Installatsioonide rahu maalikunstiga

Mario Laul

Kristringi näitus „Piiri peal” Draakoni galeriis 22. X – 3. XI. Aimar Kristersoni ehk Kristringi töid võis Draakoni galeriis näha viimati 20 aastat tagasi, ülbete üheksakümnendate hakul, mil institutsionaalse soosingu laineharjal kogusid hoogu installatsioon, tegevus- ning videokunst. Ennekõike abstraktsionistliku maalijana tuntud Kristring on kirjeldanud toonast olukorda kui „installatsioonide sõda maalikunsti vastu”. 2012. aastal eksponeerib Kristring juba mitmendat korda maalide kõrval nii mõndagi muud. Ja tulemus on igati nauditav. Kunstniku motivatsioon on inimlik: uued väljakutsed ja loominguline vabadus. Nii leiavadki traditsioonilise maali kõrval oma koha varasemalt suhteliselt vähese väljundiga installatsioon ning isegi video. Esmapilgul kirju ja hüpliku näituse toovad ühtse tervikuna kokku korduvad motiivid, tihedad pealkirjalised viited, läbiv roosa koloriit ning mänguliselt kerge teostus. End pigem projekti- kui käekirjapõhiselt määratlev Kristring on läinud nii seinte kui Draakonis üldjuhul puutumata jääva põranda kallale: vormilahenduslikust lihtsusest hoolimata mõjuvad efektselt kohaspetsiifilised ning otse näitusepinnale teostatud „Majanduse leke”/„Panganduse hais” ning „Sissepääs templisse”, vähem „Taevas maa peal – peegeldused”. Autori varasemaski loomingus sagedane kahesuse motiiv (nt 2000. aasta „Pluss ja miinus” või 2001. aasta „Isa ja poeg”) väljendab end seekord pea kõikjal: temaatikas (nt mees/naine näituse ainsas videotöös „Eeva Aadamovits Paradiisist – Kunstialane ettekanne”), värvis (roosa/must „Taasleitud paradiisis”), objektis ja figuuris (vastavalt „Kimmi palett – aukartuse vaikus” ning „Piiri peal” ja „Uus loomine”) ning pealkirjades (nt „Taevas maa peal – peegeldused”). Läbivalt korduvad ka religioossed viited, kuid seda ilma sisulise raskuseta; galerii pressiteates mainitud projektile eelnenud „pikaajalisest mõttetööst” ning teemade näilisest tõsidusest hoolimata mõjub enamik väljapanekust kergelt ja lõbusalt.

Kuid uudse ja mängulise kõrvalt ei puudu ka Kristringi äratuntavam joon. Kaks tumelillas koloriidis väikeseformaadilist abstraktset maali „Piiri peal” ning „Uus loomine” on selges kontaktis varasema loominguga. Maalid nõuavad vaatajalt ka suuremat pingutust. Raskemapoolse tooni kiuste mõjuvad tööd mitmekihiliste ja sensuaalsetena. Topeltfiguurides, eriti veidi astronoomilist fotot meenutava „Uue loomise” puhul, kajavad autori varasemad tööd (vrd näiteks 2007. aasta „Lendab”). Hiljuti Klassikaraadiole antud intervjuus ütles Kristring, et maalide näol on tegemist omamoodi sisedialoogidega, mis käivad alateadvuse piiril ning üritavad viia värvi pelgast kohalolust teatava aistingu, tajuni. Hoopis teistmoodi mõjub aga segatehnikas teostatud „Taasleitud paradiis”: Kazimir Malevitši kurikuulsa „Musta ruudu” sametine tsitaat erkroosal taustal. Mõnes muus kontekstis näiks see oma ajaloolisest kaalust hoolimata ilmselt igava ja kulununa, kuid siin töötab suurepäraselt. Kõnekad on seejuures nii teose pealkiri kui sisu: mõlemas kajab varasemaski loomingus leiduvaid järjepidevuse, tsiteerimise ja korduse motiive (vt näiteks Riin Kübarsepa arvustus „Mida inimesed oma peas kannavad” Kristringi 2000. aasta isikunäitusele, EPL 25. X 2000).

Suurima elamuse ning ühtlasi kõige põnevamaid ja ilmselt ka meelevaldsemaid tõlgendamisvõimalusi pakub aga näituse ainus videotöö „Eeva Aadamovits Paradiisist – kunstialane ettekanne”, kus roosat parukat kandev ja naiseks riietunud Kristring annab klassikaliste skulptuuride näitel kiirloengu ilust ja elust. Auditooriumi seinal võib näha autori 2009. aastal eksponeeritud fotosid antiikskulptuuride ajahambast räsitud genitaalidest (vt Reet Varblase arvustust Sirbis 7. VIII 2009). Soo ja seksuaalsuse teema on seega tõstatatud küll humoorikas ja parodeerivas võtmes, kuid kas sellegipoolest ei või video näol olla tegemist Kristringi enda poolt välja toodud näituse „tugeva alateadliku telje” kandva tööga? Olgu vastus milline tahes, teistegi eksponeeritud teostega suhestuva metroseksuaalse näitemängu tulemuseks on põnev segu omavahel vastandlikest religioossetest (paradiis, Aadam ja Eeva) ning seksuaalsetest (Kristring ettekandes: „… samasoolised tõmbuvad ja vastassoolised tõukuvad”) viidetest. Näituseprojekt psüühilise väljakutsena võib siinkohal paradoksaalsel kombel autori teadvustatud alateadlike kujundite külluses olla ka psüühilise väljaelamise vahend. Psühhoanalüütilistel interpretatsioonidel on siinkohal vaba voli.

Poolteist aastakümmet tagasi on Heie Treier (Vikerkaar 1998, nr 3, lk 56-57) asetanud ideaale ja puhtaid mõttekategooriaid otsiva Kristringi tolleks ajaks kogunenud loomingu Kristjan Raua rajatud „panteistlike ja igavikuliste nägemuste” ning ANK ’64 põlvkonna „rõhutatult positiivse ja eetilise maailmasuhtumise” traditsiooni. Aeg ei ole autorit küll tundmatuseni muutnud, kuid üha uued edukad katsetused loovad kahtlemata aluse ka uuteks suhestamisteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming