Illusionismikesksus tuntud headuses…

Riin K?sepp

Neodadaistlikus võtmes on Küttner

ehtekunstnikuna suutnud parafraaside ja

tsitaatide toel Delvaux’ loomingu kaudu luua

kujutavat kunsti, mitte tarbeesemeid. Annika Haas 

 

Urve Küttneri näitus “Illùsio“ Decos kuni 3. VI ja Rait Präätsa näitus “Nagu öö ja päev“ 26. IV – 10. V.

 

“Illùsio” tähendab ladina keeles eksitust. Ilu, illusioon ning illusionistlik (enese)petmine on viimaste näituste puhul väga aktuaalne. Avati ju mõni nädal tagasi ka Aaspere mõisas väljapanek “Ilusad maalid” ning kirjandusklassikastki ilmub ohtralt selleteemalisi väljaandeid. Ju see on ajastu märk.

Arvestades seda, et Küttneri firmamärgiks on kujunenud pühendussari belgia sürrealistile Paul Delvaux’le, on metafüüsiline sürrealism ja peen dekadents loomulikult kätketud ka tema töödesse. Delvaux sündis 1897. aastal, kuid tema surmaaeg on teadmata – ju on ka see illusiooniks muutunud fakt.

Kuldsetel kuuekümnendatel eesti ehtekunsti traditsioonilistesse materjalidesse ning eseme funktsioonidesse süüvinud autorist on kujunenud märksa novaatorlikumate ja innovatiivsemate ideede esitleja. Küttner eksponeerib hinnalisi figuratiivseid parfüümipudeleid hõbemaskides peaaegu kuulikindlas raamistikus klaasi taga, millele taustal lisavad väärtust (mitte ei sekundeeri) Delvaux maalide reprod.

Neodadaistlikus võtmes on Küttner ehtekunstnikuna suutnud parafraaside ja tsitaatide toel Delvaux’ loomingu kaudu luua kujutavat kunsti, mitte tarbeesemeid. Need on justkui Armani kokkupressitud akumulatsioonid, mis on esteetilisse klaasi- ja metallivormi surutult saavutanud camp’i võtmes uue kuju.

Jelena Skulskaja on oma viimases raamatus (“Siilid udus”) väitnud vendade Strugatskite puhul, et kirjanik pole mitte see, kes kirjutab, vaid see, keda loetakse. Minu meelest on see hea tähelepanek, mis on projitseeritav ja transleeritav ka kunstiilma. Küttneri kunst torkab ja hakkab silma omanäolises formaadis, mis on nii op- kui ka popkunsti sümbioos. Metallikunstnikuna võib Küttnerit pidada aga transavangardistiks. Samas võrdleksin tema töid (loodetavasti mitte vägivaldselt) vasakradikaalist kontseptualisti Hans Haacke maalidega. 1980ndate keskpaiga. Haacke lõi parempoolsete lemmiku Ronald Reagani mahlakas kullatud raamis paraadportree, mis saavutas oma formaadi ja nn serveerimse tõttu uue tähenduse. Kulla- ja hõbetatud raamidega ei tahaks siinkohal kõrvale jätta loomulikult Laurentsiuse taieseid. Teemade vastuolulisuse ja antagonistlike paradokside poolest on kõigil neil autoritel ühisjooned ometi olemas. Küttneri kunst on selle kõrval loomulikult elitaarsem, ta on jõudnud uue astme ja nivooni ning leidnud ka oma niši. Noorematel on, millest õppust võtta.

Kunstnikele ei meeldi, et neid kolleegidega kõrvutatakse, kuid olen leidnud siiski üllatavaid seoseid, mis võivad olla ka kaudsed, kuid on siiski olemas. Meret Oppenheim on loonud fetišistlikke installatsioone ja objekte erinevatest aksessuaaridest, mis positsioneerivad end jällegi sürrealismi kontekstis. Samas võib paralleele tõmmata ka Barbara Krugeri loomingu ja tema tööga “We Are Not What We Seem”, mis lähtub sealjuures kommertsdisainist. Naiselikku ilu ja illusionismi peegeldab ka Rebecca Horn oma luksuslike objektidega.

Susan Sontagi meelest pole paljudele asjadele antud nime ning isegi paljusid äranimetatud asju pole kunagi kirjeldatud. Üks neist olevat tundlikkus, mis on äratuntavalt modernne, omamoodi haritus, mille kultusnimeks võib pidada camp’i. Viimast sõna peaksin ka sellel näitusel esitatud tööde kokkuvõtvaks terminiks.

 

Läbi ööpimeduse ja päevavalguse…

 

Rait Prääts saavutas oma loomingulise küpsuse 1980ndate lõpul, kui näitustele hakkas klaasikalise klaasikunsti ja skulptuuri kõrval ilmuma installatsioone ning lähtuti juba ruumikontseptsioonist. Aasta pärast Präätsa kunstiülikooliõpingute lõppu eksponeeriti 1976. aastal esmakordselt ka Jüri Okase installatsiooni Tallinna Kunstihoone galeriis. Võib-olla just sellepärast hakkas Prääts keskenduma monumentaalsetele ruumi ja keskkonnaga seotud objektidele? Või oli eeskujuks hoopis Eino Mäelt, kes hakkas 1970ndatel uurima klaasimassi sisestruktuuri ja -maailma?

Klaas, millel on ühisjooned ka peegliga, on hea simulatsioonide ja manipulatsioonide loomise vahend. Prääts, kes on Niguliste kiriku, Sakala keskuse ning ka rahvusraamatukogu mitmete vitraažide autor, oskab valguse ja pimeduse ning hele-tumeduse konflikti oma töödes väga osavalt ära kasutada.

Selgub, et klaasi sees ja ees on võimalik tarbeklaasi puudutamata saavutada omanäoline popkunsti sugemetega kompleks.

“Niipea kui väljendisse ilmub sõna “sees”, ei võeta väljendi reaalsust enam täht-tähelt. See, mida peetakse kujundlikuks keeleks, tõlgitakse mõistlikuks keeleks”, on väitnud Gaston Bachelard. Prääts aga tegelebki asjadega klaasi sees, mis jäävad ja peavadki jääma kujundlikuks. 

Präätsa taieste sees on lisaks dekoratiivsetele omadustele lisaväärtusena ka omamoodi stoori, mis muutub detailsel lähivaatlusel primaarseks. Ja viimane ongi tema tööde puhul just peamine.

Millegipärast on Küttneri ja Präätsa väljapanekul teatavaid ühisjooni, mis panevad üha enam mõtlema sellele, et nii klaasi- kui ka ehtekunstnikud ning keraamikud võiksid rohkem koostööd teha. Sellele on loomulikult suund juba olemas. Keskendudes materjalikesksusest välja rabeledes eelkõige ideedele, kontseptsioonide ning ka materjali sümbioosidele, on eesti (tarbe)kunstnike kaardivägi vägagi tõsiseltvõetav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming