Jalutuskäik Galeriides

Riin K?sepp

Vanaema õunapuu otsas ehk Ideaalne pärand.

Ka minu vanaema oli ideaalne, mistõttu siinkirjutajal on väga vahetu suhe antud teemaga. Üllatuseks avastasin, et Slavoj Žižek on kirjutanud, et ei tohiks arvata, nagu oleks kõige intiimsemate tunnete ülekanne ja väljaspoole-paigutamine omane nn primitiivsetele arengujärkudele. Žižek tõi näiteks teleseriaalide taustanaeru. Naerjaid peab Žižek elavaks antiigiks, klassikaliste tragöödiate koori vasteks. Kuigi kunstniku vanaema ei salli vägivalda, mida näidatakse Ameerika action-filmides, armastab ta kummalisel kombel vaadata poksi. Selliseid “vanaemasid õunapuu otsas” on vähe. Aga ka terases karastunud vanaemasid, kes elasid läbi küüditamise Siberisse.

Soovitan kunstnikul lugeda 1977. aastal Toomas Vindi raamatut “Perekondlikud mängud”. Mitmetasandilised suhted pere ja teiste perede vahel on paratamatult ja igavikuliselt aktuaalsed. Jaanika Okk ei pidanud oma tööde puhul silmas küll päris seda, mida mõtles Vint, kuid Alice’i peeglitagusesse maailma, millest pole väljapääsu, oleme jäänud paljud. Kunstnikule ongi selline rännak genealoogilises ajas omamoodi “külaskäik koju”.

Oki jaoks tundub oma vanaema portreteerimine aus ülestunnistus. Ka Sigmund Freud on osutanud oma psüh­ho­analüütilises kirjutises “Mina ja miski” sellele, kuidas kliiniline vaatlus õpetab meile, et viha pole mitte ainult armastuse ootamatu tavapärane saatja, mitte ainult selle sagedane eelkäija, vaid et ka mitmes olukorras muutub viha armastuseks ja armastus vihaks. Freud nimetab seda mina-sõltuvuseks. Freud pidas silmas küll seoseid Oidipuse kompleksiga, kuid muutustega puberteedieas on seotud ka Oki kontseptsioon oma näituse koostamisel. Oma mina kujuneb välja ju suures osas identifitseerumistest nn miskist lähtuvad pained.

Peresuhetes läbielatu kunsti vahen­dusel on loojale endale tihtipeale ülestunnistus, väljaelamise ning “enesepuhastumise” võimalus. Headeks paralleelideks teatud nihestusega on antud väljapanekule Kai Kaljo tunnustatud video “Luuser” aastast 1995 või siis Ly Lestbergi fotoseeria “Pietà”. Kaudsemalt on sellise mina-sõltuvusega “väikeste” naiste võtmes oma graafikas tegelenud loomulikult ka Anu Kalm. Noorematest autoritest on oma perekonnaliikmete “pildikeste juttude” läbi fotograafia vahendusel silma torganud Eveli Varik. Maailmakunstist on näiteid loomulikult palju, aga igaühele on tähtis just tema lugu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht