta tõlkis kaustikusse „oma tarbeks“ soome keelest Spengleri „Õhtumaa allakäiku“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht