Ikka monumentidele mõeldes

JUTA KIVIMÄE

25. IV korraldas Eesti Kujurite Ühendus Tallinna Õpetajate Majas praegu Riias toimuvale skulptuuri kvadriennaalile häälestudes seminari ?Linnaruum ? kas ainult arhitektuur??. Mitmekülgselt linnaruumi ja kunsti vahekorda valgustanud ettekannetest jäi kumama ka mure linnaametnikkonna üha suuremast võõrandumisest professionaalsest kunstist ja kunstnikkonnast (Triin Ojari ?Arenenud linn: ruumilistest muutustest Tallinnas?; Rael Arteli ?Skulptuur kui keskkond?). Jaan Elkeni sõnavõtt keskenduski lausa piinliku üksikasjalikkusega Tallinna linnakeskkonna muutumisele inimvaenulikuks meie kõikide silme all. Ettekandja tõi näiteid linnakujunduse ajaloost ja analüüsis põhjusi: ?Paraku on jäme ots meie linnade ja elukeskkonna modelleerimisel välismaiste investorite käes, kelle prioriteet on linnaservasid piiravad ja nüüd ka linnasüdamesse tunginud hiigelkaubakeskused. /---/ Meie poliitikud on uhked meile saabuvate investeeringute üle, kuid võõrkapital, kes algul siseneb riiki oma tavadega, lõpetab kunsti sponsoreerimise ja sellesarnase tegevuse niipea, kui näeb, et sellist tegevust väärtustav intellektuaalne tasand ja seadusandlus puudub. Näiteks loobus rahvusvahelisele kapitalile kuuluv Saku oma kunstipreemiast, kuna kunsti prestii? on meie ühiskonnas jätkuvalt madal.?

Pariisi valgusskulptori Bernard Gerboud? 1970. aastate linnakujunduspõhimõtetele viitavad seisukohad viisid publiku võimalustemaailma, mis Eestis jäid reaalsete asjaolude teisiti kujunemisel lihtsalt läbi mängimata. Valgust kui olulist elementi konkreetsesse keskkonda rajatud monumendis kohtab siiski ka Eesti skulptuuris. Soomes töötav Villu Jaanisoo lõi 1999. aastal koos arhitekt Jorma Mukalaga Tamperesse monumendi ?100 aastat Soome rahvaharidust?, mille mõju on samuti rajatud keskkonna ja valguse koosmõjudele.

Soome keskkonnaarhitekt ja skulptor Pekka Jylhä (1955) tutvustas oma 2000. aastal Finlandiatalo lähistele Hakasalmi parki rajatud Urho Kaleva Kekkoneni monumenti. Jylhä loodusliku graniidipaljandi alla loodud roostevabas terassilmas keeb jäätumatu vesi ka talvel maapinnale ja neli pronkskätt sirutuvad maapinnast 8 meetri kõrgusele (U.K.K. pani kogu eluaja põhimõtteliselt kõik oma tekstid ise paberile kirja).

Vajaliku ja minu meelest ka väga õnnestunud konverentsi järelkajana jääb ikkagi häirima mõte, et ühena vähestest rahvusriikidest puudub Eestis tänini rahvusmonument, vabadussammas, sümboolne mälestusmärk või ka lihtsalt paik, milles võiks näha identiteedi sümbolit. Mitmed käesoleva omariikluse perioodil korraldatud võistluskonkursid ja katsetused selline monument siiski luua on seni lõppenud ebaõnnestumisega. Sajandeid võõrvõimudele allunud eestlase suhe kõikvõimalikesse monumentidesse näib olevat tänini kahetine: hinnatakse küll oma iseolemist ja enesemääramise võimalust, kuid aastakümnete kogemused on näidanud eestlaste umbusklikkust konkreetsete projektide vastu, leigust neis kaasatöötamisel ning kadedust ja võõristust isikute vastu, kes oleksid võimelised ja valmis sellelaadseid projekte teostama. Eestis ei ole vabadusmonumente loodud ega ole ka kirjutatud põhjalikumaid uurimusi rahvuslikest monumentidest üldse, ka mitte sellest, mis võiks olla põhjuseks, et eestlased on pikka aega suhtunud kõikvõimalikesse monumentidesse jahedalt.

Muidugi tuleks sellisel puhul alustada küsimusega, mis on üldse rahvuslik monument, mida on see monumentaalkunsti vorm endast kujutanud teistes riikides ja mida tähendanud teistele rahvastele. Üks läbi aastakümnete enim tsiteeritud uurimus sel teemal, Thomas Nipperdey ?Nationalidee und Nationaldenkmal in Deutschland im 19. Jahrhundert? (1968) defineerib rahvusmonumenti kui katset jäädvustada rahvuslikku identiteeti kaemuslikus püsivas sümbolis. See on rahvusmonumendi idee, mis on hõljunud silme ees XIX sajandi kaasaegsetel (nad mõistsid seda niimoodi). Hoolimata mõiste erinevast tarvitamisest, peab Nipperdey seda ka veel enda uurimistegevuse ajal kaasaegseks. Selline arusaam on vähemalt tähelepanuväärne ka XXI sajandi algul, mil rahvusriigi ja rahvusluse mõiste on eurokeskkonnas omandamas XIX sajandil kehtinust hoopis erinevaid tähendusi. Inimlik argimentaliteet ja samastumisvajadus muutub aga märksa aeglasemalt, kui viimase poolsajandi kiired poliitilised muudatused Euroopa senistes rahvusriikides seda lubaksid arvata.

Thomas Nipperdey väitel kujutab rahvuslik identiteet, selle otsimine ja leidmine, kaotamine ja kindlustamine endast pidevat probleemi. Rahvas vajab oma identiteedi nähtavat märki, seepärast peaksimegi väärtustama selle märgi visuaalse võimaluse otsinguid kogu selle problemaatilisuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming