Intellektuaalne luksus-spaa Van Abbemuseumis

 

Korraldajate tagasivaade Airi Triisberg: Ah et mis see caucus (poliitnõupidamine) siis õieti on? Eelmise aasta lõpul peeti Eindhovenis Van Abbemuseumis kolmenädalane rahvusvaheline kohtumine „Be[com]ing Dutch Caucus”, kus osales ka „Public Preparation”. „Be[com]ing Dutch in the Age of Global Democracy” („Saades/olles hollandlane globaalse demokraatia ajastul”, 2006–2008) on pikaajaline Van Abbemuseumi projekt, mida koordineerivad Charles Esche ja Annie Fletcher ning mis keskendub rahvusliku identiteedi problemaatikale kaasaegses globaalses ühiskonnas. Caucus oli projekti „Be[com]ing Dutch” kõige mõttetihedam osa, mis koondas kolmeks nädalaks Van Abbemuseumi kunstnikud, kuraatored ja teoreetikud, et mõelda üheskoos korraldajate pakutud viiele nähtusele, mis meid kaasaegses maailmas ümbritsevad: natsionalismi taassünd versus üleilmastumisest ning migratsioonist tingitud tegelikkus, religiooni esiletõus dominantse kultuurilise tähistajana versus kapitali sekulaarne globaliseerumine, kunsti autonoomia versus selle (ära)kasutamine (kriitiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt), muuseumi roll (provintsi)linna elus, kunsti ja poliitika suhted. Need on väga komplekssed küsimused, millele kolme nädalaga vastata ei jõua, küll aga võib proovida intensiivselt kaasa mõelda.

Rael Artel: Kogu caucus’e protsessi, kus iga päev toimus paar ettekannet-workshop’i, lisaks veel kõigile avatud nädalavahetuse seminarid, on võimatu ammendavalt vahendada. Seepärast võiksime ehk keskenduda kõige huvitavamatele esinejatele. Mulle isiklikult tundus kõige sisukam türgi kunstiajaloolase, kriitiku ja Goldsmithsi kolledži doktorandi Erden Kosova ettekanne türgi kaasaegsest kunstist, eriti „plahvatusohtlike” teemadega tegelevatest kunstnikest ning nende retseptsioonist 1990ndate keskel ja nn teise lainena viimastel aastatel. Sekulaarsele Euroopale nii edumeelsena näivasse Türgisse on saabunud „vaikiv ajastu”: nimelt on vastu võetud paragrahv 301, mis kriminaliseerib türgilikkuse solvamise. See seadusesäte on toonud kaasa kohtuprotsesse Atatürgi väärtusi kriitiliselt käsitlevatele kunstnikele ning andnud kaasaegsele kunstile rahvavaenlase reputatsiooni. Olukord sarnaneb viimastel nädalatel Belgradis Konteksti galeriis toimunuga: natsionalistid ründavad näitusi ja neid kaitsma palutud politseinikud teevad kunstnikele omakorda protokolle.

A. T.: Erden Kosova juhtis tõepoolest tähelepanu huvitavale protsessile, kaasaegse kunsti ühiskondliku staatuse muutumisele Türgis. Kui 1990. aastail sattus kunst vaid üliharva avalikkuse tähelepanu alla – näitusepindu oli vähe, meedia huvi puudus ja kaalukas osa näitusetegevusest toimus Kesk-Euroopa kunstiinstitutsioonides –, siis viimasel paaril aastal on kaasaegne kunst palju nähtavam. Et kriitiline kunst on alati sobinud kosmopoliitse ja antinatsionalistliku mõttelaadiga, siis tähendab suurem avalik nähtavus ühtlasi, et kunst ei ole enam see „turvaline sadam”, milles toimuvaga on kursis vaid erialaprofessionaalid ning mida keegi tõsiselt ei võta. Iisraeli kuraator Galit Eliat seevastu kirjeldas näiteid oma praktikast, kus „kultuuri” kaitsekilbi taha varjumine on teadlik poliitiline strateegia. Holonis tegutseval Digital Art Labil, mida Galit Eliat juhatab, on mitmel korral õnnestunud kultuurivahetuse sildi all vahendada iisraellaste ja palestiinlaste kontakte, mis militariseeritud ja etniliselt segregeeritud Iisraelis ei ole sugugi lihtne ülesanne.

R. A.: Aga milline presenteeritud kunstiprojektidest sulle enim huvi pakkus?

A. T.: Neid oli tõesti palju: Yael Bartana ning Artur Żmijewski tööde nägemine ja kunstnikupositsioonide kuulamine oli ühtaegu laetud suurte ootuste ja üllatustega. Väga intrigeerivaid mõtteid äratasid kunstnikud Kodwo Eshun ja Anjalika Sagar, kes tutvustasid oma koostööprojekti „Otolith Group”, kus vaadeldakse kommunistliku mõtlemise pärandit Kolmanda Maailma solidaarsusliikumise perspektiivist. Nende positsioon on huvitav võrdluses endise NLiidu territooriumil valitseva antikommunistliku konsensusega: kui külma sõja aegsete Lääne-Euroopa vasakintellektuaalide veendumust, et Nõukogude Liit kehastas reaalselt eksisteerivat alternatiivi kapitalistlikule süsteemile, peetakse siinkandis teisel pool raudset eesriiet elanud idealistide naiivseks soovunelmaks, siis Kodwo Eshuni ja Anjalika Sagari arhiivimaterjalidel põhinev uurimus mõtestab kommunistlike ideede ajalugu isiklikust perekonnaloost lähtuvalt (Anjalika vanaema oli India feministliku liikumise üks juhtfiguure ning Kodwo isa oli seotud kolonialismivastase võitlusega Aafrikas), seades eesmärgiks realiseerimata jäänud utoopiate rekonstrueerimise. Eshuni ja Sagari praktika on omalaadne katse nihutada  XX sajandi teise poole ajalootõlgenduses (keskselt) kohalt Ameerika Ühendriigid ning asetada fookusesse külma sõja aegne mitteühinemisliikumine, mis omal ajal ühendas Aafrikat, Aasiat ja Ida-Euroopat. Kes olid Erden Kosovale lisaks kõige enam huvitavaid impulsse pakkunud esinejad?

R. A.:  Teoreetikutest väärib märkimist ikka igihalja Boris Groysi ettekanne videomeediumi kasutamisest fundamentalistide praktikas, samuti Chantal Mouffe’i arutlused antagonismi teemadel. Filosoof Gerald Raunig, kes sügisel käis ka Tallinnas, esinedes Anders Härmi korraldatud seminaril „Poeetiline/Poliitiline”, tegi caucus’el lühikokkuvõtte oma vastilmunud raamatust „Art and Revolution” („Kunst ja revolutsioon”). Raunig tõi Toni Negrile viidates revolutsiooni põhielementidena välja kolm aspekti: pidev vastupanu, igapäevane ülestõus ning konstitueeriv võim. Et tema tõlgendus erineb klassikalisematest revolutsiooniteooriatest, mis seavad üsna ühedimensiooniliselt revolutsiooni eesmärgiks riigivõimu ülevõtmise, siis jätab Gerald Raunigi kontseptsioon rohkem ruumi ka kaasaegse kunsti mõtestamiseks revolutsioonilises võtmes. Revolutsioonilisena võiks Raunigi argumendi valguses kirjeldada kunsti, mis on opositsioonis valitseva hegemoniaalse ühiskonnakorraga ning katsetavad rohujuuretasandil alternatiivsete (ja demokraatlikumate) ühiselu mudelitega. Oma raamatus toob Raunig näidetena välja Gustave Courbet’ tegevuse Pariisi Kommuuni ajal, nõukogude avangardi, situatsionistliku internatsionaali, Viini aktsionismi ning kaasaegse globaliseerumiskriitilise liikumisega seotud kunstipraktika.

A. T.: Caucus’e debattidel valitsenud meeleolu võikski ehk sõnastada järgmiselt: kesksel kohal oli küsimus, kuidas saab kunst võidelda sotsiaalse ebaõigluse vastu, nii et sellel oleks ka efekt väljaspool galerii- või muuseumiseinu?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming