Ilkka Juhani Takalo-Eskola toore jõu siirus

Sigrid Saarep

Ilkka Juhani Takalo-Eskola näitus “Elu pole mu töö“ Tallinna Linnagaleriis kuni 21. I.  

 

Takalo-Eskola maalid “Vahetusväärtuseta”

 (1991) ja “Autoportree paranejana” (1984). 

 Piia Ruber

 

Ilkka Juhani Takalo-Eskola

näituse külalisteraamatust võib lugeda venekeelset kriitilist sissekannet, kus autor pahandab, et maalide autor ei küüni Gauguini suuruseni ning tema pildimaailm on igav ja vaene. Allkirja asemele on kirjutatud “mitte Rembrandt”. Ilmselt on näitusekülastaja pahameele põhjustanud kasutatud värvide räigus, maalidel kujutatu primitiivsus ja figuuride ebaproportsionaalsus. Sissekande tegijal on õigus selles, et Takalo-Eskola on amatöör,  nagu ka endine pangaametnik Gauguin, ent tundmatu kirjutaja eksib, kui arvab, et kunstnik peaks maalima professionaalsemalt. Sest Eskola leiab, et “Kunst – nii nagu armastuski – elab amatööride najal”.

Kuid, kes on tänapäeval proff ja kes amatöör? Kas on sellel küsimusel üldse mõtet, kui räägime kunstist, kirjandusest ja muusikast. Vaevalt et mõni spekulant või omavalitsuse korruptant amatööradvokaati palkaks, aga Tauno Kangro supernägusa skulptuuri paneks kaminasimsile küll.

Kriitik Siram on Takalo-Eskolale omistanud art brut’likult naivistliku kujutamisviisi (Postimees 9. I). Tõe huvides peab ütlema, et art brut ja naivism kattuvad kunstinähtustena ainult formaalselt ja paiguti, kuid on sisuliselt ja geneetiliselt erinevad. Takalo-Eskola tööd sisaldavad kindlasti nii toorest jõudu kui naivistidele omast siirust. Neis on esmaseid sümboleid: Kuu, Päike, kala, konn ja ürgmadu ning müütidest tuttavaid kaksikolendeid ehk hermafrodiite. Kõigele lisaks moraali (fotod “Inimnäoline sotsialist” ja “Vulgaarkapitalist”) ja lausungeid. Nii on maalil “Jõudke hinged” kirjas kogu näitusele nime andnud tekst, et “elu pole amet”.

Paistab, et otsiva vaimuga looduse ja kunsti ühildajale ning poeedile ja kunagisele Helsingi kunstiakadeemia rektorile pole tõesti kunstnikuks olemine amet, vaid elamine nagu soome ITE (amatöör)kunstnikele. Mõiste ITE-kunst (itse tehty elämä või omaloodud maailm) juurutas hiljuti Takalo-Eskola 1970. aastate aktsioonikunstipartner ja sõber Erkki Pirtola, selleks et asendada tobe-eksitav termin outsider art / autsaiderite kunst omakeelsega.

Soome markantseimaks ITE-kunsti esindajaks on legendaarne Elis Sinistö (1912  – 2004), kes resoneerib Takalo-Eskola loomingu filosoofilise vaimuga. Aktsioonimees Matias Keskinen (1922 – 1987) sobitub viimasega jälle füüsilise aktiivsuse, mängulisuse ja järjekindluse poolest. Kui Keskineni visadus ilmutas end president Kekkoneni kujude lõputus modelleerimises, siis Takalo-Eskola esineb sama järjekindlalt alasti, ka soliidses eas ja väärika publiku ees.

Daniel Bell jt on modernsele kunstile, sealhulgas postmodernismile ette heitnud, et see on kaotanud usu ja hüljanud inimlikkuse. Kadunud usku on Jacques Barzuni sõnul püütud asendada kunstiga. Takalo-Eskola kunstiplaneedil on inimene piisavalt esil ja religioosnegi. Inimene on seal looduse ürgosa, kes ei kompenseeri oma “puudulikkust” kunstlikuga, vaid oskab näha ja ka kujutada kunsti looduses ja inimeses. Takalo-Eskola pole muidugi mingi vaga ega harras kirikuartist, vaid pigem puu- ja maausumees, kes ütleb näituse kataloogis: “Ilma ja aastaaegade vaheldumine jõe ääres on minu hing.” Ta loitsib oma värvirõkkavalt “primitiivsetel” lõuendilahmakatel inimese algseid tunge, mida pärsivad niinimetatud progressiühiskond ja turu-usk.

Takalo-Eskolaga sama asja ajab eesti kunstis Lembit Sarapuu, kelle maalid on ürgjõulised ja lihtsad, kontseptuaalse või vormilise hämu asemel pannakse pilti konkreetne isiklik sõnum. Meenutage tema 2006. aasta näitusel “Improvisatsioon” väljendatud ühiskonnakriitikat, pea ainsad joonistused, mis haakusid nii aja, koha kui vaatajaga.

Linnagalerii tagumises saalis ripub Ilkka Juhani Takalo-Eskola näituse nii-öelda professionaalseim töö “Vahetusväärtuseta”. Tervele seinale sirutuv lõuend on kaetud puna-kolla-sini-roheliste robustsete pintslitõmmetega, mis loovad illusiooni päikeseloojangueelsest vetevoolust. Looduses romantilisele, kunstis kitšiks peetavale kujundile on jämeda musta pintslikontuuriga loodud ovaalidest ja Takalo-Eskola eelissümbolist, topeltkaladest koosnev ornament. Ovaalide sisse on omakorda valge värviga maalitud tekst “Geld ohne Wechselwert” / “Vahetusväärtuseta raha”.

Analoogset lõuendit kasutas kunstnik 1991. aastal Osakas maailmanäitusel esitatud performance’ite “Igavene kunst”, “Maailmakõiksus on ühe sõna pikkune” ja “Rahapada” taustana. Viimati mainitud etteaste käigus tembeldas kunstnik koos oma naise Kirsti Takalo-Eskolaga “vahetusväärtuseta raha”, mida seejärel jagati möödujatele.

Lõpetuseks tuleb jälle küsida, et kelle paganama asi see on ja mis tähtsust sel on, et kes on amatöör ja kes on proff? Tundub, et publikut see eriti ei huvita, vaid eeskätt galeriste, kunstikaupmehi ja institutsionaalsete huvide kaitsjaid. Teoreetikute mõte liigub niigi mööda muid radu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming