Inimese murdmine ühiskonna prismas

Andri Ksenofontov

Epp Kubu näitus „Raha ajab lapsi taga” Talinna Linnagaleriis kuni 8. V; Kristina Kiviranna ja Riin-Ingel Keskpaiga ehk Lumi Kylma näitus „Escape” („Põgenemine”) Aatriumi galeriis kuni 21. V ning Johanna Sipilä ja Katrin Piile maalinäitus „Jonathan Krani” Polymeri kunstikonteineris kuni 1. V.          Tallinna kunstielu põgeneb lumehangedest lehekuusse. Need on Kristina Kiviranna ja  Riin-Ingel Keskpaiga ehk Lumi Kylma küülikud näitusel „Escape” Aatriumi galeriis, Epp Kubu raha eest ära jooksvad lapsed Tallinna Linnagaleriis koondpealkirja all „Raha ajab lapsi taga”, sinisukkade Johanna Sipilä ja Katrin Piile maalinäituse „Jonathan Krani” tegelased Polymeri kunstikonteineris ning Sally stuudio õpilaste „Ihhii inimesed” ehk Lady Gaga ja sõprade topised üle linna ja Vabaduse väljaku tunneli eksperimentaalgaleriis. Rääkimata kaubahalli  taga taarapunkti kõrval seisvast Lydia Koidulast, käekotike üle õla, ning Uue ja Väike-R annavärava tänava nurgal istuvast Anton Hansen Tammsaarest, kerjatops pihus. Viimase kahe seinamaalingu autor on tuvastamata. Kommenteerides Ihhii-inimesi, meenutas Jüri Kuuskemaa keskaega ulatavat põhimõtet, et rikkad on loodud vaeste päästmiseks ja vaesed on loodud rikkurite hingede päästmiseks, tõmmata sellega lahti ühiskondliku spektri  rahatutest rahakateni, nagu söör Isaac Newton tõmbas lahti valguse spektri. Ent Isaac Newtoni tegemised ei ulatanud keskaega, tema teadus sai võimalikuks alles uuel ajal. Keskajal olid asjad üldise arvamuse kohaselt nii, nagu jumal oli loonud. Sally stuudio laste abita täitis jumal Tallinna rikaste ja kerjustega, Isaac Newtoni abita joonistas ta vikerkaari taevasse, et hädaldavate inimeste tuju tõsta ja neile oma olemasolu meelde tuletada. 

Nii et ainsad, kelle loomise vastutus tänapäeval veel jumala kaela veeretatakse, on lapsed. Mida Epp Kubu nende käest välja uuris? Lapsed mängivad ja teevad täiskasvanud inimesi järele. Linnagaleriis jookseb kolm videot, igaüks ümmarguses formaadis nagu uksesilmas, kuhu klapina kroonine või eurone münt ette käib. Vaataja on pimeruumis, kus istus Isaac Newtongi ja väikesest august sisse lipsanud valguskiire prismasse püüdis ja vihkudeks lõhkus. Videosid on kolm: „Peidetud varandus”, „Raha ajab lapsi taga” ja „Pensionipäev”.         

Epp Kubule meeldib, kui lavastuslik ja dokumentaalne element on tema videotes tasakaalus. Kõige lavastuslikum on juba 2006. aastal valminud „Pensionipäev”, aga ega vanaema, keda kehastab autori väike õde Jonna,  ei saagi olla dokumentaalne. Ta valmistab hoolikalt ette, korjab oma korteri sukasäärefiliaalidest raha kokku ja läheb siis panka asja ajama. Raha paneb paika, kes on kuningas. Teller on klienditeenindaja, vanaema nõudlik klient. Igatahes laps on aru saanud, kes kellest sõltub. Ja seda veel enne 2007. aasta ülemaailmset krediidikrahhi, kui hoiustajad, kes olid juba pensionisäästud pankadele jätnud, pidid doonorluse korras panku ka maksurahaga ellu  turgutama. Kaks hilisemat videot on spontaansemad ja seal jälgitakse rohkem laste mängu.     

Tädi Epp on ju emme-issi sõber, miks mitte  näidata talle, kuidas asjad käivad. Igatahes käivad rahaga kaasas vaidlused ja riiud. Kodusest poemängimisest saab pärispoodi minek, ikka nendesamade mängurahadega. Lapsed, täiskasvanute pisikesed mudelid, šoppavad täiega.     

Tõeline staar on poemüüja, ajupestud kundedega harjunud kena inimene, kelle toel ja taustal laste soovid ja nõudmised särama löövad. Raha on nüüd ohutult poodi jäetud ja tema eest kilgates koju põgenetud, aga küll raha nad kodus voodi alt kätte saab. Vaatasin neid ekraanil tuterdavaid jõnglasi, lustakaid nagu  loomapojukesi zookaupluses, ja tundsin end totakana. Väljas, Mayeri trepi ees, täiesti juhuslikult näituse avamise ajal, lahutasid meelt ja tegid raha täiskasvanud. Postamendi otsa oli pandud midagi ümmarguse piimja akvaariumi taolist ning noormees mikrofoniga hõikas rahvast ligi: „… prooviga õnne … tehke panuseid … kes ära arvab … võidusumma on …” Ausõna, asi käis mulle üle mõistuse nagu raamatupidamine, aga seal nad sagisid, mu kaaslinlased, ja  said justkui kõigest aru. Tundsin end kukkuvat lõhesse päris- ja mängu-rahamaailma vahel. 

Kõrvale, Aatriumi galerii keskele, mis on parima pimendusega Eestis, on Kristina Kivirand seadnud üles terve suure teraspuuri, kuhu võib vabalt sisse kõndida. Ent puurid on hoopis selleks loodud, et sealt välja joosta. Või on see hoopis difraktsioonivõre, mis inimesed ühiskonnaspektris lahutab, näiteks varanduslikult, rahvuseliselt, vanuseliselt või veel mingit moodi ära sorteerib? Kas see puur on põimitud etteantud reeglitest või on tegemist reeglitega lubatud vabasse ruumi seatud lõksuga? Näitust saadab tekst, mis algab ingliskeelse sõnaga „escape”, millele järgnevad venekeelsed vasted: 16 nimisõna, 24 tegusõna ja üks omadussõna. On see puur hoopis lingvistiline prisma, mis üldlevinud kinnisideedest iga inimese jaoks uue tähenduse eraldab? Puuri tagaseina on kinnitatud ekraan videoanimatsiooniga, kus Kristina Kivirand maali ees seisab. Kontrastsed must-valged pinnad moonduvad,  muudavad kujundeid: kord on seal aimata küülikud, kord naise portree, kuni must ujutab kõik üle. Tema õlimaalidel galerii seintel on kujutatud küülikuid, küülikuid puuris ja puurist putkanud küülikuid. Selliseid riputatakse meelsasti koduseintele koos kiisude ja pojengidega.       

Tuleb meelde, millisesse spektrisse jäneslasi sorteeritakse: koduloomadeks, karvamütsideks, lihaloomadeks. Näituse avamisel esitas Lumi Kylm puuris etenduse. Ta võttis seljast kleidi ja puges küülikukostüümi, millel puudusid silmaaugud. Nende kohale määris ta pihuga suured punased küülikusilmad ning väljus käsikaudu teed otsides puurist. Sai ta punased silmad öisest arvutis istumisest või nutmisest? Maalidel, mille koloriit on valge  valges, põikleb ta Tallinna 1960. – 1980. aastate arhitektuurses keskkonnas sellessamas kostüümis, seltsiks hiigelküülik. Tema video käib ringi trammiteel Vineeri peatusest Tallinn-Väikse peatuseni, kus on kõige jubedam tänavalõik Tallinnas üldse. Jubedaks ei tee seda lõiku mitte hruštšovkadest elu- ja ärihoonete rivi, vaid see, kuidas sinna lisaliiklusread on topitud. Trammitee jõnksutab eri suunas ootesaarte vahel, lõhkudes asfalti, tramm ja inimesed on surutud  kitsasse koridori torupiirete vahele, mida katab mööda kihutavate autokolonnide heitgaaside ja rataste alt pihustunud pori saast. Ent sellele vaatamata on kusagilt teadvusesse jäänud kujutelm rööbastest, mis viivad vabadusse.   

Üks viis, kuidas kunstnik oma ühiskondliku ahistatusega toime võib tulla, on põgenemine  oma loomingusse. Eskapism on täielik, kui sillad põletada: jätta pildid signeerimata, sildistamata ning panna ka kogu näitusele vaataja seisukohalt täiesti seosevaba pealkiri. Umbes selline on Johanna Sipilä ja Katrin Piile näitus Polymeri kunstikonteineris. Katrin Piile endassetõmbumine on seda täielikum, et ta kujutab ainult ennast ja oma lihaseid õdesid. Nimelt seda, kuidas nad lihtsalt surnult maha kukkusid – see motiiv on teda samasisuliselt varem toimunud  õdede etenduselt kummitama jäänud. Või langesid nad raskesse unne tomatimahla loigus või punasel voodikattel. Ei ole neis piltides ka mingit protesti ega valugi, mis tekitaks veel kuidagimoodi seose muu ühiskonnaga. Neiud lebavad häirimatus teadmises, et niikuinii laseb prints neil rahumeeli magada. Ent maalitud on nad hoolika täpsuse ja detailirikkusega nagu õukonnaportreed. Aga Katrin Piile ei saa õukonnakunstniku tasu, vaid maalib pildid üle sama grafitiga nagu galeriiseinadki, sest viib need niikuinii pärast näitust koju seisma. See ei ole isegi kunst kunsti pärast, vaid kunst ühe näituse ja õdede pärast, kelle nimel ei ole mingi töö ega vaev liiast. Johanna Sipilä maalides on küll tunda soomlaslikku nukrameelsust ja muretsemist, ent need on palju avatumad ja kõnetavad vaatajat otsesemalt kui Katrin Piile tööd. Kõikides ta maalides saab stseeni sügavuses alguse liikumine, mis tuleb või tormab vaataja poole.  Pildil on kujutatud ta hirme, aga saadud neist rõõmsameelse lõbususega üle, mis kokku annab põnevuse. Ta käsi tabab kiirelt ja hästi figuuride liikumist ja näoilmeid. Seal nad siis põrkuvad, kaks jäälõhkujat, kõrge laev ja Johanna Sipilä ise, alasti vees seistes ja jääauku kirvega laiendades. Kolm figuuri, laenatud François Truffaut’ filmist, jooksevad tulistjalu mööda värvilist voogu. Kaks meest kõvakübaraga, naine valevuntsidega kõige ees. Ja justkui kogu sellele näituseringile  ringi peale tehes lõõmab ühel pildil suur lühter kollastes, punastes ja oranžides kiirtes. Tuhanded prismad, mis inimesed sooja valgusega üle kallavad.     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming