Jah, ikka maalikunstist mõeldes….(Tuldud teed tagasi remix)

Andreas Trossek

  TÕNIS SAADOJA korterinäitus „Kodulinn Tallinn” aadressil Tallinn, Põhja puiestee 21–45 kuni 4. XI, KÜLLI SUITSO näitus „Ladu” Hobusepeas 22. X – 10. XI ja JAAN TOOMIKU näitus ArtDepoos kuni 22. XI. Viimasel ajal on Tallinnas avatud olnud kolme küllaltki erineva tegevkunstniku maalikesksed ülesastumised. Need on Tõnis Saadoja (Vaal), Külli Suitso (Hobusepea) ja Jaan Toomiku (Artdepoo) näitus. Saadoja oma neist võib-olla kõige vähem „maalim”. Suitso oma, vastupidiselt, liigitub kaunikesti kenaks maaliekspositsiooniks. Toomiku uudismaalide väljapanek omakorda põrkub imagoloogiliselt enam kui tõenäoliselt staarkunstniku  muude tööde-tegemiste taustale, sest vaevalt suudab ükski arvustus seegi kord unustada avalikku kuvandit temast kui viimase aastakümne rahvusvaheliselt edukaimast eesti videokunstnikust. Keskmise kunstikriitiku jaoks ületavad tavapärase tuntud-headuse-taseme igatahes kõik nimetud maalinäitused, kuigi ilmselt absoluutselt erinevatel põhustel.

 

Saadoja praeguseks juba suletud väljapanek „Kodulinn Tallinn” (kuni 4. XI ) on  Vaala galerii kodulehe andmetel pälvinud Eesti ajalehtedes lausa kolm pressiarvustust (sõna „lausa” ei tähenda siinkohal irooniat, kahjuks… – ent ikkagi, miks kirjutatakse meie kena vabariigi toredates päeva- ja nädalalehtedes jooksvast kunstielust jätkuvalt nii vähe?). Ei oleks liialdus teha kokkuvõte, et see kontseptuaalne akvarellinäitus, mis ligi saja mustvalge „suveniiripildi” toel turistikitši nii de- kui ka rekonstrueeris, pälvis pressi  tähelepanu siiski peamiselt seetõttu, et tegu oli Vaala kaudu oskuslikult turustatud korterinäituse formaadiga üleüldises kinnisvaraturu jahtumise tingimustes. Viidata võib kas või Urmas Oja vägagi asjalikule näitusearvustusele (Eesti Ekspress 30. X), mis tavaloogikat eirates oli paigutatud nädalalehe kultuurilisa Areen asemel tihtipeale ka arhitektuurilugusid sisaldavasse reisilisasse Kohver. Ei tea, kas sellepärast, et teksti autor  on muidu arhitektuurikriitik, või sisaldub siin toimetuse peidetud vihje, et õige kunst võiks olla ikka „kunstim”? Saadoja on käitunud tõepoolest niivõrd isikustamata autorina, et paradoksaalselt on tema pilte vaadates kerge ignoreerida tõsiasja, et lõppude lõpuks on tegemist ikkagi maalikunstiga – kõige depolitiseerituma ja kommertsialiseerumisele altima kunstiformaadiga ka tänapäeval. Kunstiajalooliselt on aga tähelepanuväärne, kuivõrd kauakestvad on möödunud sajandi trendide kontseptualismi ja minimalismi tõukejõud aktuaalsemas kunstikeeles, nii et nende mutatsioone võib vaataja ära tunda isegi „akvarellinäitusel” (mis, olgem ausad, ei kõla eraldi sõnana just mitte eriti müügiedukalt või seksikalt).

Praeguseks samuti suletud Suitso väljapanek „Ladu” toimis seevastu märgilises mõttes tüüpilise maalikunstinäitusena. Need, kes otsivad lõuendilt ennekõike efektse pintslikasutuse  ja oskusliku koloriidipaigutuse jälgi, ei pidanud tõesti pettuma. Suitso käelöögis on piisavalt ennastusaldavat kogemust (alustanud on ta juba 1990ndate keskel), et tulemus saaks mõjuda piisavalt sundimatuna, ent tal on õnnestunud viimasel ajal eemalduda paljudele Tartus maalijahariduse omandanud kunstnikele saatuslikuks saavast ihast mingi raskesti põhjendatava ekspressiivse sombususe vastu. Vastupidi,  Suitso hõõguvas pintslitöös on piisavalt distsiplineeritust ja teadlikkust, kuidas luua toimivat kompositsiooni ilma „tähendusrikka” tundlemise abiratasteta. Ei oska kindlalt öelda, on siin ikka kasutatud fotoprojektsiooni, aga igal juhul ei ole tegemist säärase kliiniliselt steriilse hüperrealismi-pretensiooniga, millel on oht saada saatuslikuks omakorda Tallinnas maalijahariduse omandanud kunstnikele. Teatavale kontseptualiseerituse mulje tekkimisele aitab kindlasti kaasa  läbiv näitusemotiiv – kõikidel maalidel on pappkastid (pakkimine? kolimine?), mõnikord fotolike piltidega (mälestused? võõrsil nähtud meediapildid kodumaast?). Selles osas on „Ladu” samm edasi kunstniku senistest avalikest väljaastumistest ja näitusekülastajale jääb vaid kerge kahjutunne, et pressiteate põhjendussõnad tiba segaseks jäävad. „Teinekord on pilt tegijast targem,” kirjutab Suitso oma kodulehel ise, aga lootkem  siiski vaguralt, et meie kena vabariigi toredad kunstnikud säärasest teoreetilis-verbaalsest kurttummusest ajapikku ikkagi loobuvad. Kes siis sinu eest räägib, kui sa ise ei räägi?

Toomiku eelmisel nädalal avatud näitus „Maastikud ja vaikelud” on aga selles mõttes huvitav case vaatlemiseks, et võime selgelt täheldada, kuidas kunstniku eest hakkab üha laiemalt rääkima tema isikumüüt. Pärast Marko Raadi kaua tehtud kaunikest Toomiku portreefilmi peaks olema selge, et senini kunsti- ja kultuuriinimeste kitsasse ringi jäänud lood ja legendid on nüüdsest paiskunud hulga laiemasse avalikku ruumi ja kunstnik-kuraatorkriitik ei pea enam näitusevaatajatele kordama teatavaid Toomiku enesemüüti puudutavaid „aabitsatõdesid”. Raadi „Toomiku film” kinnitab lõplikult Toomiku kunstnikukuvandi, nii nagu see on välja kujunenud umbkaudu tema viimase viieteistkümne aasta loomingu  toel, ja nii leiame ka Toomiku uudisnäituselt motiive, mis viitavad eneseküllaselt kunstniku varasemale loomingule. Mõndagi on muutunud (näiteks on Toomik taas üritanud veidi realistlikumalt maalida), aga samas ei ole midagi muutunud. Viriseda võiks muidugi veel, ent siin näitusel on vähemalt kolm tõeliselt head Toomiku krestomaatiasse jäävat maali, ja sellest peaks tegelikult igale huvilisele täiesti piisama.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming