Isiklik on poliitiline

On hea meel, et Martha Rosleri kunst on jälle meie vaatajani toodud. Loodetavasti ei piirdu selle tähendus aktuaalsusega nn tõejärgse aja kontekstis.

KATRIN KIVIMAA

Näitusesarja „Lingid maailma“ teine väljapanek, Martha Rosleri videoteos „If it’s too bad to be true, it could be DISINFORMATION“ ehk „Kui see on liiga ebameeldiv, et tõsi olla, siis see võib olla VÄÄRINFO“ Tartu kunstimuuseumis kuni 10. IX. Kuraator Hanna-Liis Kont ja graafiline disainer Viktor Gurov.

Tartu kunstimuuseumis on käivitatud tänuväärt ja tugeva hariduspotentsiaaliga näitusesari „Lingid maailma“, mille eesmärk on tutvustada (aeg-ajalt kohalikku kinni jäävale) Eesti kunstipublikule tuntud väliskunstnike videoteoseid. Valikukriteerium on dialoog või temaatiline seos mõne siinse kunstniku loominguga. Praegu avatud väljapanekusse on valitud Ameerika feministliku kunstniku Martha Rosleri 1985. aasta videoteos „Kui see on liiga ebameeldiv , et tõsi olla, siis see võib olla VÄÄRINFO“.

Rosler ja Allik? Rosleri kriitilise teose on ajendanud Nicaragua kodusõja ametlik meediakajastus 1980ndate USAs ning väidetavalt peaks see astuma dialoogi muuseumis avatud Peeter Alliku näitusega „Kultiveeritud skisofreenia“. Rosler on kasutanud videos USA ametlikku seisukohta edastavaid telereportaaže, kuid on lõhkunud nende järjepidevuse ja veenvuse visuaalse dekonstruktsiooniga. Meenutuseks ajaloost: 1970ndate lõpus kukutasid Nicaragua vasakpoolsed revolutsioonilised jõud seal aastakümneid valitsenud diktatuuri ja said võimule. Sellele järgnes 1980ndatel antisandinistlik kontrarevolutsioon. Vasakpoolseid sandiniste toetas NSVL ning paremjõude USA, mistõttu Nicaragua kodusõja kajastuses peegeldusid külma sõja aegsed ideoloogilised seisukohad. Mõistetavalt suunab Rosler oma teosega kriitikanooled Ameerika ühiskonnas domineeriva ideologiseeritud meediadiskursuse vastu.

Pean tunnistama, et Rosleri ja Alliku teoste kõrvutus õigupoolest ei veena – ja seda hoolimata sellest, et mõnedes maalides on Allik tõepoolest käsitlenud informatsiooni petlikkust ja massimeedia väärkasutust. Nende kunstnike autoripositsiooni erinevuse mõistmiseks tuleks Rosleri video paigutada tema loomingu tervikkonteksti. Rosleri ja Alliku mõningate teoste vahel võib näha teatavat temaatilist sarnasust, kuid kunstimeediumi, teooria ja poliitilise positsiooni poolest on need väga erinevad. See ei vähenda muidugi nende kõrvutamise väärtust, sest erinevused võivad õpetada rohkem kui probleemivaba paralleeli esitamine.

Martha Rosler on kasutanud videos „Kui see on liiga ebameeldiv, et tõsi olla, siis see võib olla VÄÄRINFO“ USA ametlikku seisukohta edastavaid telereportaaže, kuid on lõhkunud nende järjepidevuse ja veenvuse visuaalse dekonstruktsiooniga.

Videokaader

Kontseptualistliku feminismi klassika. 1943. aastal sündinud Martha Rosleri seisukohad inimese ja kunstnikuna kujunesid 1960ndate Ameerika protestiliikumiste mõjul: kõige olulisemad olid Vietnami sõja vastane tegevus ning naiste vabastusliikumine (women’s liberation), mille kunstimaailma vastena formeerus 1970ndatel feministlik kunstiliikumine (women’s art movement). Roslerit peetakse Ameerika feministliku kunsti üheks silmapaistvamaks esindajaks. Suur osa tema loomingust kuulub kontseptualistliku foto- ja meediakunsti alla ning ta on tuntud ka teoreetikuna. Üks tema tuntumaid teoseid on video-performance „Köögisemiootika“ („Semiotics of the Kitchen“, 1975), kus analüüsitakse humoorikalt traditsioonilisi soorolle ning isikliku ja avaliku ruumi soolistatud iseloomu lääne kultuuriruumis. Rosleri teoste vorm(istus) on lahutamatult seotud teose kriitilise sõnumiga: see, kuidas teos on tehtud ja millises meediumis, on sõnumi edastamise seisukohalt samavõrd oluline nagu sõnum. Maalikunstist temasugusele kontseptualistile ei piisa.

Martha Rosleri loomingut on Eestis varemgi näha saanud. Reet Varblane kureeris 2010. aastal Tallinna Kunstihoones näituse „Isiklik on poliitiline. Hannah Höchi kunsti tõlgendus“. Saksa dadaisti Hannah Höchi loomingust lähtunud väljapanekusse olid kaasatud mitmed eesti ja välismaa naiskunstnikud, kelle hulka kuulus ka Rosler fotosarjaga „Toome sõja koju“. Tegemist oli ühe varasema fotoseeria taasesitusega uues poliitilises olukorras väljendamaks kunstniku ja miljonite ameeriklaste eitavat suhtumist USA sõjalisse tegevusse Iraagis. Vietnami sõja kriitikana valminud algversioon „Toome sõja koju. Ilus maja“ („Bringing the War Home: House Beautiful“, 1967–1972) on üks Rosleri tuntumaid töid, kus on fotomontaažiks ühendatud sõjareportaažide fotod ajakirjast Life ning tavaliste Ameerika kodude pildid. Nii Vietnami kui ka Iraagi sõja vastu suunatud fotoseerias on ühendatud kaks kunstlikult lahus hoitud tegelikkust: rahu ja hubaseid kodusid nautivad ameeriklased, kes tarbivad sõda meedia­kuvandi kaudu ning saavad sellest ka majanduslikku kasu, ning kuskil seal, mujal sõjas surma ja haavata saanud inim­olendid.

Kokkuvõttes võib Rosleri loomingut vaadelda feministliku loosungi „Isiklik on poliitiline“ järjepideva kinnitamisena. Poliitiline ajalugu, ideoloogilised representatsioonid, soorollid jms on raamistik, kus vormitakse individuaalsed saatused. Tänu XX sajandi emantsipatsiooniliikumistele on võimalikuks saanud mitmete rõhuvate struktuuride mõjujõu vähendamine. Rosleri järjepidev ning kriitiline eneseanalüüs kunstnikuna näitab sedagi, et igal loojal/tegutsejal on vastutus ja võimalus selles protsessis osaline olla – ükskõik, kas aktivistina või kaasavama ühiskonna võimaluste väljapakkujana.

On hea meel, et Martha Rosleri kunst on jälle meie vaatajani toodud, ning jääb loota, et selle siinne konstrueeritud tähendus ei piirdu vaid aktuaalsusega nn tõejärgse aja kontekstis. Feministlik ja poliitiline kunstnikupositsioon on viimase paari aastakümne jooksul aktiveerinud Eestis rohkem loovisikuid, sh kunstnikke, kui kunagi varem. Ühiskondlik vajadus seda sorti kunsti järele ei ole sugugi vähenenud, pigem vastupidi, seda juhul, kui aktsepteerida, et kunsti funktsioon võiks olla (lisaks muudele ülesannetele) elukeskkonna ja avaliku arvamusruumi kujundamine. Rosleri teosega suhestumine andis mulle ka hea õppetunni, et elukogemus ja poliitiline kontekst mõjutavad-piiravad paratamatult tõlgendamist ning kahjuks vähendab see ka kindla poliitilise positsiooniga kunsti hääleulatust. Igasugune vastandustel põhinev ideoloogia võõrandab terve hulga vaatajaid.

Ideoloogia, nemad ja meie. Mina lähenesin Rosleri teostele liberaalse hoiakuga idaeurooplasest intellektuaalina ega tajunud, kuivõrd oluline on mõista tema poliitilist tausta, seda, mida tähendab Ameerika vasakpoolsus ja progressiivne poliitiline kultuur. Tunnistan, et ma ei tea-tunne seda põhjalikult, kuid olen korduvalt kogenud, et üks selle pimetähne on kommunistliku ideoloogia eraldamine kommunistide režiimide vägivaldsest ajaloost. Selline poliitiline seisukoht – olemata tingimata kunstniku teadliku loomekavatsuse alus – mõjutab kindlasti seda, kuidas tema loomingut ühes või teises kultuurikontekstis tõlgendatakse. Hinnangud sõltuvad vaataja/vaatajagrupi poliitilistest hoiakutest ja elukogemusest. Mida võiks Rosleri külma sõja vastanduses (justkui) seisukohti võttev teos Tartu kunstimuuseumis eksponeerituna tähendada? Keda kõnetada? Ja mil viisil?

Hiljuti sattusin lugema tsitaati, mille autor on inglise kirjanik ja katoliiklik filosoof C. K. Chesterton, isa Browni looja: normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel.“ See väärtuslik tõdemus jõudis minuni Mihkel Kunnuse artikli vahendusel – näed siis, poleks uskunudki, et üks vasakule kaldu liberaalfeminist Kunnusele viitab, aga elu on huvitavam kui ideoloogiliselt „puhtad“ positsioonid. Võib-olla seetõttu ongi mu usk teatud tüüpi poliitilise kunsti laiemasse tähendus­ulatusse kõikuma löönud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming