Jaapani animatsioon – pilk kulisside taha

Ragne Nukk, Kumu projektijuht

Stefan Riekeles kõneleb jaapani animatsiooni kõrghetkedest. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked” Kumus kuni 18. V, kuraatorid Stefan Riekeles ja David d’Heilly. Kohtusin näituse ühe kuraatori Stefan Riekelesega esimest korda 2011. aasta sügisel Tallinnas ühel workshop’il. Selleks ajaks oli sama näitus, küll teise pealkirja all, olnud publikule avatud juba Berliinis ja Dortmundis. Hea visiitkaart oli ka peaaegu 300-leheküljeline illustreeritud kataloog. Ent kõige intrigeerivam oli ikkagi näituse sisu ise: materjal, mis jääb kunstipiiridest välja ning liikuva pildi, popkultuuri ja kujutava kunsti vahepeale. Jaapani animatsioonist ehk animest ei teadnud ma siis veel eriti midagi, olin kunagi näinud ainult ühte filmi, millest edaspidi ka juttu tuleb. Samuti ei pea ma ennast ulmefänniks, kuigi kõik näitusel esindatud animatsioonifilmid esindavad just seda žanrit. Materjali erilisus seisis aga enda eest ja vähe tähtis polnud ka Eesti animatsioonikultuuri kõrge taseme fakt. Animest rääkides pööratakse esimesena tähelepanu tegelastele ja nende kujutamisele. Väga vähe on räägitud foonist, ruumist, kus tegelased liiguvad. Sellel on üks lihtne põhjus: teadusulme anime visionaarlikel linnaruumidel ei ole tihti filmides kandvat rolli. Kõik muutus, kui 1989. aastal ilmus „Patlabor: film” („Patlabor: The Movie”), mis pani rohkem kui kunagi varem rõhku anime ruumile. Sealt algab ka kõnealune näitus. Eelkõige eeltööna valminud fotode, joonistuste ja akvarellide kõrval näeb ka katkendeid filmidest – täisring esimestest ideekillukestest lõpetatud filmini välja.

Miks on sulle ja sellele näitusele, sellele spetsiifilisele materjalile, oluline eksponeerimine kunstimuuseumis esimest korda?

Sellele küsimusele saab vastata kahte moodi. Esiteks on oluline silmas pidada, et need joonistused, maalid ja fotod ei ole tehtud näitusel eksponeerimiseks. Kogu näitusematerjal on valminud ainult üht eesmärki järgides: animeeritud filmi tootmine. Sellest perspektiivist on kõik eksponaadid produktsiooniprotsessi kõrvalsaadus. Ent meie (kaasa arvatud näituse kaaskuraator David d’Heilly) usume, et siin esindatud kunstnike teosed on piisavalt kõrge kunstilise kvaliteediga, et esitada need kunstimuuseumi kontekstis.

Teise punktina tõstatub küsimus, kas neid teoseid võib üldse kunstniks pidada ja millised on sellise definitsiooni piirid. Mõnes mõttes on see muuseumi ülesanne antud materjali sellest perspektiivist vaadelda. Samas oleks liiga lihtsustav öelda, et kogu see „kraam” kuulub kujutava kunsti kategooriasse ainult sellepärast, et seda näidatakse kunstimuuseumis. Pigem on eesmärgiks näidata nende kunstnike töid, kes töötavad kommertsiaalses kontekstis ja pühenduvad oma kunstilise vabaduse väljendamisele rangelt organiseeritud ja formaalses tootmisahelas. Loodame, et selline lähenemine tekitab diskussiooni nende joonistuste ja maalide kuulumise või mittekuulumise üle kunstiväljale. Praegu asuvad need kuskil kunsti, filmi ja popkultuuri ristumiskohas.

Ma kujutan sind ette arheoloogina. Oled kaevunud ühe kultuurinähtuse sügavaimatesse kihtidesse ja leidnud sealt materjali, mis sinu käes on muutunud kultuuriartefaktiks või isegi potentsiaalselt kunstiliseks materjaliks, millena neid seni pole käsitletud.

Jah, see on just see, mida tegime koos David d’Heilly ja nõustajatega 2008. ja 2010. aastal. Külastasime kunstnike ja animatsioonistuudiote arhiive ning otsisime seda, mida meil vaja oli. See tähendab, et töötasime välja kontseptsiooni ja vaatasime, millised eksponaadid on üldse kättesaadavad.

Tavaliselt visatakse enamik joonistusi ja maale ära pärast seda, kui stuudiol on film valmis. Lihtsalt liiga palju paberit, mida alles hoida – virnade viisi joonistusi ja muud materjali täis kaste. Pidime võtma suhteliselt kitsa idee otsustamaks, millised neist tuhandetest joonistustest on näitamist väärt. Minu huvist Tōkyō linna struktuuri vastu lähtudes otsustasime, et just euroopa publikut silmas pidades oleks huvitav jälgida, kuidas on seda hiigelmetropoli animatsioonis interpreteeritud.

Niimoodi jõudsime tasapisi võimalike eksponaatide nimekirjani. Muidugi aeg-ajalt me ei leidnud seda, mida lootsime, kuna joonistuste ja maalide kastid olid juba kadunud. Teistel juhtudel pidime kontseptsiooni ümber mõtlema, sest leidsime materjali, mis pööras meie algse idee pea peale. Viimane samm oli õiguste omandamine tööde näitamiseks avalikel näitustel ja need läbirääkimised võtsid terve aasta.

Kogu selle protsessi tulemuseks oli kunstnike enda ja animatsioonitööstuse ning publiku arvamuse muutumine näitusel olevate tööde kohta.

Kellena näed animaatoreid ja filmirežissööre? On nad unistajad, visionäärid, tulevikuarhitektid?

Näituse kunstnikud on ühed kõige mõjukamad loomeinimesed Jaapani animatsioonitööstuses. Nad on juba nime poolest visionäärid, sest nad peavad kujutlema kõike, mida nad joonistavad. Ilma nende pliiatsite ja pintsliteta ei ilmu puhtale paberile midagi.

Nad on ühe kindla visiooniga tuleviku arhitektid. Kõik need nägemused on juurdunud olevikus, aga kujutavad midagi enamat kui igapäevaelus näha. See võib seal aga olla kunagi tulevikus, kui seda uskuda.

Paljudele inimestele on Jaapani anime rohkem oma fännide ringiga subkultuuri fenomen. Oskad sa öelda, millist rolli võiksid need animejoonistused mängida suures pildis: kas need on lihtsalt kavandid ja ideed lõpp-produkti ehk filmi jaoks või saab neid iseseisvana vaadelda?

Subkultuuri fenomeni, mida sa mainid, võib kirjeldada kui otaku kultuuri, küllaltki hermeetilise kultuuri osa, kus on kokku segatud kõikvõimalikud popkultuuri produktid. Otaku väljal ringlevad paberil ja tselluloidil joonistused populaarsete animetegelastega. Selliste artefaktide kogujaid on maailmas päris arvukalt, põhiliseks allikaks on Madarake pood Tōkyōs. Enamiku kollektsioonide keskmes on karakterid ja nendega kaasnevad diegeetilised maailmad. Minu teada ei ole maailmas kollektsionääri, kes koguks foonikavandeid ja huvituks anime linnamaastikust.

Võrreldes anime karakterjoonistustega, mida võib olla sadu ühe kaadri kohta, on taustaplaanid meisterlikkuse poolest tunduvalt läbimõeldumad, kuna neid on kaadri kohta vaid üks. Selles mõttes on näituse joonistused ja maalid vägagi silmapaistvad ja neid võib vaadata ka filmist midagi teadmata. Karakterite joonistuste puhul oleks neid filmikontekstist välja kiskuda raskem.

Maastikud, mida neil joonistustel ja maalidel on kujutatud, on küllaltki melanhoolsed, justkui visuaalsed representatsioonid inimeksistentsi haprusest siin maailmas: katkised hurtsikud ja tolmused kõrvaltänavad, koletult suured kõrghooned, kõikehõlmav infrastruktuur ja võrgustunud linn. See on nagu etnoloogiline reis läbi Tōkyō või Hongkongi. Kusjuures enamiku näituse linnamaastike taga on reaalne, tegelik paik nendes Aasia megalinnades. Miks siis mõjuvad need joonistused ja maalid kuidagi võõristavalt? Miks on mul tunne, et on kujutatud imaginaarset tulevikulinna?

Osa nendest vaadetest, mida näitusel näeb, on tõepoolest reaalses ruumis olemas, aga osa mitte. Näiteks filmis „Hing anumas” on lõigud hurtsikuküladest, mis on modelleeritud peaaegu dokumentaalse täpsusega Hongkongi järgi ja baseeruvad Haruhiko Higami tehtud fotodel. Teine osa futuristlikust metropolist eksisteerib seni ainult kunstnike kujutluses ja selle töötas välja kontseptsioonikavanditena Takashi Watabe. Illustraatori ja kunstilise juhi Hiromasa Ogura ülesandeks oli need kaks poolt omavahel sünteesida üheks kompaktseks linnavisiooniks, kus leiab aset „Hing anumas” tegevus. Viimastel piltidel on mõlemad küljed, nii vana kui uus, maalitud stilistiliselt sidusalt, millega on kaotatud nendevahelised tajutavad erinevused.

Publikulgi on seetõttu kergem aktsepteerida futuristlikku linnamaastikku osana võimalikust reaalsusest, kuna nad tunnevad vanema, äratuntavama osaga emotsionaalset sidet.

Selle näituse ulmelised ruumid ja linnavisioonid, nagu pealkirigi ütleb, mõjuvad ajuti pisut võõrastavana. Linn võtab teistsuguse kuju, kui seal puudub inimfaktor, ja tegelikult on ju kõik näitusel olevad linnamaastikud ilma tegelasteta. Arvan, et otseste tegelaskujude puudumine laseb muidu kõigest fooniks mõeldud linnamaastikul tõeliselt esile tulla ja asuda peategelase ehk jutustaja rolli.

Tõepoolest, näitusele on tehtud valik spetsiaalselt nende tööde hulgast, kus peaosa mängivad taustaplaanid. Tuleb mainida, et filmides eristuvad need momendid küllaltki selgesti, sest enne ja pärast neid stseene on filmi kandvaks elemendiks aktiivne tegevustik. Kõnealustes stseenides on aga peatähelepanu Aasia metropolide visuaalsete imede animeeritud kujul. Need on silmapaistvad kaadrid, nende kunstiline kvaliteet on kõrge ja seetõttu väärivad need lähemat uurimist.

Stefan Riekeles on õppinud audiovisuaalmeediat Stuttgardis, uut meediat Zürichis ja kultuuriteadust Berliinis. 2002. aastast peale on ta olnud „transmediale festivali projektijuht ja töötanud kuraatorina. 2008. aastal asutas ta koos Andreas Broeckmanniga loomingulise ühingu Les Jardins des Pilotes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming