Inuitimaa allutamine

Grete Veskiväli

Kanada oli Veneetsia arhitektuuribiennaalil valinud teema, mis puudutab riigi vähim asustatud Nunavuti piirkonda, uusimat, suurimat ja põhjapoolseimat autonoomiaüksust, mis tähistab tänavu oma 15. aastapäeva. Sealsed 25 ametlikku asustust, millega sunniti kohalikud kesistes oludes paikseks jääma, pärinevad kõik XX sajandi teisest poolest.

Lõppenud arhitektuuribiennaal andis Toronto arhitektibüroole Lateral Office võimaluse jätkata  2007. aastal alustatud uurimistööd arhitektuuri võimalustest ja arhitekti rollist Kanada põhjaosas.

Lõppenud arhitektuuribiennaal andis Toronto arhitektibüroole Lateral Office võimaluse jätkata 2007. aastal alustatud uurimistööd arhitektuuri võimalustest ja arhitekti rollist Kanada põhjaosas.

Näitus „Arktiline kohanemine”.  Lateral Office, 2014.

Näitus „Arktiline kohanemine”. Lateral Office, 2014.

2 x Grete Veskiväli

Üle kahe miljoni ruutkilomeetri suures Nunavutis elab umbes 33 000 inimest, enamik neist inuitid. Inuit (kasutatakse mitmuses, ainsuses inuk) tähendab inuktituti keeles „inimesed”, sõna „eskimo” Kanadas enam ei kasutata, sest see pärineb Euroopa maadeavastajatelt ning on solvava alatooniga („toore liha õgija”). Inuitid said kõik vajaliku kätte tõesti värskest lihast ja rasvast, kuid XX sajandi alguses muutus nendegi nomaadide loodusest juhinduv elustiili. Inuitid hakkasid kauplema karusnahkade, eriti rebasenahkadega, ja said vastu neile senitundmatuid saatuslikke lummusi nagu alkohol, tubakas, jahu, suhkur, rõivad, relvad ja laskemoon. Karibute karjad, morsad ja hülged kahanesid massilise mahanottimise tõttu. „Olime inuittide kätte andnud tõhusad hävitusvahendid, püüdmata neile õpetada, kuidas tapariistu mõistlikult kasutada,”1 on kirjutanud tuntud Kanada kirjanik ja põhjarahvaste uurija Farley Mowat. See viis haiguste, nälja ja suure suremuseni. Inuitid ei saanud enam ise hakkama ning sõltuvad tänapäevani välisabist.

Müüdid õnnelikest lumeonnis elavaist karusnahkadesse riietatud mehikestest levisid Kanadas veel 1950ndateni, sest põlisrahva tegelik olukord oli valitsusele teadmata või siis seda ignoreeriti. Valgel inimesel polnud varem sellistesse karmidesse tingimustesse asja olnud, kuid maavara-ahnuse tõttu ning sõjabaaside ja raadiojaamade rajamisega reostati maa ja jäeti põlisrahvas hätta. Lahendusena otsustas valitsus hõimud ümber asustada, panna tööle kaevandustesse, pöörata kristlusesse ja muuta nende käsitöö kaubaartikliks. Suveräänsuse kinnitamiseks viidi külma sõja ajal (1953) mõned perekonnad sunniviisiliselt kaugele põhja, kus aasta keskmine temperatuur ei ületa -16 kraadi. Valitsus vabandas ametlikult 2008. aastal.

Lõppenud arhitektuuribiennaal andis Toronto arhitektibüroole Lateral Office võimaluse jätkata 2007. aastal alustatud uurimistööd arhitektuuri võimalustest ja arhitekti rollist Kanada põhjaosas.2 Näitusega „Arktiline kohanemine” („Arctic Adaptions”) väitsid kuraatorid, et arhitektuur peab otsima uusi võimalusi:3 pidevas võitluses eks­treemsusega (jäätumise ja sula, pimedus ja valgus, ligipääsematus ja -pääsetavus) on vaja kohanevat, tundlikku ning Nunavuti ainulaadsesse konteksti juurduvat arhitektuuri.

Paviljonis esitleti kohalikku konteksti ja tutvustati ka uusi ideid. Välja oli pandud valgete inuittidele planeeritud, justkui modernismi pealetungi tähistava 13 hoone steatiidist4 maketid, mille olid nikerdanud kohalikud käsitöölised. Seal nägi ka esimesi 1970ndate paneelidest tüüpmaju (mida rajatakse siiani), pealinna Iqaluiti iglukujulist kirikut (1972), polüuretaanist Nakasuki kooli (1976), angaarilaadset hotelli (1980), tuulele selja pööranut Kiiliniki keskkooli (2002). Kõige selle kõrval on inuittide põline iglu ja külmalõks (cold trap) ületamatult geniaalsed leiutised.

Nunavuti elanikkond on noor ja see kasvab. Küsimusele, kuidas tegeleda arhitektuuris põhjapoolsete asustuste kaug-tiheda urbanismiga (compact remote urbanism), vastati kunsti, hariduse, tervise, elamuehituse ja vaba aja teemade kaudu. Ideed pärinesid viielt meeskonnalt, mis koosnesid Kanada arhitektuuritudengitest, juhendavast Arktika-kogemusega arhitektuuribüroost ja ühest Nunavuti organisatsioonist. Projektid tiirlesid füüsilise ja vaimse tervise abi, kvaliteetse eluaseme, hariduse ja toiduvarude ümber. Ekspositsioon pakkus välja õpimajade süsteeme, tuulekaitsehoovidega kompaktseid eluhooneid, kaitseonnide süsteeme retkelistele. Kuid sellestki jääb küllap väheks – isegi kui inuitte saab veel mitme põlve vältel kalli raha eest harida, siis seda maad ikkagi päriselt allutada ei õnnestu.

1 Farley Mowat, Lootusteta rahvas. Eesti Raamat, 1977.

2 Vt ka http://lateraloffice.com

3 Lateral Office, „Arctic Adaptations: Nunavut 15”, http://www.arcticadaptations.ca

4 Steatiit ehk peitkristalne talk on pehme hästitöödeldav looduslik kivi, mida inuitid ja indiaanlased on aastasadu kasutanud skulptuuride voolimiseks. Tuntud ka kui talgikivi, seebikivi, kristalne magneesium­silikaat, voolukivi, prantsuse kriit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming