Iseteadlik kunstikoguja Margus Punab

Punabi kunstikogu on üks selliseid erakogusid, kus peegeldub kollektsionääri enese lugu ja olemus.

KADRI ASMER

Näitused „Avangardi aabits“ Jakobi galeriis kuni 12. X, „The Age of Sex. Fotokunst Margus Punabi kogust“ Tartu Kunstimajas kuni 16. X ja „Maskuliinne eksistentsialism. Kunst Margus Punabi kogust“ Nooruse galeriis kuni 8. X. Kuraatorid Kadri Asmer ja Indrek Grigor.

Margus Punab näituse „Maskuliinne eksistentsialism“ avamisel Nooruse galeriis. Taustal on Jaan Toomiku maali „Valmisolek“ (2007).

Margus Punab näituse „Maskuliinne eksistentsialism“ avamisel Nooruse galeriis. Taustal on Jaan Toomiku maali „Valmisolek“ (2007).

Jaak Kikas

Margus Punabi kunstikogu väljapanekud Tartu kolmel näitusepinnal annavad võimaluse minna süvitsi ühe erakogu kujunemislukku ja iseloomu ning hinnata erakollektsioonide tähendust muuseumikogude kõrval. Piltlikult öeldes on see kogu lammutatud kolmeks: „Avangardi aabitsa“ keskmes on eesti 1960. ja 1970. aastate kunstiuuendajate põlvkonna varased katsetused avangardismi lipu all, näitusel „The Age of Sex“ on välja pandud kogus leiduv fotokunst, „Maskuliinne eksistentsialism“ on läbilõige kunstikogu üldilmest ja koondatud märksõnade „seksuaalsus“, „sooline identiteet“, „psühholoogiline minapilt“ jms alla.

Veidi ajalugu. Kunstkogumise kõrgaeg Eesti aladel langeb XIX sajandisse, kui siinsed mõisahooned olid täidetud portreegaleriide ning marmorkujukestega. Juta Keevalliku andmetele toetudes tegutses toona siin umbes 150 inimest, keda oleks võinud nimetada kunstikollektsionääriks.1 Näiteks 2005. aastal oli Eero Epneri hinnangul Eestis suuremaid kunstikogusid kolmkümmend kuni nelikümmend. Siinkohal on ta silmas pidanud kogusid, kus on vähemalt paarkümmend taiest, millel on kunstiajalooline väärtus ning sisuline kvaliteet.2 Praeguse seisuga on raske määrata umbkaudsetki erakogude arvu, sest kuigi eragaleriide tegevus ja oksjonid on edendanud jõudsalt kunstiteoste liikumist erakätesse, on meie kunstikogud siiski suletud ega jõua laiema kunstipublikuni. Oletusi võib kunstituru alusel teha, kuid seegi on vaid suurema pildi üks kild ning leppida tuleb poolikute vastustega ja sellest tulenevalt ka suuremate üldistustega.

Viimase kümnendi suundumuste põhjal on näha, et ametlikud institutsioonid ja riiklikud kunstimuuseumid on järjest enam orienteeritud koostööle kunstikogujatega. Seda mitte ainuüksi üksikute tööde laenutamisega näitustele, vaid just erakollektsioonide muuseumisaali toomisega, andes neile seeläbi koha nii-öelda ekspertide loodud kunstiajaloos. Nii näiteks koostas 2008. aastal Tartu kunstimuuseum oma püsiekspositsiooni Rene Kuulmanni ja Mart Lepa erakogu põhjal, 2011. aastal eksponeeriti Mikkeli muuseumis erakogude portree­maale, 2012. aastal toimus EKKMis viie erakollektsionääri Kaupo Karelsoni, Robert Kimmeli, Laur Kivistiku, Armin Kõomäe ja Rain Tamme kogu näitus „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst“, 2014. aastal avati Mikkeli muuseumis Enn Kunila kogu näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist“ jne.

Selle tulemusena on paljud kunstikogujadki muutnud oma kogumisstrateegiat ja teevad koostööd galeriide ja muuseumidega, korraldavad ise näitusi ning avaldavad katalooge. Selle vajalikkust ei tasu alahinnata. Teoste kaardistamine ning nende asukoha määratlemine on kunstiteaduses oluline nii tulevaste uurimuste seisukohalt kui ka näiteks kuraatorite töö lihtsustamiseks. Meestearst Margus Punab on kunsti kogunud 2010. aastast. Seda fenomenaalsem on asjaolu, et nüüdseks on ta kogus üle 700 teose, tema kogu põhjal on korraldatud viis näitust3 ja valminud on mahukas kunstikataloog „Maskuliinne eksistentsialism. Kunst Margus Punabi kogust“ (2016).

Subjektiivne kunstitaju. Margus Punab on väga iseteadlik kollektsionäär, kes sooritab oste esmajoones oma tajust või sisetundest lähtuvalt. Siiski, spontaanseid ja emotsionaalseid otsuseid ei näi ta langetavat. Sellele viitavad ka tema põhjalikud kunstiteadmised oma kogus leiduva, aga ka üldisemalt eesti kunstielu arengu kohta. Punab ise peab oma kogumispõhimõtete kujunemisel üheks olulisemaks momendiks tutvumist Tartu kunstikoguja Matti Miliusega 2010. aastal. Just Milius suunas teda märkama detaile ja pöörama tähelepanu neilegi teostele, mis jäävad nii-öelda peavoolust kõrvale või mida peetakse ametlikus kunstiajaloos teisejärguliseks.4

Margus Punabi kogu põhiosa moodustavad teosed 1950. aastatest praeguse ajani. Põhjuseks võib pidada eelkõige asjaolu, et Teise maailmasõja eelseid töid liigub kunstiturul järjest vähem. Kunstikogu tuumik on maalid ja graafika, kuid omaette peatükk on Eesti ja ka välisautorite fotokunst (Toomas Kalve, Peeter Laurits, Tanja Muravskaja, Liina Siib, Mark Raidpere, Anna-Stina Terumund, Ly Lestberg, John Coplans, Sally Mann jt). Kõnelda saab väliskunstist ka traditsioonilisemates meediumides nagu maal või graafika. Tema kogus on lätlaste Miervaldis Polise, Ilmārs Blumbergsi, Andris Breže ja Andris Vītoliņši teoseid, vene kunstnikest Jelena Figurina ja Vladimir Ovtšinnikovi omi. See on siiski juhuslik valik, peamiselt ostud Matti Miliuse kogust.

Margus Punabi kunstikogu iseloomus joonistuvad välja kindlad kunstnikud, ajastud ja teemad, mis on kollektsionäärile olulised kas tema maailmapildi või kunstitaju tõttu. Subjektiivset kunstitaju tulebki pidada tema kunstiostude puhul peamiseks kriteeriumiks. Väga kõrgelt hindab ta kunstnikega suhtlemist, sest see on tal aidanud paremini mõista teose taga seisvat autorit ja tema loomingulist arenguteed. Seetõttu on Punab oma kogus püüdnud tähistada mõnede kunstnike loominguetappe vähemalt ühe tööga (nt Mall Nukke, Jaan Toomik, Jüri Arrak, Enn Põldroos, Valeri Vinogradov, Meiu Münt, Mare Vint).

Ajateljel on ta intensiivselt võtnud fookusse eesti kunsti 1960. ja 1970. aastate (see on Margus Punabi lapsepõlve ja noorusaeg) eksperimenteerivama suuna. Teda on huvitanud just Visaritesse, ANK ’64 ja SOUP ’69 kuulunud kunstnike Kaljo Põllu, Enn Tegova, Jaak Olepi, Andres Toltsi, Leonhard Lapini, Malle Leisi, Tõnis Vindi ja Tõnis Laanemaa teosed. Nende kõrval on Punab eraldi tähelepanu pööranud ka kaasaskõndijatele, kes katsetasid küll uuendustega ja vastandusid teatud määral ametlikule kunstipoliitikale, kuid ei sidunud ennast kollektiivse tegevusega.

Temaatikalt tõusevad kogus esile tööd, kus keskmes on inimkeha vaatlus ning enesemääratlemine seksuaalsuse kaudu. See eelistus on kahtlemata seotud Margus Punabi erialaga. Teda on huvitanud tööd, kus puudutatakse inimeksistentsi soost sõltumata, aga ka inimolemust mõjutanud ja kujundanud aspekte.

Sama palju kui üks kunstiteos kõneleb oma autorist, kõneleb kunstikogu oma omanikust. Margus Punabi kunsti­kogu on üks sellistest, kus peegeldub kollektsionääri enese lugu ja olemus. Kunstimuuseumide kogumispõhimõtete alusel kogutakse kunstiajalooliselt kõige väärtuslikumaid teoseid. See annab erakogujaile tunduvalt parema positsiooni. Kunstiajaloost tervikpildi saamiseks on vaatajal siiski vaja nii ametlikku kui ka mitteametlikku vaatenurka. See asetab kunstikogujate õlule omamoodi moraalse kohustuse tuua aeg-ajalt avalikkuse ette ka nii-öelda peidus teosed.

1 J. Keevallik, Kunstikogumine Eestis 19. sajandil. Rmt: Kunstiteadus Eestis 19. sajandil. Uurimusi Eesti kunstist ja kunstielust. Eesti Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut, 1993, lk 14.

2 Guido ja Signe Sammelselja kunstikollektsioonist. 1965–2005. Eero Epneri sissejuhatus. Vaal, Tallinn 2005, lk 5.

3 Esimene Margus Punabi kunstikogu näitus „Mees, seksuaalsus, kunst“ oli 2012. aastal Tartu Kunstimajas (kuraator Jaan Toomik).

4 I. Grigor, Margus Punabi kunstikogust. Rmt: Maskuliinne eksistentsialism. 2016, lk 14.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht