Jalutuskäik galeriides

Riin K?sepp

Mis määrab Eestis noore kunstniku staatuse? „Noor kunst” on Eestis muutunud populaarseks sõnapaariks. Glamuurse ja marginaalse ainese sidumine institutsionaalsetel näitusemaastikel tekitab eluterve konkurentsi, olgu eragaleriides või riiklikes kunstiasutustes. Noored ei maga, vaid tõstavad pead. Iseasi, kus lõpeb või algab piir nn juuniori ja seeniori vahel.

Läänes populaarseks osutunud „Artist Talk” on jõudnud ka meie kunstiareenile. Rüütelkonnahoones eksponeeritakse noorte kunstnike biennaali, Vaala galerii on võtnud üheks oma tegevusvaldkonnaks noorloojate toetamise. ArtDepoos eksisteerib omamoodi noortedepoo. Finantseeritud ja institutsionaliseeritud ning sealjuures provotseerivad hüppelauad on kunstnikel igatahes olemas. Ka kunstiäri galeriipoliitika toimib: sellest saavad kasu autorid, kelle teosed on galeriis müügil. Näituse kuraatorid või siis kokkupanijad võiksid olla siiski kontseptsiooni- ja stiilikesksemad. Kõik noored ei ole ju tegelikult enam noored.

Kas tuntud Academia Non Grata performaator ja üks juhtfiguure Sorge (Margus Tiitsmaa), kes on sündinud 1963. aastal, tuleks liigitada noorte hulka või mitte? Hingelt on ta kindlasti jäänud nooreks. Seda väljendab ka tema taies „Lapsepõlv”. Paradoksaalselt esineb antud väljapanekul ka tema endine õpilane Merike Estna maaliga „Do not look back, Miralda”.

Artdepoo seltskonda iseloomustab postmodernistlik mälukaotus, mis kajastus ka Remo Randveri taiestes ja ka tema viimasel väljapanekul „Tattooed Banana” Tallinna Linnagaleriis (4. X – 14. X), kus peamine märksõna oli ühele banaanile tätoveeritud lause „Mälukaotus ja unetus”.

1998. aastal tähistas Tartu Kunstimuuseum Eesti Vabariigi 80. aastapäeva 1919. aasta eesti kunsti ülevaatenäituse taasesitlusega. Nii mõnedki ajaloolased hakkasid siis mõtlema kunsti osale Eesti ühiskondlikus arengus, mis võimaldas ka mõista, kui oluline oli kunst Eesti iseseisvumise saavutamisel. Enam pole meil iseseisvust vaja saavutada, vaid säilitada. See pole meie noorkunstnikele aga oluline, sest üks osa neist tegeleb oma töödevahendusel isiklike probleemidega, teised on uppunud aga globaalvaldkonna kriisidesse. Pikemat aega Berliinis tegutsenud Flo Kasearu maal „Kolm paksu sakslast” räägib ArtDepoos siinjuures iseenda eest.

1970ndate eesti kunstis toimus  paradigma muutus, mis oli tolleaegse lääne kunsti kajastuse peegeldus siin. Kuid paljud eesti kunstnikud pettusid tol ajal lääne avangardi arengus ja jätkasid iseenda vormisüsteemi viimistlemist. Kuigi see polnud muidugi oma vormisüsteemi viimistlemise ainus põhjus. Praegugi võib näha samasugust skeemi: meie noored autorid tõlgendavad lääne avangardi irooniliselt. Kuid meie noorkunstis eksisteerib ka teatud eurookupatsioon.

Igal juhul, kõige selgemini tulevad kunstnike ideed välja isikunäitustel. Nii olekski galeriidel mõistlik keskenduda eelkõige üksikautoritele, mitte niivõrd ebamäärastele grupinäitustele.

Postpopi poiss Martin Saar

Eestis pole palju kunstnikke, kelle töid on Nancy Reagani või David Copperfieldi kogudes. Üks selline on New Yorgis elav-töötav Martin Saar.

Tema näituse pealkiri „80ndad Eestis” viitab tagasivaatavalt tollastele väärtushinnangutele. Kunstnik on ise sündinud 1980. aastal, mistõttu on mõistetav tema seos just selle kümnendiga. Kuigi ta oli 80ndatel veel laps, on tema tollased tähelepanekud väga teravmeelsed ja analüütilised. Retrospektiiv on hea müügiartikkel nii Eestis kui ka mujal maailmas nagu New Yorgis. Kelle meeli ei kõigutaks autopilt pealkirjaga „Meie esimene auto”, kus kirjutatud Žiguli. Esimene koolipäev jääb samuti kõigile alatiseks meelde. „TU-134A” ehk lennufirma Aeroflot sõidukid on samuti paljudele tuttavad. Saare maalid lähenevad küll hüperrealismile, kuid päris selleni nad ei jõua. Tema kunstipõlvkonda kuuluvad Tõnis Saadoja ja Maarit Murka on veenvamad. Ometi on Saare pisut kerglane lähenemine nii tehnikas kui ka teemavalikus aus ja siiras, pakkudes vaatajale naudingut.

1980ndatel toimisid Eesti kunsti-, kultuuri kui ka tavaelus iseloomulikud jooned, mida suudab mõista vaid kohalik publik. Tagantjärele vaadates oli see tõepoolest „postmodernismi ja müüdi” aeg. Saare väljapanekus tuli välja oluline tendents, sest kümnendi algust kujundas veel 70ndate fotorealism, mis 80ndatel  muutus romantiliseks ja intiimseks.

Martin Saar esindab sünteesi, mille võib liigendada postpopi alla. Erinevalt popkunsti neutraalsusest väljendub selles autori suhe kujutatavaga, lisatud on parodeerivaid ja poliitilisi elemente. Just selline postpopi poiss on ka Saar. Eks tema viimastel New Yorgis veedetud aastatel ole sellele ka piisavavalt suur mõju.

Näitus on omamoodi vaatemäng, kus torkab silma autori huvi mootorrataste, autode ja lennukite vastu; need elemendid on ka hüperrealismi klišeed. Saar kirjeldab ühtlasi ka massikultuuri keelt. Iseasi on selle keele semioloogiline analüüs, mida on käsitlenud nii  Roland Barthes kui ka Ferdinand de Saussure, kes mõlemad on veendunud kollektiivsete representatsioonide tähtsuses.

Artdepoo isiknäitusele järgneb 6. XI New Yorgi Leila Taghinia-Milana Helleri galeriis kaks kuud kestev näitus. Sama galerii esindab Martin Saart tema 20 akvarelli, õlimaali ja fotodega 6.-9. XII Miami Art Baselil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming