Interdistsiplinaarne, rahvusvaheline

Tiina Käesel

Kaunase tekstiilibiennaal on avatud aasta lõpuni. Oli Sirbis ja Vasaras kunagi selline rubriik „Kus käisime? Mida nägime?”. Mõnes mõttes oli tekstiilikunstnike liidu korraldatud huvireisi põige Riiga teel Kaunase tekstiilitriennaalile põgus kohtumine kunagise kunstiga. Nimelt oli Riias Läti Kunstiakadeemia 90. aastapäevale ja selle kuulsa tekstiilikateedri 50. aastapäevale pühendatud suur vaibakunstinäitus, millest tugeva sisulise ja mahulise osa moodustas tagasivaade õitsvale ja viljakale Läti NSV vaibakunstile.

Peab ütlema, et neil, kes seda aega mäletavad, oli see huvitav taaskohtumine läti vaibakunsti kuldajaga, mil tegusa ja innustava Rūdolfs Heimrātsi juhtimisel õitses nii tekstiilikateeder kui ka kogu Läti vaibakunst. Mäletan, et olime üsna kriitilised: meie rafineeritud koloriidi ja stilisatsiooni taustal olid need rahvakunsti arendused, trallitavad jaanikud ja lõikuspeod meie maitsele vastuvõetamatud. Aga nüüd, kui seda nägime usun, et vähest osa muuseumidesse kogutust –, tõdesime, et lätlastel oli ikka hoogu ja haaret, formaati ja faktuuri. Hiiglaslik Edīte Pauls-Vīgnere „Harmoonia”, sellest umbes poole väiksem (kõigest 250x 360 cm) Egils Rozenbergsi „Kesksuve õhtu”, Balti tarbekunstitriennalidelt tuttavad Vija Jansone, Lilita Postaža, Lija Rage, Inese Jakobi, Dzintra Vilksi, Inga Skuijņa jt tööd. Mida nad teevad praegu? Nad võiksid laulda: „Lätlane olin ja lätlaseks olen jäänud”. Neil on endiselt ambitsiooni ja nad hoiavad rahvusvahelises suhtluses üsna kõrget profiili, võidavad auhindu ja on nimetatud mitmetesse organisatsioonidesse au- ja tegevliikmetena. Muidugi on formaat muutunud, tehnikates on üht-teist uut – eelkõige seda, mis tööprotsessi lihtsustab ja kiirendab, kahjuks ka endist monumentaalsust pudistab. Kui varasematel töödel on tavaliselt jutustus juba tugevalt nii pildis kui ka materjalis sees, siis nüüd näituse uuemas osas oli paljudel noorematel lisatud ka autoritekst, mis aina lisas küsimusi ja proovis otsida vastuseid. Ja sinna puntrasse nad ise ka jäid. Aga oli ka meeldejäävalt häid ja huvitavaid tehnikanäiteid tubli sisukusega: Andra Kurzemniece tekstiilmosaiik „Üksildaste planeet”, Baiba Šauriņa must-valge paberlõige „Peegeldused”, Tatjana Aleksandra kuldsed käsikirjalised tekstid linasel ja puul, eriliselt väga värviintensiivne ja pulseeriv Irisa Blumate „Ribakood”.

Kokkuvõttes oli see võimas näitus. On arusaamatu, miks selle satelliidiks oli Peetri kirikusse riputatud Läti Tekstiilikunstnike Liidu näitus: nimelt riputatud, informatiivsete ja loetavate etikettideta, nõrga tööde valikuga. Sinna kanti mineku aga korvas raekoja läheduses kunstikeskuses eksponeeritud Põhjamaade noore disaini näitus, kus tugevate eksponentidena olid väljas ka Mare Kelpmanni ja Martin Pärna tööd.

Nüüd peateema: Kaunase VIII tekstiilitriennaal. Triennaal on tuntust kogunud ja osavõtt on vägagi rahvusvaheline. Imestan, et Kaunases on selle tarvis nii palju näitusepindu ja võimalusi. Mitmete kuraatorite kokku pandud programmile märksõnadega „keri tagasi”, „mängi” ja „edasi” lisan oma klahvi „stopp”, sest meile antud kuue tunni jaoks on kõike hoomata liiga palju. Teen oma eelistuse ja omad stopid.

Stopp 1

Õnneks alustasime Balta galeriist, kuhu sattusime veel värsketena ja, nagu hiljem selgus, minu arvates kõige huvitavama kunstniku peale. Laima Oržekauskienė ja tema viimased seeriad „Naised viiekümnendates. Püütiad” ja „Igapäevane elu. Rituaalid”. Kogu tema looming on 1980ndate algusest peale olnud tehnoloogiliselt uuenduslik ja seejuures sügavalt inimlik. Kuna Kaunas on Leedu tekstiilitehnoloogia keskus, siis on loomulik, et just seal kasutatakse uusimat digitaaltehnikat: praeguseks on see ilmselt digitaalne žakardkudumine. Kaheksa püütiat ehk siis kaheksa naist, igaüks neist annab edasi teatud märke elatud või elamata elust. Sellest arusaamine on meie enese mure, aga märgilise tähendusega on selle töö puhul kõik detailid: tikand, värv, tekstuur, eriti leedu linase käterätiku või laualina koekiri kas puhtuse või naiste toimetuste igapäevase saatjana. Kuid mis sellest rääkida, selle kunstniku näitus tuleks Eestisse tuua.

Stopp 2

Teine samas galeriis eksponeeritud ja ka peanäitusel osalev kunstnik on Jolanta Šmidtienė. Täielik vastand eelmise kunstniku maisusele: tema tööd on sihilikult dekoratiivsed ja ebamaised, tema tehnikat võiks nimetada õhutikandiks või tikkimiseks õhku. Samas on need väga kindla struktuuri ja rütmiga kompositsioonid. Nautimiseks loodud ilu, efektne ja meisterlik.

Stopp 3

Pauk gobelääni raskekahurist: Máximo Laura Peruust. Mees, kes 2010. aastal pälvis oma kodumaal elava rahvusliku inimaarde aunimetuse. Ta on võitnud lugematult auhindu üle maailma, hakkas vaipu kuduma 9aastaselt isa töökojas, õppis töö kõrvalt ja töötas õppimise kõrvalt. Praegu töötavad tema töökojas tema välja õpetatud meistrid, kes teostavad seeriaid. Unikaaltööd lõpetab ta ise või ta isiklik assistent. Kaunases on väljas kaks saalitäit n-ö väikesi vaipu. Ta eesmärk on elustada ja ühitada vana kultuuri rikkus tänasega, aga ka kosmilisega. Neis vaipades möllab meeletu jõud ja fantaasia, värv ja kujundirikkus. See teeb meiesuguse vaataja üsna pehmeks.

Stopp 4

Jaapani tekstiilid Čiurlionise muuseumi vahetiivas. Tōkyōs asuv disaini- ja tootestuudio
Nuno moodsalt öeldes integreerib jaapani traditsioonilisi tehnikaid ja nende esteetikat kaasaegse tehnoloogia ja materjalidega. Tuleb õmmelda siidikangastesse linnusulgi, vees lahustuvale kilele paelmustreid, kile välja sulatada, kasutada rauaroostet, kuuma gaasi ja auru jne. Ehk siis töötada välja toode, mis sobib suurele masinavärgile, kuid jätta mulje, et tegemist on inimkäe loova puudutusega. See on imeline saavutus.

Stopp 5

Pea- ehk konkursinäitus Žilinskase galeriis. Seal on ohtralt jutustamist, mis johtus ka tööd põhjendavat isiklikku lugu nõudvast statuudist. Mitmedki n-ö isiklikud lood on leitud paraku kummutisahtlist või vanast albumist, lisatud lillutav ja lobisev tikand. Või siis jälle nii keerukalt konstrueeritud, et läheb nii suure ja segase näituse kontekstis lihtsalt kaduma. Nii jääbki silma ja meelde mahult suur ja intensiivne esitus, millest ei pääse üle ega ümber: nagu saali põrandat täitev Beili Liu (USA, Hiina) „Punase lõnga legend” või siis 12 pildist koosnev Gao Juani (Taiwan) „Pekingi madonnad” – teati rääkida, et olevat saanud grand prix, aga ei mingit märget selle ega ka teiste auhindade kohta – või siis Andrea Milde (Saksamaa, Hispaania) seitsmest tööst koosnev seeria „Seitse lugu naistest”. Tegelikult on võimas ka Kyung-Ae Vangi grupp „Algvormid”, mis kahjuks on häbematult halvasti eksponeeritud.

Traditsioonilise gobelääni sisukas näide on Lia Altmani (Venemaa) „Mälu ja unustamine”: lugu lõpeb küsimusega: „Kas mälu üldse eksisteerib? Või on see lihtsalt kujutlus minevikust?”. Konkursinäitusel esineb ainsana Signe Kivi oma võimuvaipadega. Neid eksponeeriti peatrepil ja jätsid seal kahjuks argise mulje. Läti kunstnikest kuuldavasti kedagi ei aktsepteeritud.

Stopp 6

Kutsutud külalised. Silja Puranen (Soome) miksib kaasaegset tehnoloogiat traditsioonilise käsitööga (antud juhul fotot ja selle töötlust vanadele vaipadele), lisab juurde kummastavaid detaile. Töödes on nii mõõdet kui ka mõtteid. Ja midagi väga fantastilist: kaks videot Inglismaalt. Yinka Shonibare, Inglismaal elava Nigeeria päritoluga kunstniku töödes „Ottilia ja Odette” ja „Maskiball” on liikuvaid ja liikumatuid pilte, uhket kostüümi, repliike filmikunsti meistritelt, süžeede mängimist jne. Otsige internetist!

Stopp 7

„Tagasikeritud ajalugu” („Rewind History”) on intrigeeriv ja ambitsioonikas projekt kududa leedu XX sajandi kunsti valitud tööd tekstiilipiltideks, kasutades sealjuures moodsat digitaaltehnoloogiat. Kui tuua võrdlus muusikast, siis demonstreerib see fototehniliste võtete võimaluste, suurenduste, värvitöötluse kasutamine nagu-päris-efekti. Kiuslikest küsimustest hoolimata oli see üks kindlama kontseptsiooniga kuraatoritöö pakutud näituste virvarris. Selle digitaalse žakardkudumisega on nagu 3D-printeriga: pole probleemi „kuidas teha”, probleemiks on „mida teha”. Ja lisaks ka „miks teha”. Kui vastuseks on „miks mitte”, siis tuleb edasi mõelda.

Need olid minu stopid. Aga üldistus? Kaunas on tekstiililinn ja leedulased on tekstiilirahvas, triennaal oma programmidega on kasvanud üleelusuuruseks, püüab haarata minevikku, olevikku ja tulevikku, kõike, mis on tekstiil ja millest võiks tekstiil saada, lisanduvad tegevuskunsti- ja tantsuetendused, mis kestavad aasta lõpuni. Ja esitab jätkuvalt küsimusi tekstiili kohta, nii külastajale kui ka kunstnikele.

Aga eestlased? Eesti kollektsioon satelliitnäituste seas omanäolisusega silma ei paistnud, oli koosseisult kuidagi harali ja eksponeeritud oli ka nagu vanasti kultuuripäevade väljasõidul rajoonilinna kultuurimajas. Kunstitudengite näitustele kahjuks lihtsalt enam ei jõudnud. Sellise suurnäituse kandmine oma kõvakettale nõuab märksa suuremat treenitust kui minul, kindlasti kumab siit läbi teatud konservatism, tunnistan, et jäin materjalile alla.

Vt www.biennial.lt


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming