„Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded …“

Kirke Kangro: „On väga oluline, et inimkaotuste mälestamiskohad saavad kuju kunstiteosena: looming ei korva kaotust, aga justkui suhtleb nendega, kellele see on osaks saanud.“

KATRIN KIVIMAA

Kommunismiohvrite memoriaal on ehitatud üles sümboolse jutustusena. Külastaja läbib mustade müüride raamistatud teekonna ja jõuab seejärel koduaeda, õunapuude ja mesilaste keskele.

Katrin Kivimaa: Kui sind skulptorina memoriaaliprojekti tegema kutsuti, siis olid „Teekonna“ ja „Koduaia“ sümboolne ala paigas, sina lisasid mesilase kujundi. Viimane viis omakorda Paul-Erik Rummo ja Juhan Liivi luuleridadeni mesilasperest, kellest mõned saavad hukka, teised jõuavad tagasi koju. Miks valisid mesilase kujundi?

Kirke Kangro: Lähtusin suures osas sellest, mis arhitektidel juba olemas oli. „Teekonna“ ja „Koduaia“ mastaapsed objektid on juba ise nii skulptuursed ja jõulised, et sinna võis lisada ainult midagi sellist, mis on monumentaalne mingil teisel moel. Mind puudutas nende inimeste arv, kes olid okupatsiooni tõttu hukkunud ja kelle nimed nüüd memoriaali siseseintele kantama pidi. Statistika mõjub ohvrite puhul alati ehmatavalt mittemidagiütlevalt ja ka haavab üksiknimega – ebaõiglus ja vägivald inimeste arvuga mõõdetult. Arhitektide idee oli luua kaks erineva olemusega objekti: sünge ja nukker nimekoridor ning õunapuudega helge koduaed. Lähteülesandes oodati ka mõnd tekstirida memoriaali aiapoolsele seinale.

Minu mõte oligi anda ohvrite nimedele memoriaali seinal õunapuuaias helgem, mõneti isegi justkui lunastuslik vorm. Kujutlesin õitsvaid õunapuid ja saingi aru, et minimalistliku mälestus­objekti ja koduaia ühendav lüli võiks olla päris mesilased, et nad ongi kuidagi suutnud kohale tulla, kõige selle kiuste, et väiksel rahval on olnud väga raske, ja et need päris mesilased, kelle luuleline paralleel siinse väikese rahvaga on olnud esil ka mitme eesti luuletaja tekstides, on praegu kogu maailmas ohustatud liik.

Juhan Liivi luuleridadega, mis on kõigi eesti keeleruumi valdajate teadvuses, seostus mu mesilaste idee algusest peale. Käisingi arhitektidele välja mesilassülemiga seina mõtte koos „Ta lendab mesipuu poole“ tekstiga, mis viitab ka sellele, et need read on lauluna läbi aegade toetanud vastupanuks vajalikku ühtehoidmist. Luuleridade seinale lisamine ei olnud siiski tingimata vajalik. Tellijate suur soov oli aga sinna tekst saada ja Liivi read osutusid selleks igati sobivaks – vaidlustamatu nagu loodus ja äraostmatud. Liivi ridadele lisaks kaalusime Paul-Eerik Rummo teksti kasutamist. Leidsin, et ajalise kohalolu mõttes on Rummo „Heitunud mesilaspere“ tekst väga adekvaatne monumendi kommentaar. Hiljem otsustatigi seda kasutada memoriaali sissepääsu juures.

Mesilase kujund tundus mulle lihtne, aga ka julge valik. Tegemist on ju elemendiga, mis ei vasta arusaamale paraadlikust monumentaalkompleksist. Mul on hea meel, et arhitektid ja tellija julgesid selle ideega kaasa tulla. Õige mesilasekuju ja selle teostuseni ei olnud siiski lihtne jõuda. Käisin loodusmuuseumis vaatamas nende rikkalikku mesilaste arhiivi, väikseid olevusi, kellest igaüks oli panustanud mee korjamisse. Uurisin arhiiviandmeid: liiginimed, korjamise kohad ja aastad. Kõige varasem mesilane, kelle sealt leidsin, oli püütud Rõugest 1956. aastal. Kujutasin ette, kuidas loodusuurija läks aasale mesilasi otsima. Maamesilane oli 1991. aastast, püütud Helsingist – siis oli Eesti loodusuurijal juba võimalik Soome sõita. Seega peegeldub ka putuka­arhiivis mõneti meie poliitiline ajalugu. Ühe mesilase leidsin 2017. aastal maast Kalevi staadioni lähedalt. Mesilased on skaneeritud – siin olid abiks maaülikool ja Amper Engineering – ning välja prinditud roostevabast terasest tehnikaülikooli materjalilaboris.

Kivimaa: Memoriaal on ühe (või ka mitme omavahel põimunud) inimkogumi ajaloolise mälu kandja. Kollektiivse mälu üks väljendusi on muu hulgas riiklikud või teised ametlikud tseremooniad, seega osalevad memoriaalid paratamatult ametliku ajaloo kirjutamise protsessis. Kuid selle nii-öelda paratamatuse kõrval tuleks memoriaale käsitleda ikkagi mälestamise paikadena. Memoriaal on loodud kõigile Nõukogude režiimi poolt represseeritud Eesti inimestele, kuigi etnilised eestlased moodustasid neist suurima osa. Valitud sümbolid ehk kannatuste teekond ja unistus naasmisest koduaeda on universaalsed, mesilase kujund ning eesti luuleklassikast valitud read annavad sellele aga tugevalt eestiliku tähendusvälja. Kuidas on need funktsioonid ja tähendusväljad mõjutanud sinu loomeprotsessi?

Kangro: Mina lisandusin meeskonda alles pärast võistlust, kui arhitektid palusid mitmel skulptoril pakkuda memoriaali skulptuurilahendusi. Ma ei pidanud kunstnikuna arvestama kogu keerukust ja konflikte, mis võivad memoriaaliga kaasas käia. Püüdsin silmas pidada just seda, et need on üksikisikud, kellele monument on mõeldud, iga inimese kadumise ja kaotuse traagikat. Soovisin mingit liiki sidemega ühendada mineviku- ja tulevikuinimesed. Mõnes mõttes saab ajalugu õigesti mäletada ainult üksikisik oma kogemuse kaudu.

Oluline on mõelda ka sellele, et monument on ühiskonnas väga tähtis suhtluspartner ja seetõttu ei tohiks selles olla agressiooni tekitavaid elemente. Samuti ei tohi õnnestunud monumendis ilmneda manipuleeriv element.

Memoriaalide rajamises väljendub kindlasti püüd kirjutada ajalugu ja nende kaudu tuleb nähtavale avalikku ruumi kujundava võimu iseloom. Seega kõnelevad avaliku ruumi objektid avaliku poliitilis-kultuurilise ruumi nii-öelda tervislikust seisundist. Monumentide kallutatus on enamasti ilmselge. Avatud olemisega mõtlema kutsuvat monumenti ongi raske luua. Ideoloogiad, millega loodetakse sündmusi ja enese toimemehhanisme ka memoriaalide ja monumentide abil ümber kirjutada, peavad vaatajad tugevalt kaane all hoidma.

See, millises vormistuses midagi mäletatakse, loomulikult aegub ning sellest saab lihtsalt oma ajastu infoallikas. Heroiliste minevikukujutelmade monumendid, millega ühel või teisel ajal on püütud identiteeti luua ja eneseteadvust turgutada, tunduvad järeltulijatele sageli õõnsad või lihtsameelsed. Meie Vabadussõja samba pika saaga algusaegadel Amandus Adamsoni kavandatud püramiidilaadse monumendi tipus seisnuksid sarvikut alistav Kalevipoeg ning külgedel Lembitu ja Laidoneri ratsafiguur. Selline rahvusromantika paneb oma naiivsuses praegu muigama. Ometi kandis ka seda kava toona siiras soov tulevikuks kultuurijõudu koguda.

Kivimaa: XX ja XXI sajandil on memoriaalidest saanud avaliku ruumi maamärgid. Sama oluline on nende roll avalike kunstiteoste ja arhitektuurimonumentidena. Kommunismiohvrite memoriaali võrreldi esialgu näiteks Peter Eisenmani holokausti memoriaaliga Berliinis või Maya Lini Vietnami sõjaveteranide memoriaaliga Washingtonis. Millised memoriaalid on sulle korda läinud? Kas mõni neist inspireeris sind loomeprotsessis?

Kangro: 58 220 nime ja lakoonilise esteetikaga Maya Lini memoriaal liigutab valusalt. Ühel teisel USA kunstnikul Chris Burdenil on teos „Teine Vietnami memoriaal“ („The Other Vietnam Memorial“), kus kartoteegilaadsel metallsirmil seisavad vaskplaatidesse söövitatuna vietnamlaste nimed. Kunstnik võttis Vietnami telefoniraamatutest 4000 nime ja genereeris neist arvutis kolm miljonit vietnamipärast eikellegi nime. USA ei pidanud arvet hukatud vietnamlaste üle ja nende nimede kohta ei ole andmeid.

Jäägitu kaotuse metafoor on ka Eisenmani memoriaal, maastik lugematu arvu betoontahukatega. Need haavavad ja mõjusad infokandjad peavad meid meelespidamise kõrval jätkuvalt harima ja hoiatama. Tapetute arvu vaadates tuleb mõelda: nii mitmel korral oleksin võinud see olla ka mina.

Kommunismiohvrite memoriaaliga töötades keskendusin siiski üksnes Eesti ajaloole ega otsinud inspiratsiooni mujalt. Asja võib võtta ka nii, et igasugune hukkunute arvu pidev meenutamine on juba ise memoriaal: ligi kuus miljonit juudi naist, meest, last, ligi 60 000 noort Ameerika meest; üle 20 000 Eesti inimese.

Arvan, et on väga oluline, et sellised kaotuste mälestamiskohad saavad kuju kunstiteosena: looming ei korva kaotust, aga justkui suhtleb nendega, kellele see on osaks saanud. Mida targem on riik või tellija, seda enam annab ta vabadust professionaalsetele autoritele. Ebaterves riigis näeme riigimeeste disainitud tootemeid või rahastaja dikteeritud piinlikke rajatisi.

Kivimaa: Meie kaasaegne kunst ei ole seni ajaloolise trauma teemadele erilist tähelepanu pööranud. Miks pole erinevalt meie filmikunstist või kirjandusest kujutavas kunstis eriti suhestutud Teise maailmasõja aegse ja järgse traumaatilise kogemusega, mis vormib siiani nii eestlaste kui teiste Eestis elavate rahvaste ajaloomälu?

Kangro: Minu meelest oli 1990. ja ka 2000. aastate esimese poole kunst üsnagi traumajärgne, kuigi see ei väljendunud ajalookogemuste läbitöötamises, mida on tehtud kirjanduses ja filmikunstis. Traumaatiline stagnaaja kogemus ja sellest tõukuv piire lõhkuv, jäägitult kompromissitu hoiak väljendus põhiliselt tolle aja aktiivselt tegutsenud kunstnike positsioonis ja hoiakutes. Nad kasutasid traumaaja elemente, kuigi olid orienteeritud läänemaailma kontekstile.

Pealegi on sõjaaegsed ja -järgsed kannatused tugevasti seotud rahvuse teemaga, millega nüüdiskunstil on pigem dekonstrueeriv suhe. Rahvuslik eneseanalüüs rahvusvahelise kontekstita ei ole siinseid kunstnikke huvitanud, uuem Eesti kunst on alati seisnud näoga lääne poole. Vähem radikaalne kunstnikkond on tegelnud väikestviisi omamütoloogia loomisega, aga radikaalsema hoiakuga kaasaegse kunsti tarvis on rahvusliku ajaloo teemad tundunud liialt institutsionaalse või riigitellimusliku maitsega.

Teise maailmasõja ja Stalini ajal eestlastega juhtunut on meediaruumis, ajalooteaduses ja kirjanduses tugevalt kajastatud, see on olnud riiklik peavool. Kunstnikud ei taju, et saaksid midagi olulist olukorra kajastamisel, paljastamisel, analüüsimisel ära teha. Pole välistatud, et millalgi tuleb kunstnik, kes suudab sõjajärgset traumat oma aja kontekstis avada ja käivitava nurga alt näidata. Meie kaasaegses kunstis on aga tegeldud nende traumade järelmõjudega, võtkem kas või Kristina Normani tööd.

Kirke Kangro: „Mesilase kujund tundus mulle lihtne, aga ka julge valik. Tegemist on elemendiga, mis ei vasta arusaamale paraadlikust monumentaalkompleksist.“

Kirke Kangro

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht