Ikka tuleb minna

Tallinna Kunstihoone maalinäitusest võib rääkida kui oma meediumi siseküsimustele pühendatud laboratoorsest ühisuurimusest.

EHA KOMISSAROV

Näitus „Can’t go on, must go on” ehk „Võimatu minna, kindlasti minna” Tallinna Kunstihoones kuni 30. XI. Kuraatorid Mihkel Ilus ja Elin Kard, kunstnikud Mihkel Ilus, Kristi Kongi, Katrin Koskaru, Mihkel Maripuu, Anna Škodenko ja Mart Vainre.

Kuus noort maalijat esitleb oma ühisnäitust kaheaastase projektina, mida on vedanud Elin Kard ja Mihkel Ilus, ent näituse platvormi on kunstnikud ühiselt kujundanud. Nad kohtusid mitmel korral, et rääkida kunstist ja määratleda ennast eelseisva näituse tarvis. Nad oleksid võinud oma kokkusaamised ka salvestada, et jäädvustada noorkunstnikena klassifitseeritud maalijate minapildi kujundamisvõtted 2013. ja 2014. aastal.

Rahulolematus

Oksüümoroni kõlaga „Võimatu minna, kindlasti minna” teeb eriliseks see, et väljapaneku ajend on rahulolematus oma loominguga. Kunstnikud kirjutavad vajadusest muutuda ja paratamatusest tegeleda maali ümbersõnastamisega lähemalt peatselt ilmuvas kataloogis. Sellist vaatenurka võib nimetada dekonstruktivistlikuks, näitust ennast aga ei saa vaadata vägivaldse hoiaku esitusena. Pigem on põhjust rääkida ümberistumisest kaubandusliku väärtuse minetanud vanalt veokilt uude ja perspektiivikamasse. Kunst on teatavasti lakkamatute vaidluste ala, kus konfliktid ei pea sugugi lahenema ainult hävitamise vahendusel. Leidub teisigi võimalusi. Noorte maalijate kuuik tegelebki uute lahenduste otsimisega, pakkudes paratamatult alternatiive maalinäituse kanoonilisele formaadile.

Kunstihoones puutume dekonstruktsioonide asemel kokku päevakajalisemalt kõlava restruktureerimisega. Mis juhtub kunstnikuga, kui maali valmistamisest on saanud organiseeritud protsess, mis nõuab kunstnikult kompetentsi uuendamist ja valmisolekut ühistegevuseks?

Praeguses näitusekultuuris on ühe meediumi väljapanek järjest harvem. Tekibki küsimus: kas kunstnik, kes töötab ainult ühes meediumis, ei saa seetõttu aktiivses kunstielus osaleda? Peab olema valmis sellekski, et maalinäituse konventsioonidest lahti öelnud projektiga liitub lõppfaasis mitmesuguseid funktsioone täita suutev kujundusfirma.

„Võimatu minna, kindlasti minna” osalejad ei hoia ennast teistest meediumidest lahus, kuue maalija kõrval tuleb autorite ringi lisada ka kujundusfirma Valge Kuup.

Rõhutan seda sooviga arendada mõttevahetust „maalikunsti tagasituleku” mõtet levitavate aktivistidega. Kust maal peaks naasma ja millisesse keskkonda ta maandub? Romantiline autoripositsioon, mille kõrgpunkt koitis Eesti kunstis 1980ndatel, on ennast glorifitseeriva kunstnikuego ja kunstiplatvormi liialduste ekstreemne näide. 2014. aasta maalikunstis saab sellisest positsioonist kõnelda ainult kui ühest paljude teiste seas.

Organiseeritud maaliprotsessi režiimil tegutsev kunstnik ja tema näitus puutuvad kokku kunstikriitika võimalusega nende loomingut käsitleda. Eeskätt tuleb neil aga vabaneda kunstikriitikast, mis esindab esteetilise tundlikkuse traditsioone.

Jätkuvalt arvamuskriisi seisundis kunstikriitika kompenseerimiseks algatas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse lugemisgrupp Sten Ojavee juhtimisel maalikunstnike näituse arutluse. Lugemisgrupis olid rollid paigas: näituse arutelus keskenduti peamiselt näituseformaadi analüüsile. Kuivõrd eesti noort maalijat pole kerge iseloomustada, algatas lugemisgrupp kriitilise diskursuse, mistõttu kunstnike leerist vastasmängijad said oma tegevust paremini mõtestada.

Anna Škodenko töö on keeruline nagu uus  romaan,  pika põhjuste ja tagajärgede loeteluga, mis jääb varjatuks, sest töö on vormistatud looduse, nägemise  ja oma käekirja diskreetseks uuringuks.

Anna Škodenko töö on keeruline nagu uus romaan, pika põhjuste ja tagajärgede loeteluga, mis jääb varjatuks, sest töö on vormistatud looduse, nägemise ja oma käekirja diskreetseks uuringuks.

Peeter Sirge

Mida ette heita ja mida kiita?

Lugemisgrupi hinnangul saab näitusele heita ette ühtse kontseptsiooni puudumist ja vähest koostööd. Kuue maalija näituse plusspunktidele mõeldes kiidan kunstnikke innovatiivse suhtumise eest oma loomingusse. Tallinna Kunstihoone heitlikku poliitikat silmas pidades on kuuik murdnud ennast vabasse vette: seda näitust ei kasutanud kunstnikud kindlasti mitte viimaste aastate loomingu kokkuvõtmispaigana. Näitusest võib rääkida ka kui ühisest laboratoorsest uurimusest, kus ollakse pühendunud oma meediumi siseküsimustele. See aga rõhutab paratamatult hermeetilisust.

Peale paari erandi käsitlevad noored maalikunstnikud abstraktseid vorme. Teine lüli, mis ühendab kõiki osalejaid, on installatiivne lähenemine. Siin on edumaa Kristi Kongil, kellele maal on ruumilisest objektist lahutamatu. Edumaa on teinud talle mõneti karuteene, sest tema ilusa installatsiooni saatus on pealesunnitud dialoog suure saali äärmiselt „ärakulutatud” paiga, aastakümneid altariks nimetatu tähenduslike klišeedega. Minu soovitus kunstnikele: hoiduge altaritest või nõudke ruumi täielikku ümberkujundamist!

Mihkel Ilus on valinud endale ebamäärase, ent ideoloogiliselt neutraalse nurgatsooni, kuhu ta on püstitanud oma uutest maalidest installatsiooni. Ilus kirjeldab ise oma meetodit: „Töötan üheaegselt seitsmeteistkümne lõuendiga, millest näitusel eksponeerin kümme. Töötan sellega, millest maal koosneb, lihtsustasin selle füüsiliseks. Maalid koosnevad värvist, lõuendist ja puidust.” Mihkel Ilusa puhul panin tähele ta kiindumust ilusa tulemuse vastu: ta on väga korrapärane ja katsetab ornamente ning teisi dekoratiivset tulemust tagavaid uusi lahendusi. Kõige vastuolulisemalt mõjub Mihkel Maripuu dialoog internetiga: tema maalisarja saab kas armastada või vihata, vahepealseid üleminekuid ei ole. Näituse kulminatsiooniks on kujunenud Katrin Koskaru ja Anna Škodenko väljapanek eelviimases saalis.

Škodenko töö on keeruline nagu uus romaan, põhjuste ja tagajärgede pika loeteluga, mis jääb varjatuks, sest töö on vormistatud looduse, nägemise ja oma käekirja diskreetseks uuringuks.

Kunstnik on eksponeerinud väikesi, 10 x 16 cm suurusi maale alumiiniumplaatidel. Nende vaatamiseks ja tajumiseks on loodud sobiv situatsioon tunnelilaadse pimeda koridori näol. Keskkond on askeetlik ja kinolik, iga töö ees on iste ja maalid on valgustatud välja punktvalgusega. Maalide teema on lumi, selle vaatamine (ja nägemine) pimedas keskkonnas, lumefotod on võetud Eestis ja Norras, nende järgi on valminud monokroomsed maalid. Väljapanek on suunatud meie teadmise ja tegelikkuse lahususe eksponeerimisele. Vaatame lund, nagu seda kinnisilmi ette kujutame, ent ööpimeduses meie kujutlus muutub, näeme midagi täiesti harjumatut ja uue nurga alt. Pole mõtet lisada, et Škodenko töö on kasvanud üle eksistentsiuuringuks. Kui esituse ja tegelikkuse pinged, igas kunstiteoses peituva intriigi vedru, suunatakse tegelikkuse ja simuleeritud koha vastuolude avamisele, oleme reaalsusest välja lõigatud ja meie meeled saavad tohutu impulsi.

Katrin Koskaru väike maaliväljapanek toob meieni postminimalismi rüpes küpsenud uusi suundumusi. Londonis pikemalt elanud ja praegu maaliõpinguid jätkava Koskaru lähtekohad on minimalismist võrsunud kultuuris. Ta lähetab sõnumi, et minimalism pole enam kunstistiil, mis hoiab tagasi emotsioone, see on lahe, anarhistlik ja külmalt täpne.

Martin Vainre on sisenenud oma väljapanekuga simulatsioonide labürinti, keskendudes maali asukoha teemale. Ta on sidunud maali maketiga, pakkudes vaatajale koha ja mittekoha kooseksisteerimise kogemuse.

Tänu lugemisgrupile, kuigi meie seisukohad ei tarvitse kattuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming