Internetis ei tea keegi, et sa oled koer

Kuraator Javier Galán leiab, et ka virtuaalne taevas on meie ühiskonna peegeldus, hirmude ja loogika projektsioon.

MERLE LUHAÄÄR

Grupinäitus „Perro/Koer/Dog“ Hobusepeas kuni 3. IV. Kuraator Javier Galán, kunstnikud Varvara ja Mar, OPN Studio, Vicente Vázquez ja Usue Arrieta, Javier Álvarez ning Jaime de los Ríos. Näitus on välja pandud iberoameerika kultuuri festivali raames.

Merle Luhaäär

Varvara ja Mar ehk Varvara Guljajeva ja Mar Canet on loonud warholliku „Andmete poe“ („Data Shop“), kus internetiajastu inimese andmed salvestatakse konservikarpidesse interneti suurkorporatsioonide, nt Google’i poolt.

Merle Luhaäär

Näitusel „Perro“ on võetud vaatluse alla riigi- ja kultuuripiirideta virtuaalmaailmad, kus pakutakse kosmilisi võimalusi ja puutumatuid territooriume, ent, nagu uute maailmade avastamisega ikka, kätkevad need endas ka hulgaliselt ohte ja teadmatust. Kuraator Javier Galán vaatleb internetti kui tõotatud maad, mida inimkond otsis kogu XX sajandi, kui jumal oli surnud ja templid olid jäänud tühjaks. Galán leiab, et uue võltstaeva kuvand oli olemas juba 1993. aastal.
Et mõista inimkonna spirituaalseid otsinguid XIX sajandi lõpust praeguse ajani, on kuraator toonud lähtepunktidena välja Friedrich Nietzsche filosoofia jumala surmast (1882) ja sellised kunstiteosed nagu Edvard Munchi „Karje“ (1883), Pablo Picasso „Guernica“ (1937), Edward Hopperi „Öösorrid“ (1942) ning kunstiplatvormid Übermorgen (2000) ja They Rule (2004). They Rule (Nemad Valitsevad) on virtuaalne andmebaas USA valitseva klassi sidemetest suurkorporatsioonidega. „Pakkudes 2000. aasta presidendivalimistel USA kodanikele võimaluse müüa oma hääl neile, kes rohkem maksavad, oli ubermorgen.com’i tegevus analoogiline vahendava platvormiga, nagu on Microsoft,“ tõmbab Galán paralleeli. „Taevas kui selline on juba oma olemuselt võlts,“ lisab ta, „see on inimlike soovide unenäolaadse oleku projektsioon, kus lõputu õiglus, õnn ja rõõm on lubatud igaühele, kes järgib maiste valitsejate kehtestatud maiseid reegleid. Päikese all pole midagi uut. Aga taevas on ka meie ühiskonna peegeldus, meie hirmude ja loogika projektsioon. Siin tulebki mängu uue (virtuaalse) taeva kontseptsioon. Lause „internetis ei tea keegi, et sa oled koer“ portreteerib kahekordset valskust: selles peegeldub naivistlik lootus, et „taevalike“ vastuste juurde saab jõuda maiste valitsejate reegleid järgimata. Virtuaalsesse taevasse sisenetakse õndsas usus, et ollakse nähtamatu. See taevas on palju ilusam, kui olid eelmised, ausõna.“
Portree kui žanr on sooritanud hüppe. Kunsti, disaini, programmeerimist, mehaanikat, elektroonikat ja audiovisuaalset kunsti kombineeriv OPN Studio, kuhu kuuluvad Susana Ballesteros ja Jano Montañés, portreteerib näitusel filmiklassika kaudu inimese isoleeritust ühiskonnas. Eksperimentaalse helikunstiga tuntuks saanud Javier Álvarez on seekord esindatud installatsiooniga, millel pole midagi tegemist heliga: teos portreteerib viie anagrammi abil maailma internetieelsel VHSi ajastul. Kui lähtuda Álvareze anagrammist „Mõõdetakse ainult seda, mida kardetakse“, siis tunneb kunstike duo Vicente Vásqes ja Usue Arrieta oma teosega „Fiktsiooniajastu“ (2010) hirmu fiktsiooni ja reaalsuse suhte pärast. Kunstnikud mõõdavad reaalajas fiktsiooniajastut: nende digitaalne kell mõõdab aega kunstiliste filmide aja kaudu. Kuna praegu veedab inimene järjest rohkem aega ekraani ees, siis küsib kunstike duo, millises aegruumis mängufilme vaadates siis õigupoolest viibitakse, kui ei olda filmi- ega ka reaalajas.
Digitaalkunstnik Jaime de los Rios, kelle tööd paiknevad kunsti ja teaduse piirimail, on loonud lõputust modelleeriva teose spetsiaalselt selle näituse tarvis. „Ma töötan põhimõtteliselt lõpmatusega,“ ütleb Jaime de los Rios. „Meil on küll uued tehnoloogiad, kuid me pole muutnud oma vaateid. Nii on kunstis mehed endiselt kujutatud jumalate ja naised asjadena.“ Arvutiprogramm, mis esmalt juhuslikult kogutud ja hiljem kunstnikud valitud Youtube’i videomaterjali põhjal maalib uusi kombinatsioone, ei korda end ja loob reaalajas uut, kunstiajaloost vaba kunsti. „Ilma selekteerimisprotsessita oleks Youtube’ist juhuslikult kogutud materjal suures osas pornograafiline,“ on digitaalkunstnik põhjendanud protsessi sekkumise vajadust.
Varvara ja Mar ehk Varvara Guljajeva ja Mar Canet on loonud warholliku „Andmete poe“ („Data Shop“), kus internetiajastu inimese andmed salvestatakse konservikarpidesse interneti suurkorporatsioonide, nt Google’i poolt. „Konservi avamisel kaob kunstiväärtus ja avaneb tooteväärtus,“ on Mar selgitanud. Inimeste kohtlemist kaubana on varem käsitatud orjapidamisena. Orjapidamine algab kinnipüüdmisest või ostu-müügi tehingust ehk hetkest, kui inimene on eemaldatud oma varasemast sotsiaalsest staatusest ja muudetud mitte-inimeseks. Seega ei ole orja identiteet ehk staatus fikseeritud ja kõik inimesed on potentsiaalsed kaubad. Varvara ja Mari „andmesupid“ ja „andmesalatid“ pööravad meie tähelepanu asjaolule, et lepingud, mis virtuaalse identiteedi loomiseks ja toimimiseks internetiteenuste pakkujatega sõlmitakse, pole kunagi lõplikud, vaid kuuluvad pidevalt uuendamisele ja omandavad ajapikku (märkamatult) üha uue sisu ja vormi. Inimese vastuvaidlematu nõustumine muudetud/uuendatud kasutuslepingutega on tingitud lihtsast asjaolust: kui lepingut ei allkirjastata, siis lõpeb ka kasutaja virtuaalne identiteet internetireaalsuses, füüsilises tegelikkuses on selle vaste enesetapp. Varavara ja Mar möönavad, et omakasupüüdlikest tasuta netiteenustest kujunevad mõne aasta või juba ka kuu pärast suure tõenäosusega tasulised teenusevormid, mille krooniks on kasutaja isiklike andmete, nt krediitkaart ja GPS-signaal, omastamine teenusepakkuja poolt. Sellised andmed konserveeritakse hoolikalt ja need lähevad omakorda edasimüümisele. On paradoksaalne, et internetiajastu inimene ise ei saa oma isiklike andmete müügist mingit tulu. Kõlab nagu orjapidamine, mis oli ju veel läinud sajandil intellektuaalne ja moraalne probleem ning millest sai alguse inimeste ja asjade kontseptuaalne vastandus. Inimese töö kaubastamise põhitingimuseks oli reegel, et ainult inimene ise sai ennast või oma tööd kaubastada.
Virtuaalne ja füüsiline reaalsus on meie teadvuses paralleelselt, leiab kuraator Javier Gálan ja küsib, kas online’is ajalehe lugemine on vähem reaalne kui paberkandja lugemine. Ühiskond konstrueerib asju ja inimesi, sama teeb ka virtuaalne ühiskond. Meie enda poolt hoolikalt konstrueeritud virtuaalse identiteedi kõrval on meie harjumused, eelistused ja võimalused, mille abil salvestatakse sootuks realistlikuma maiguga ja kaubanduslikus mõttes palju väärtuslikum identiteet, mida paraku ei saa sulgeda nagu Paypali või Facebooki kontot. New York Times avaldas 5. VII 1993. aastal Peter Steineri karikatuuri, kus kujutatakse kaht arvuti ees istuvat koera. Üks koer ütleb teisele: „Internetis ei tea keegi, et sa oled koer.“ See oli Steineri viis osutada internetis loodud identiteedile, kus luuakse enda kohta jagatud teabe põhjal soovitud kuvand. Sel ajal ei osanud Steiner aga veel aimatagi, kui prohvetlik ta oma koeranaljaga oli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming