Isa ja poja dialoog

Reet Varblane

Tenno Sooster: „Ülo Soosteri töödes on nii palju ideid, mida saab edasi arendada.” Ülo ja Tenno Soosteri näitus „Sõnatud pained vangilaagrist” Vaala galeriis kuni 28. IX.Avangardist Ülo Sooster (1924–1970) sündis Hiiumaal, õppis Tartus, elas ja töötas Moskvas. Tenno Sooster (1957) sündis ja õppis Moskvas, elab ja töötab 1990ndate algusest Tel Avivis. Vaala galerii väljapanek on Ülo ja Tenno Soosteri tööde esimene ühtse kontseptsiooniga kokku pandud ühisnäitus. Näitusel saab eristada kahte tasandit: isa vangilaagris tehtud joonistused ja poja kommentaarid neile. Osa Ülo Soosteri eksponeeritud töödest on tõetruud kaasvangide portreed, osa on erootilised unistused, mille taga on tema abikaasa Lidia Sooster. Need ei ole portreelised ega ka mitte realistlikud kujutised, aga kujutatud naisetüüp on vaieldamatult Lidiast inspireeritud. Kas ka need on tehtud laagripäevil või hiljem? Tenno Sooster: Ikka laagris. Ema ja isa kohtusid ju sealses kultuurimajas. Isa armus emasse esimesest pilgust. Tegelikult oli ta temasse juba varem armunud, sest on ka enne nende kohtumist tehtud joonistusi, kus on kujutatud just seda naisetüüpi. See unistuste naine oli pandud küll Egiptuse olustikku, aga tal olid Lidia juuksed ja silmad. Ülo esimesed Lidiast inspireeritud joonistused olid tagasihoidlikud, kuid mida suuremaks tema tunne kasvas, seda avameelsemalt seksuaalseks, erootiliseks joonistused muutusid. Nende joonistuste pealt on väga huvitav vaadata, kuidas Ülo Sooster „siseneb armastusse”.

Reaalseks kasvanud ideaal, Lidia ja Ülo Soosteri armastus, jäi aastakümneteks püsima. Tihtipeale oli see mõlemale poolele raske katsumus, nagu Lidia Sooster on mälestuste raamatus väga ausalt on meenutanud. Ülo Sooster oli ju väga vastuoluline inimene: Lidia olemasolu, lähedus aitas tal saada selleks, kellena kunstiavalikkus teda tunneb. Samas püüdis ta ju vaata et ennasthävitavalt sellest lahti rabeleda.
Kui Ülo-taolised inimesed on istunud kaheksa aastat vangis, siis vabanedes avanevad nad täiesti. Nad tahavad võimalikult kiiresti ja intensiivselt kaotatud aja tagasi teha. Nad teevad kõike rohkem kui vabaduses elanud inimesed: nad töötavad rohkem, aga ka joovad rohkem, nad annavad rohkem, aga nad ka võtavad rohkem. Ajaraiskamist isa ei sallinud: mäletan, kui tahtsin väiksena minna õue poistega mängima, tavatses isa öelda, et pole vaja aega raisata, tule joonista parem. Ta ise joonistas pidevalt. Mulle on lapsepõlvest jäänud meelde teisipäevaõhtud, kui isa sõbrad meie juurde kogunesid. Iseäranis siis, kui isa hakkas töid näitama: kõik jäid vait ja kuulasid tema selgitusi, ta armastas öelda „и тaк дaлие”, mitte „и тaк дaльше”. See tähendaski kaugemale, ettepoole vaatamist.
Vaala näitusel on näha, kuidas isa tööd on mind mõjutanud. Mina teda ei ole saanud mõjutada, aga olen püüdnud oma töödega luua tema tööde ümber tõlgendava konteksti.

Eks Ülo Soosteri õnn ja õnnetus oli, millest on ju ka üksjagu räägitud-kirjutatud, et tal ei olnud vangist tagasi tulles enam Eestis õiget kohta. Teda ei tahetud siia ja tegelikult ei osanud ta ju ennast ise väiksesse Eestisse ära mahutada.
Ülo Sooster nägi juba vanglas ja asumisel teistsugust maailma, kohtas teistsuguseid, väga huvitavaid inimesi: seal oli kunstnikke, akadeemikuid, teadlasi, oli Venemaalt, aga ka Hiinast ja mujalt tulnuid. Vangla sees oli suur, vaimselt avar maailm. Ülole oli ka pärast seda midagi suuremat vaja. Moskvas ta selle leidis, seal ta avanes.

Kas mõni Ülo Soosteri vanglaaja portreedest, mille oled Vaalas välja pannud, on sulle endale olulisem kui teised? Kas tundsid mõnda portreteeritutest ka ise?
Andrei Solovei oli Ülo vestluskaaslane. Ta oli kasvanud üles Hiinas, pärast Teist maailmasõda oli ta tulnud Venemaale propagandalaines, kui kutsuti Venemaale appi. Aga piiril võeti ta kinni ja pandi vangi. Nad mõlemad olid kasvanud vabas maailmas: Ülo Sooster Eestis, Andrei Solovei Hiinas. Nad mõistsid teineteist väga hästi. Mõlemal oli hea haridus: nad võisid rääkida filosoofiast, matemaatikast, majandusest. Neil säilis side Ülo surmani, isegi pärast isa surma sain Andreilt kirju, kus ta isa meenutas. Nende kirjavahetus on tõeliselt huvitav dialoog: Ülo räägib Moskva näitustest, Andrei vastab Friedrich Nietzschega.

Andrei Soloveid on Ülo Sooster kujutanud ju valge rätikuga kompositsioonis, mis oli üks esimestest vanglatöödest, mida hakati avalikult näitama. Ülo Soosteri Tartu sõbrad-kunstnikud on ju ka meenutanud, et kui nad vangi pandi, siis pidasid nad dispuute kunstist, filosoofiast jne, et mitte hulluks minna. Raamatuid neil ju seal polnud. See võib tunduda absurdina, sest kõigepealt tuli ju füüsiliselt vormis olla, et üldse vastu pidada. Eks nemadki teadsid, et paljud vangistatutest ei tulnud tagasi.
Millal sa nägid esimest korda isa vanglatöid? Ülo Sooster esines küll näitustel Moskvas ja ka Eestis, pärast tema surma 1970. aastal korraldati mitmeid retrospektiive, aga vanglatööd ilmusid näitustele märksa hiljem.
Mäletan neid töid väikesest peale, sest isa hoidis neid kodus, mitte ateljees. Ta ei armastanud neid sõpradele näidata. Ei usu, et ta tahtis seda aega unustada, aga ta tahtis n-ö uue eluga edasi minna. Ülo Sooster tegi palju raamatuillustratsioone ja seal, kus oli sellest ajast juttu, on ta kasutanud vanglaaja joonistusi.

Sa oled katnud vanglatööde tagumised küljed söepinnaga. Mu esimene mõte oli, kas see pind on võetud kuskilt Iisraelist, et tähistada metafoorselt ahistatud olukorda, nagu on seda vangla, või Hiiumaalt või veel kuskilt, mis on olnud Ülo Soosterile oluline paik.
See mõte tekkis Vaalas näituse installeerimise ajal: valge pind oli küll kaunis, aga ei edastanud vangla emotsionaalset atmosfääri. Vaala seinad on paekivist, mida ma väga armastan. Samas sümboliseerib paekivisein ka suletust. Otsustasingi seda suletust rõhutada ruumiinstallatsiooni sisemise ringi ehk siis Ülo Soosteri tööde tagumiste külgede söega katmisega.

Kui oled nüüd neid joonistusi oma Tel Avivi kodus vaadanud, kas need on omandanud teistsuguse tähenduse? Kas sa näed neis midagi muud kui lapsepõlves Moskvas, mil need olid ühed isa tööd teiste seas.
Nüüd neid vaadates hakkab mul väga kurb selle aja ja Venemaa pärast: millise kuju kommunistlik ideaal tegelikkuses oli omandanud, kui jube see rahvale oli.

Kas Iisraelis elada tähendab elada vabal maal? Seegi riik on propaganda ja konfliktidega vürtsitatud. Me ei saa ju rääkida demokraatlikust riigist.
On küll vaba maa. Selles türannide regioonis on Iisrael siiski vaba, demokraatlik riik. Pidevad konfliktid Palestiinaga on väga keeruline teema, otsest süüdlast pole ja kõik on süüdi, aga seal elades küll hirmu ei tunne. Tänavatel on näha püssiga noori, sest sõjaväes teenivad noored käivad nädalalõppudel kodus, nad vastutavad oma relva eest ja seetõttu on see neil alati kaasas. Seda ei kardeta, sest sõdurid on täiskasvanud inimesed ning oskavad oma relvaga ringi käia. Mu tütred teenisid sõjaväes, nemadki tulid püssiga koju, aga hoidsid relva lukustatult kapis. Isegi mitte ühes tükis, vaid lahtivõetuna. Nad suhtusid relva väga tõsiselt. Mu noorem tütar on ohvitser. See on tema vaba valik. Noored on väga patriootlikud, teavad, et oma väikest maad tuleb kaitsta. Olen oma nooremale tütrele rääkinud Venemaast, ka sellest, kuidas me omal ajal püüdsime sõjaväest kõrvale viilida, aga neil on sootuks teistsugune suhtumine oma maasse. Nad tahavad teenida sõjaväes just seal, kus on kõige raskem.

Õppisid Moskvas animatsiooni, animafilmide tegemist ja töötasid ka sellel alal. Kus sa töötad Tel Avivis?
Ka Tel Avivis tuleb mu elamisraha animatsioonist, kuid viimasel ajal olen hakanud oma maalide-joonistuste põhjal filme tegema. Kümme aastat tagasi eristasin selgelt palgatööd kunstitegemisest, nüüd olen hakanud neid ühendama. Huvitav on panna staatilised kujundid liikuma, neid paljundada, kasvatada ühest kujundist teiseks.

Kui palju on selles isa mõju? Temagi loomingusse kuuluvad mitmed nüüdseks lausa legendaarseks kujunenud animafilmid nagu „Klaasist harmoonikum” jt.
Väga suur mõju. Ülo Soosteri filmidesse on pandud nii palju ideid, mida saab edasi arendada. Olen neid sadu kordi üle vaadanud, avastanud alati midagi uut, leidnud kujundeid, mida tahaksin edasi liigutada. Nüüd hakkasin oma töödega sama tegema. See sai alguse liblikakujundist: liblikad lendavad pildi peale ja hakkavad seal elama.

Vaala galerii kahes vastasseinas on sul väljas liblikatega maalid: ühes „Janu” ja teises „Püüdlus vabaduse poole”. Liblikas on kunstis omandanud romantilise tähenduse, aga sinu kujutamistäpsus viib mõtte pigem XVI-XVII sajandi teaduslike joonistuste peale.
Armastan väga seda perioodi kunstis, need tööd on sellest inspireeritud. Mulle meeldib väga loodusteaduslik – putukad, taimed, linnud – ainestik ja tollane kujutamisviis. Väga huvitav kunstiperiood.

Ülo Sooster on kasutanud peamiselt ühte taime, kadakat. Ta on seda esitanud kui sümbolit (Eesti märk, oma identiteet jne), aga näinud selles ka struktuuri, millegi üldisema toimimisviisi. Seda saab hästi huvitavalt tõlgendada, seda on ka tehtud. Sina oled jäänud ülikonkreetse, detaile väljatoova kujutamisviisi juurde. Sellega oled välistanud romantiseerituse, kuigi sinu kasutatud kujundil on romantiseeritud tähendus.
Ma ei ole romantik, mulle meeldib konkreetsus ja täpsus. Ka looduse juures. Mida kõike seal ei leia.

Sa ei jäta loodusteaduslikke detaile siiski oma töödesse üksi, ei loo nende ümber n-ö teaduslikku spekulatsiooni, vaid laiema üldinimliku tähendusvälja. Kas või „Janu” joonistusel on need putukad, kes põhjata lusikal jooma hakkavad, pandud ambivalentsesse olukorda. Millest selline tähendustega mängimine?
Eks see kuulu mu mõtlemise juurde. Maailm on ju äärmiselt mitmetähenduslik, dialektiline. Iga olendi igas sammus on mitmeid vastandlikke võimalusi, lõpmatud variatsioonid, mutatsioonid. Nagu minu putuka puhul: ta saab oma janu täis juua, aga võib selle käigus ka hukka saada. Dilemma, vastandlikud võimalused ongi mind köitnud. Ikka on olemas positiivne, aga ka negatiivne tee. Mõlema peale peab mõtlema.

Loodusteadusliku temaatika kõrval oled Vaala näitusele pannud välja veel mõned tööd, kus sa käsitled n-ö unustatud, kõrvalejäänud ajaloolisi juhtumeid. Kas need on tõsilood või väljamõeldised?
Need on mu enda fantaasia vili.

Praeguses tõlgenduste tõlgenduse kontekstis toimivad need iseäranis hästi, isegi provokatiivselt. Nende kaudu paned sa küsimärgi alla ka vangilaagri piltide tõesuse või õigemini igasuguse kujutamise tõesuse. Ülo Soosteri portreteeritud on kõik omaette isiksused. Sinu välja mõeldud ragbistseeni tegelaste aluseks on konkreetne ajalehes kujutatud ragbimängija, sa oled teda mitmekordistanud ja kujutanud ühtse kollektiivi, massina. Kultuurilises teadvuses aga hinnatakse üksikuid väljapaistvaid sporditähti, ragbikuningaid, vange vaadatakse pigem halli massina.
Ülo Soosteri portreede ja minu ragbimängijate vahel on veel üks minu teos, mis on pealkirjastatud „Treenerina”. See on Adolf Hitler, kogu rahvuse treener.

Vaala kontekstis toimib Hitler türanni koondkujuna, pigem isegi Stalinina, kes käis Ülo Sooteri kujutatud isiksustega ringi kui n-ö rahvatreener: otsustas, kes kõlbab meeskonda, kes mitte.
Su mõttekäik osutab sellele, et näitus tekitab mõtteid, et seal on tasandeid, et see on huvitav.

Sa elad Tel Avivis, mitte Jeruusalemmas. Miks?
Mulle sobib nüüdisaegsem linn, nagu on seda Tel Aviv.

Mis keeles sa Tel Avivis räägid? Kodune keel on vene keel, aga väljaspool kodu?
Väljaspool ikka ivriidi, ka inglise keeles, aga see pole mul kuigi hea. Ivriidi keel on ühiskonda kuulumise mõttes äärmiselt oluline, aga seda on raske omandada. Mida parem on su ivriit, seda edukam oled sealses sootsiumis. Ma ei julge öelda, et valdan seda, ajalehtedega saan hakkama, luulet eelistan vene keeles lugeda. Ivriidil ei ole euroopa keeltega midagi ühist. Kui struktuur on selge, siis on see väga loogiline keel. Araabia keelt ma ei oska, aga kõik lapsed õpivad seda koolis ja ka siis, kui ise ei kõnele, saavad aru. Eks nad suhtu sellesse ükskõikselt või isegi vastumeelselt, usun, et kui sõjaliste kokkupõrgete aeg saab mööda, tahavad noored araabia keelt rohkem õppida.

Kuidas oled suutnud säilitada nii hea eesti keele? See on täielik ime!
Püüan eesti keeles lugeda, kuulan internetis Vikerraadiot, loen võrgust kunstiuudiseid. Hiljuti käis mu tädipoeg Iisraelis külas, sai eesti keeles rääkida. Olen püüdnud Eestist tulnud juutidega eesti keeles suhelda. Kahjuks suri arhitekt Harri Šein: kui temaga sattusime näitustel ja mujal kokku, siis rääkisime eesti keeles.

Kui aktiivne sa oled olnud Tel Avivi kunstielus osalema, oma töid eksponeerima?
Viis-kuus aastat tagasi olin väga aktiivne: esinesin kaks-kolm korda aastas, kas siis oma isikunäitusega või osalesin grupinäitusel, kas siis koos venelastega (nagu Venemaalt tulnuid seal kutsutakse, ükskõik, et olen elanud Iisraelis juba üle kahekümne aasta) või iisraellastega.

Kust see piir läheb, kui vene kunstnikust saab iisraeli oma? Kui kaua tuleb Iisraelis elada või jääbki mõni venelaseks?
Mõned Venemaalt tulnud kunstnikud jäävadki venelasteks. Ise tuleb olla aktiivne ja suhelda teiste, mitte ainult Venemaa taustaga kunstnikega, tuleb näidata oma töid. Animafilme olen teinud koos iisraellastega, n-ö iisraeli kollektiivides. Näitasin kõigepealt neile oma töid ja nii mu kunstielus osalemine saigi alguse. Osalesin kunstnike grupis, kus oli igasuguse taustaga kunstnikke: oli Venemaalt, USAst, Lõuna-Ameerikast, Prantsusmaalt tulnuid. Rahvusvaheline seltskond. Kuulun Iisreali raamatukujundajate liitu. Viimasel ajal olen keskendunud Eestile, ilmselt vajan uusi horisonte.

Ma ei saa küll öelda, et tunnen Iisraeli kunstivälja, aga põgusate kohtumiste tulemusena on jäänud mulje, et ka sealne kunstielu, -väli koosneb õige mitmetest eripalgelistest kihistustest. Kui kunstivälja saab veel iseloomustada, siis Iisraeli nüüdiskunsti on ilmselt ilmvõimatu üheselt iseloomustada. Kas on keegi, keda sa Iisraeli nüüdiskunstnikest väga hindad?
On Iisraeli kunstnikke, kes mulle meeldivad, aga tavaliselt olen nad avastanud pärast seda, kui nad on Ameerika Ühendriikidest tagasi tulnud. Iisraeli nüüdiskunst kuulub praeguse maailmakunsti sisse, jälgib vahest liigagi globaalseid trende.

Kas võid nimetada mõne Iisraeli kunstimuuseumi, -galerii või -keskuse, mida ise väga hindad ja kus tahaksid ka ise esineda?
Jeruusalemma kunstimuuseum on väga hinnatud paik. Ka Tel Avivi kunstimuuseum on saanud uue uhke hoone.

Kas teie, sinu ja Ülo Soosteri näitus võiks tulla kõne alla neis muuseumides? Ülo Sooster on Venemaal, aga ka laiemalt tunnustatud nimi. Kas tema looming leiaks Iisraelis kõlapinda?
Ei oska öelda, sinna on väga raske oma näitust saada. Tean Iisraeli kunstnikke, kes on seisnud kümme aastat järjekorras, et muuseumis oma töid näidata.

Mida arvad Petah Tikva kunstimuuseumist? See on viimasel ajal osanud rahvusvaheliselt esil olla ja ka selle näituseprogramm tundub olevat huvitav.
Kui elasime Petah Tikvas, siis oli sealne muuseum tõeliselt kõrvaline koht. Ma tahtsin seal näitust teha, aga nad ei võtnud vedu. Mõne aasta eest tuli sinna noor aktiivne peakuraator ja muuseum on muutunud. Iisraelis oleneb väga palju konkreetsest inimesest.

Vaala ühisnäitust võib vaadata ka kui Ülo Soosteri 90. sünniaastapäeva proloogi. Kas selle tähistamiseks on midagi konkreetset paika pandud?
Kumus tuleb suur näitus „Ülo Sooster ja sõbrad”, nad on mõelnud eelkõige tema Tartu sõpru. Hiiumaa muuseumisse on planeeritud Ülo Soosteri näitus koos tema Moskva ja Eesti sõpradega. Vaala näitus võttis mul terve aasta, nüüd olen vaba ja hakkangi isa Hiiumaa näitust ette valmistama. Minu käes ehk siis isa kogus ei ole aga ühegi sõbra töid. See on päris huvitav, sest Ülo Soosteri joonistusi on kõigil tema sõpradel. Olen juba alustanud läbirääkimisi: Žutovski, Grobman, Kabakov, Jankilevski on lubanud töid anda. Vaala galerii tahab samuti selles projektis osaleda.

Aga sa ise? Millal ja kus Eestis järgmisena oma töid näitad?
Järgmise aasta aprillis tuleb mu näitus Põltsamaa pARTi galeriis. Ka Haapsalu Linnagalerii on mu näitusest huvitatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming