Intellektuaalne emotsionaalsus

Reet Varblane

Mary Kelly näitus „Neli tööd dialoogis” Stockholmi Moderna Museetis kuni 23. I 2011.    Mary Kelly on vaieldamatult feministliku kunsti (ja ka kunstimõtte) suurkujusid. See väide on igati õige, kuid samas kahes mõttes vildakas: rõhutades tema tähendust vaid feministlikus  kunstis, tähendaks see kunstniku eraldamist nüüdiskunsti areenilt ning paigutamist mingisse talle (ja temasugustele) mõeldud kasti; tõstes aga teda feministliku kunsti diskursuses esile kui suurkuju (staari), tähendaks see taandumist feministliku mõtte põhiideest – esitada kriitilisi küsimusi ühiskonna, aga ka kunsti (ja kunstiajaloo) kohta, mitte luua uut hierarhiat. Nii on korrektsem kõnelda Mary Kellyst kui „viljastava positsiooni hoidjast nüüdiskunstis”,  nagu iseloomustab teda Moderna Museeti kuraator Cecilia Widenheim. Epiteet „viljastav” toob esile Mary Kelly loomingule omase positiivse energia, mis Moderna Museeti väljapaneku puhul tuleb väga hästi esile. 

Ei kuraator ega kunstnik ole näitusele andnud erilist, vaatajat suunavat pealkirja: nad on jäänud neutraalse „töö” (work), isegi mitte „kunstiteose” (artpiece) või „installatsiooni” (installation) juurde. Samas on nad pidanud vajalikuks rõhutada just eksponeerimisviisi ehk siis kunstniku nelja töö (installatsiooni)  dialoogi moodustamist. Tuleb tunnistada, et see on neil igati õnnestunud, kuigi muuseumi alumise korruse valge kuubi atmosfääris ei ole mingeid trikke tehtud. Väljapaneku kujundus on igati minimalistlik: seinad on jäetud valgeks, põrand ja lagi neutraalseks, tekstid (installatsioonide pealkirjad) on delikaatselt tagaplaanil. Just nii, nagu on seda Mary Kelly looming: kontseptuaalselt täpne, vormilt neutraalne, iga detail läbimõeldult omal kohal. Ja ometi moodustavad  kunstniku teosed elava dialoogi.       

Need neli, väga mahukat installatsiooni on „Post-Partum’i dokument” (1973–1979), „Kastriot Rexhepi ballaad” (2001), „Mitmekorruseline maja” (2007) ja „Habitus” (2010), lisaks veel „Post-Partum’i dokumenti” toetav fotoseeria „Primapara” (1974). Kuue aasta jooksul valminud 139 väikesest tööst (peamiselt A4 lehed) koosnev „PostPartum’i dokument” on 1970ndate kontseptualismi, eelkõige selle feministliku diskursuse olulisemaid teoseid. Mary Kelly on dokumenteerinud oma poja kõnelema õppimist, keelele lähemale jõudmist, selle omandamist ning selle kaudu ka seda, kuidas väikelaps võtab omaks keelekonstruktsioonides peituvad arusaamad, väärtushinnangud. Kelly käitub teadlasena, kes oma väite tõestuseks mitte ainult ei kogu dokumentaalset materjali, vaid analüüsib seda mitmete meetodite abil. Tema teoses on  omal kohal isiklikud meenutused, intiimsed ema-poja fotod, nende suurendatud detailid, ema ülestähendused, argirituaalide dokumentatsioon, aga ka diagrammid, statistika, poja arengut iseloomustavad meditsiinilised, nii füüsilised kui ka psühholoogilised analüüsid. Teose peategelane on aga keel, selle tohutu mõju poja sotsialiseerimisprotsessis – see mõjutab last, aga ka ema. Mary Kelly ei keskendu ema ja väikelapse suhte bioloogilisele  ega ka mitte emotsionaalsele aspektile, vaid osutab sellele kui keerulisele psühholoogilisele ja sotsiaalsele tervikule. Keel sootsiumi võimuatribuudina ei mõjuta mitte ainult last, tema hoiakuid, vaid ka ema, emaduse, selle kaudu ka naise seksuaalsuse tähendust. Lisa Tickneri New Yorgi uue kunsti muuseumi 1984. aasta näituse „Erinevus: kujutamine ja seksuaalsus” kataloogi eessõnast „Seksuaalsus ja kujutamine. Viis briti kunstnikku” on saanud  feministliku kunstitõlgendamise üks olulisi tekste, kus just 1980ndate feministliku kunsti mõtestamisele omaselt kasutatakse psühhoanalüütilist, Lacanist lähtuvat lähenemist: „Väikelapse fetišeerimine, rõhutades tema erakordsust ning ainult positiivseid mälestusi väikelapseeast, tähendab ühtlasi ema eitamist. Mary Kelly kui kunstnik on püüdnud jätta selle fetišeeringu oma tööst välja, pöörates samal ajal tähelepanu kujutamise fetišeerimise loomusele”.   

„Post-Partum’i dokumendi” ruumi on Moderna Museeti näitusele asetatud „Mitmekorruseline maja” (mis valmis koostöös Ray Barrie’ga, kelle kunstnikukarjäär sai hoo sisse just selsamal eespool mainitud viie briti kunstniku näitusel). See on suurema installatsiooni „Armastuslaulud” osa ning valminud „documenta 12” tarvis. Kasvuhoonet meenutava ehituse seinu, lage ja katust katavad Kelly ning noor(ema)te feministikult mõtlevate kunstnike  dialoogikatked, mis kohati on tõsised, kohati naljakad, isegi anekdootlikud. Need ei ole didaktilised, aga neis on sügavalt isiklikku kogemust ning veendumus, mis haarab vaataja – vähemalt minu – ka emotsionaalselt kaasa. Täpselt sama on ka „Kastriot Rexhepi ballaadi” ja „Habitus’ega”, meenutuslike lugudega. Rexhepi ballaad kõneleb Kosovo konfliktist albaanlasest väikelapse saatuse näitel, kes, sattudes eri rahvusest inimeste juurde,  vahetas ka nime, kusjuures iga kord tähendas see nimi ka midagi. Teos põhineb tõestisündinud lool, Kelly on selle tõlgendamiseks valinud vanaaegse, kergelt kolletanud materjali, kuid säilitanud neutraalse kirjapildi. Just see vormi nihestatus toob suhteliselt kiretult esitatud loo emotsionaalse pinge esile. Ka „Habitus” (seegi on valminud koostöös Barrie’ga) on üles ehitatud nihkele, mis ei tule esile mitte vormi, vaid tähenduste kaudu, mida see vorm endas  kannab. Installatsiooni struktuur on laenatud II maailmasõja aegsest varjendist (nn Andersoni varjend), tekstikatkete kirjaviis on taas hästi minimalistlik ja neutraalne, tekstid ise aga moodustavad perekonnasaaga, mis hõlmab holokausti, Vietnami sõja õudusi ja Serbia etnilist konflikti.       

Mary Kelly ei suru ennast vaatajale peale, kuid mida enam tema töödesse süveneda, seda tugevamalt need endasse haaravad. Need tekitasid emotsionaalse heldimuse ja intellektuaalse katarsise. Nendeni jõudmiseks, mõistmiseks tuleb nendega üksi olla. Ja minu õnneks, kui ma kolmapäeva õhtupoolikul Moderna Museetis viibisin, oli Mary Kelly näitusel veel vaid kaks meest. Teised muuseumiväljapanekud  olid üsna rahvarohked. Mary Kelly väljapanekul on veel kaks väga vajalikku lisa: videointervjuu kunstnikuga ning ühe varase (filmitud Berwick Street Film Collective’is tegutsemise ajal Londonis) töö, filmi „Öised koristajad” („Nightcleaners”, 1972 – 1975). Mary Kelly kunst on intellektuaalne, nõuab süvenemist, aga see on ka väga emotsionaalne. Luban: tema töödesse süvenemise korral ei jää keegi emotsionaalse laenguta.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming