Installatsiooni iseloomustab endiselt töö

Kokkulangevusi kolme noore installatsioonikunstniku isikunäitustes

INDREK GRIGOR

Hanna Piksarve näitus
„Hea ja halg” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ja Ulla Juske näitus „Suur lugemine” väikeses galeriis kuni 16. XI ning Liisi Tamme näitus „Töösse” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 3. – 27. VII.

Värskeimas Kunst.ee (2014, nr 3) skulptuuri erinumbris on grupp skulptoreid, kelle puhul on juba aastaid räägitud uuest põlvkonnast, kunstikriitilises mõttes kokkukuuluvana määratletud. Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaan, Edith Karlson, Art Allmägi ning Kris Lemsalu ja Eike Eplik (kes küll Kunst.ee kogumikku pole mahtunud) moodustavad kunstnike ringkonna, keda Marie Vellevoog on iseloomustanud kui „kummaliselt isoleeritud fenomeni” (Estonian Art 2013, nr 2). Kuid nagu Vellevoog samuti ära märgib, ei ole see seltskond enam uustulnukad, sest iga aastaga tuleb juurde uusi tegijaid.

Ei tundu tõenäoline, et taas kujuneb välja midagi sama terviklikku kui eelmises lõigus mainitud skulptorite seltskond, kuid ootamatuid paralleele võib näha ka nooremate autorite seas. Alust selleks annavad Tartu Kunstimajas kõrvuti eksponeeritud Hanna Piksarve ja Ulla Juske isikunäitus „Hea ja halg” ning „Suur lugemine”. Nende kahega mõttelises seoses kaasan artiklisse ka Liisi Tamme selle aasta kevadel samuti Tartu Kunstimajas toimunud näituse „Töösse”.

Kolme autorit ühendab lisaks EKA õpingutele (Piksarv ja Juske skulptuuri, Tamm klaasikunsti osakonnas) ning sellest tingitud lähedasele tutvusele kummaline kinnisidee, mis puudutab tööd. Liisi Tamm mõõtis arvutihiire liikumist kaheksatunnise tööpäeva jooksul, Hanna Piksarv hööveldas ja lihvis paar ruumi küttepuid, Ulla Juske luges üle ning pani kirja kõik asjad oma ema majas. Kunstnikelt nende tegevuse järele pärides jääb selle kinnisidee motiiv ähmaseks. Tundub, et tegemist on erineva lähtepunktiga, kuid järeldused, milleni jõutakse, on sisuliselt sarnased. Töö tähendab neile abstraktset ja absurdset, mehaanilist kordust. Ning kuigi autorite töö iseloom ja eesmärk pole sama, näib töö funktsioon kõigil juhtudel olevat rahutuse kanaliseerimine. Liisi Tammele võrdub töötegemine otseselt rahateenimise ning sedakaudu täisväärtusliku ühiskonnaliikme seisundiga – enesega hakkamasaamisega. Näitust „Töösse” iseloomustas autor seinatekstis kui palgatöö kõrval­produkti.

Hanna Piksarve installatsioonis
„Hea ja halg” ei ole tegemist pyrhosliku töökultuse kriitika või lihtsalt kompulsiivse käitumise, vaid lunastuse otsimisega.

Indrek Grigor

Hanna Piksarve halgude lihvimine (või silitamine, nagu autor ise oma tegevust iseloomustab) näib mõttetu või otsese eesmärgita tegevusena: „Ehk ei olegi vahet, mida hoolega teha. Peaasi et oleks hoolt,” kirjutab Piksarv näituse saatetekstis. Kuid haluhunniku kõrvale galeriipõrandale valatud 60 kilogrammi tina („Minu õnn”) ning muinasjutt, kus vanapagan jätab vanematele pärislapse asemele jonnaka puulapse (kelle eest vanemad ennastsalgavalt hoolt kandsid, kuni põgenema pääsenud pärislaps ta pikemata ahju viskas), viitavad, et tegemist ei ole pyrhosliku töökultuse kriitika või lihtsalt kompulsiivse käitumise, vaid lunastuse otsimisega.

Ulla Juske „Suur lugemine”, mille raames ta on üritanud kõik kodus olevad asjad kategoriseerida ja kirja panna – väidetavalt eesmärgiga saada teada, mis on kapis –, tundub välismaal õppiva ja elava emigrandi soovina taasluua kontakt koduga. Kunstniku ja maja suhte traumaatilisusele viitab maja esitamine nukumaja fotona – tegemist on fiktsiooniga. Ning mälu olulisusest annab tunnistust unenäoline video kunstnikust klassikalises tütarlapsekleidis maja aknast sisse ronimas.

Peale sisulise kokkulangevuse mehaanilise töö kujul hakkavad kolme kunstnikku kõrvuti vaadates silma ka formaalsemad paralleelid. Nii on kõigi autorite teosed olemuslikult dokumentaalsed. See eristab neid sissejuhatuses mainitud Eesti noore skulptuuri lipulaevana esitatavast autorkonnast, kelle narratiivid on ennekõike fiktsiooni iseloomuga. Hiire liikumise salvestamise kõrval oli Liisi Tamme näitusel eksponeeritud ka kaks raamatut, mis sisaldavad graafikuid TTÜ EGGi laboris läbi viidud kunstniku aju elektrilise aktiivsuse mõõtmistulemustega töötegemise situatsioonis. Ulla Juske näituse monumentaalseim osa on pikale paberirullile trükitud nimekiri kõigist asjadest, mis ta majast leidis. Ning Piksarvel on tähelepanu keskmes objekti loomiseks panustatud töö ise, mis teeb haluhunnikust tehtud töö tõestuse.

Tõenäoliselt täieliku juhusena, kuid paralleelide otsimise kontekstis paratamatult silma torkava kokkulangevusena viitan kõigi autorite loomingus esinevale n-ö graafilisele mustale augule. Liisi Tamme kaheksatunnise tööpäeva jooksul salvestatud arvutihiire liikumisel moodustuva rägastikuga sarnaselt oli Ulla Juske koondanud 2013. aastal Hobusepea galeriis oma isikunäitusel „Kuidas tunda ära terroristi?” „Aktuaalse kaamera” kolme kuu uudiste pealkirjad ühele ekraanile, nii et neist moodustus musta auku suubuv risoom. Ning Hanna Piksarv jalutab teoses „111 km” pliiatsit piki kuuemeetrist galeriiseina vedades sõgeda loomaaia-looma kombel 111 km edasi ja tagasi, moodustades seinale võrdlemisi monumentaalse grafiidilaigu.

Kolme autori Hanna Piksarve, Ulla Juske ja Liisi Tamme tööde emotsionaalses palges on omajagu erinevusi. Pik­sarv on poeetiline, Juske tundub märksa kalkuleeritum, mis hakkab ennekõike silma näituse ülesehituses. Olenemata mängulistest kujunditest – nukumaja, trükimasin, kalasilmaefektiga lääts, läbi mille saab vaadata unenäolist videot aknast majja tungivast kunstnikust –, mõjub näitus oma kujunduse tõttu valge kuubi steriilset olukorda rõhutavana. Identses formaadis raamitud fotod ripuvad perfektses reas. Asjade nimekiri on trükitud ja alfabeetilises järjekorras. Hanna Piksarve teosed on märksa isiklikumad, mingis mõttes soojemad: puuhalgude lõhn galeriis, moraali esitamine muinasjutu kujul, õnnevalamine … Liisi Tamm jõudis aga süsteemse lähenemiseni, kus numbrid ja graafikud ei ole enam pelk kinnisidee, vaid kus kvaasiteaduslik meetod kannab ka sisu.

Isegi kui eeltoodud seoste nägemine kolme autori loomingu vahel on kantud vaid kriitiku ambitsioonist nimetada (või on see hoopis kriitika funktsioon?) ning mingit uut suuremat, iseseisval enesekirjeldusel põhinevat tendentsi ei kujune, on sellegipoolest küllalt põhjust uskuda, et skulptuuri taaselustumine ei jää ühe sõpruskonna keskseks suletud fenomeniks.