In memoriam: Kalju Suur

Meie aja jäädvustaja Kalju Suur
18. II 1928 – 13. XI 2013

Raske on leida kultuurieluga kursis olevat inimest, kes teda ei teaks. Päevapiltnik, kelleks ta end ise tagasihoidlikult kutsus, oli südamlik ja tähelepanelik, oma põhimõtete ja veidrustega. Ta mõte liikus, silm kadreeris ja näpp sügeles päästiku järele … See oli ta ravimatu kiindumus. Ta elutööks sai hulgaliselt SUUREpäraseid enam kui poole sajandi vältel jäädvustatud fotosid meie ajast. Alles hiljuti tähistasime Kalju Suure 85. sünnipäeva Estonia teatrimajas, äsja lahkus ta vaikselt meie seast.
Mulle meenub üks foto, mille 2009. aasta laulupeol jäädvustasin Kalju Suurest ajal, mil ta end enne kontserdi algust publiku esiritta seadis. Ikka sinna auväärsete maestrote kõrvale! Tegelikult ta kuuluski nende maestrote hulka, kelle üle uhkust tunneme ja kes aastakümneid meie kultuurielus olulist rolli on täitnud. Seal ta oli, truu Canoni filmikaamera istmel aega ootamas ja ise püsti seistes kavalalt naeratades ümbrust uurimas. See uudistav pilk ja naeratus on Kaljut ikka saatnud ja elus uksi avanud. Tulemuseks kirju mosaiik kultuurikilde, sekka kordumatuid hetki meie ajaloost, kenasid aktifotosid ning lihtsalt põnevaid kerge kiiksuga huumorikaid ülesvõtteid elust enesest. Kui palju on neist näitusi kodumaal ja piiri taga eksponeeritud, ei jõua kokkugi lugeda, samuti fotoraamatuid, kuhu enamiku oma loomingust on autor kokku sobitanud. Üks fotodest – „Liivakell” oli lausa esimene Sovetskoje Fotos trükitud aktifoto. Kuid üks hiljuti raamatupoodides letile ilmunud raamatutest – „Ülesvõtteid laulu- ja tantsupeo päevilt 1963–2009” – on mulle eriti lähedane. Aukartust äratavalt pikk periood kenasti kokku võetud koos ajastu kontekstis hetketabamustega. Fotolugu, mis algas hoogsalt dirigendipulti mineva Gustav Ernesaksaga ja lõpeb fotoga temast lauluväljaku nõlval. Nende vahele mahtus oluline osa Kalju tänuväärsest tööst. Ühelt poolt oli see mitme inimpõlve lugu, teisalt stiilne, oma käekirjaga koguteos.
Sageli kohtusime kas fotolaboris, kus parajasti pilte välja valisid ja kannatlikult nende valmimist ootasid, või istusid raamatu ja kohvitassi taga KuKu kohvikus, kus päevateemadel on mõnus lobiseda või rääkida lehtedes ilmunud fotodest. Hea sõna oli Kaljule nagu dopingu eest.
Eeskujuks pidasid maailmakuulsat Henri Cartier-Bressoni, keda tal õnnestus isegi Tallinnas jäädvustada. Elu läks nii, et Soome Kameralehti tituleeris Kalju Suure Baltimaade Henri Cartier-Bressoniks. Seda pidas ta oma elu kõige suuremaks tunnustuseks.
Kalju Suure elutöö on aukartustäratav ning sellel on meie kultuuriloos püsiv koht.
Meie mälestustes elad sa ikka edasi.

Eesti Pressifotograafide Liidu nimel
Peeter Langovits

Kalju Suure ärasaatmine toimub detsembris. Täpsem informatsioon detsembri alguses.

Olulisemat eluloost
KALJU-HILLAR SUUR
Sündis Tallinnas 18. veebruaril 1928. a
Abielus, 2 last, 3 lapselast,
1 lapselapselaps
1946 Tallinna 1. õhtukeskkool
1947 Tallinna raudteetööstuskool
Tallinn-Väikse veduridepoo lukksepp
Marati mehaanik
1981–1994 ajalehe Sirp ja Vasar fotoreporter
Tallinna fotoklubi ja fotogrupi Stodom asutajaliige
1995 asutas kirjastuse Suurkalju
Osalenud üle 150 rahvusvahelisel näitusel, teinud 140 isikunäitust
15 riigis
1978 Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni kunstniku tiitel AFIAP
1999 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia
2001 V klassi Valgetähe orden
2007 rahvuskultuuripreemia

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming