Jalutuskäik galeriides

Marge Paas, Riin K?sepp

Raul Kelleri passiivne installatsioon „Katkestet”. Marge Paas Meediakunsti läbipaistvus

Ei juhtu just tihti, kui Eestis  on korraga väljas nii palju meediakunsti kui nüüd Vaala galerii näitusel „Läbipaistev põlvkond”. Näituse pealkiri võib olla esialgu eksitav, sest näitusesaalis leiame eest ühiskonnakriitilised installatsioonid ja videod, mis ei viita mitte ainult  mitmete põlvkondade probleemidele, vaid kannavad edasi meediast läbi imbunud ühiskonna sõnumit, kus info, isikuandmete avalikkus ja nende kättesaadavus on meie igapäeva osa.

Näitusel osalevaid kunstnikke on huvitanud, mil määral infoühiskond meid mõjutab? Milliseid häirivaid tagajärgi see endaga kaasa toob? Mil määral me end avalikustades ja kättesaadavaks tehes oma privaatsuse kadumisest endale aru anname? Kuivõrd on meie teadmised tõesed ning mil määral on tegemist vaid tervikpildi katkete ja mikroosakestega, mida igaüks saab oma suva järgi kokku panna?  Millal hakkavad spämmistunud kirjakastid üle ääre ajama?

Tegelikult me ei tunnista üldse, kuidas meie kui inimeste vastu tegelikult huvi ei tunta: kumb siis on tähtsam, kas nimi või isikukood? Inimeste identiteet  meenutab ulmefilmide reaalsust, kus käel või kaelal on kiipkoodid, millega salvestatakse tegevus võrgukeskkonnas, või annab kooditunnus õiguse liikuda vabalt ringi ning siseneda pangatehingutesse, minna kinno või kasutada teisi teenuseid. Sellele ulmelisele kirjeldusele vastavad ka koduloomad, kes peavad juba praegu kandma kiipkoode.

Sama lugu on meie igapäevase elektroonilise kirjavahetusega. Me kirjutame e-kirju, istume jututubades ja surfame netis, andmebaasides, laeme alla muusikat, filme, pilte, kuid peame olema valmis selleks, et osa sellest ajast peame puhastama oma postkasti nn spämmist. Piibe Piirma lahkab näitusel  seda temaatikat ning huvitav on selle juures, et kunstnik on interaktiivse kunstiteose, kus ta osutab sellele, kuidas ta on pidevalt hädas oma e-kirjakasti tühjendamisega, mis röövib temalt tohutu aja, paigutanud kuldsesse maaliraami. Kas see ei viita mitte sellele, et tegelikult oleme ise oma identiteedi lammutajad ja spämmijad, sest tekitame selle olukorra ise pidevalt uuemate ja värskemate tarkvaralahenduste allalaadimisega. You Tube ja Myspace on noorema generatsiooni seas tähtsamad kui raamatute lugemine, isegi kinoskäimine, sest kogu muusikamaastik ja kino liigub vabalt ringi Internetis. Interneti-keskkond on juba praegugi teinud tõsist moraalset/psühholoogilist kahju ning kui hoiakud ja suhtumised infoühiskonnas ei muutu, siis sagenevad küberrünnakud ning süvenevad sotsiaalsed suhtlusprobleemid.

Tahan esile tõsta ka meediakunstnik Külli Mariste videoinstallatsiooni „Teised”.  Külli Mariste töö on ajendatud meedia kontrollist meie üle. „Mulle meeldib lugeda Kroonikat. Mulle meeldib sirvida naisteajakirju. Mulle meeldivad lood, kus räägitakse inimestest. Ma tahan teada, kuidas nad elavad, kui palju palka saavad, kus reisivad. Ma tahan teada,  mida ja kui palju nad söövad. Ma tahan teada, kas nad armastavad,” ütles kunstnik põhjenduseks, miks ta valis videoinstallatsiooni ainestikuks lood inimestest, kes jagavad ise teavet oma eraelu tegemiste kohta. Tema töös ei ole nad meediastaarid, vaid kunstnik on andnud võimaluse neil  ise rääkida ja anda just seda teavet, mida meedia pole veel ümber töötanud ja juurde lisanud, valetanud. Huvitav on selle juures, et videoinstallatsiooni saab korraga vaadata vaid üks külastaja, et kõneletavaga tekiks võimalikult intiimne suhe.

Näitus ei muuda ilmselt küll midagi,  sest ainult kunst  ei suuda käivitada sotsiaalset diskussiooni, kuid ka väikeste ülesastumise järele, olgu siis näituse, dokumentaalfilmi või avaliku performance’i vormis, on vajadus olemas.

 

„Avangardist Eedi pistis nahka suhkrupeedi …”

Leonhard Lapin on avangardist, kuid Hausi väljapanekuga jääb tema radikaal-avangardistlik looming pisut varju. Ometi on antud näituse tööde enamik esmakordselt avalikkuse ees. Tõeline avangardist Lapin oli see, kes korraldas noorte ja vanade kunstnike happeningi Nõukogude Eesti lipuga oma keldriateljees 29. XII 1975. aastal. Hinges on Lapin tänaseni sõltumatu avangardistist palverändur. Seda on tunnistanud ka vene legendaarne avangardismi klassik Juri Sobolev.

Lapini loomingut on ikka iseloomustanud seksuaalne alatoon. Selle parim näide on üheksast tušijoonistusest koosnev sari „Äralennanud süda” 1971. aastast. “Kiirel jooksul kaotab inimene oma südame. Ühe naise silmis süda võtab hoogu, kiirendub ja koondub täheks”. See on kunstniku kommentaar oma teosele. Juba seal avaldub ja avardub 1970. aastate alguse kunstipildile iseloomulik kainenemine ja skepsis. Selles väljapanekus ei tule välja mitte niivõrd Lääne kunstiliikumiste ja ideoloogiate ülesvõtmine, kuivõrd just keskendumine autobiograafilisele kontekstile konkreetses ajas, paigas ja alateadlikus mälupildis. Minu lapsepõlvemälestustes seostub Lapin 1969. aastal loodud legendaarse tuši- ja akvarellijoonistusega „Jänku suudlus”. 

Konstruktivist avangardist Lapin toetub oma mõttemaailmas kõige enam vene avangardile: tema teosed haakuvad Moskva rühmituse Dviženie (Liikumine) tegevusega.

Üks teema, mis on oluline 1970ndate Tallinna ja Moskva, vene ja eesti kunstnike suhete mõõtmisel, oli arusaam kunstist kui sellisest. Nii meie kunstnikud Lapin, Toomas ja Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas jt kui ka Moskva ringkond eesotsas Ilja Kabakoviga lähtusid oma loomingus XX sajandi modernismi kontekstist. Suhtumine kunsti kui globaalsesse nähtusesse sündis soovist hõivata totalitaarses kontekstis sõltumatu positsioon.

1970. aastate üheks oluliseks näituseks on nõukogude avangardi kõige suurema kollektsionääri, ameeriklase Norton Dodge’i 1977. aastal Ameerika Ühendriikides korraldatud „New Art from the Soviet Union” nii Washingtoni kui ka New Yorgi galeriides. Nen­de väljapanekute kataloogis avaldati ka esimene mahukas ülevaade ja analüüs nõukogude avangardist, kus olulisematena on esile toodud Moskva, Leningrad ja Tallinn.

Ants Eskola on oma mälestustes võrrelnud näitleja tööd ajastu lühikroonika. Lapini teoseid võib täiesti õigustatult pidada meie avangardismi lühikroonikaks.

Lapini alter ego Alberet Trapeež on 1977. aastal kirjutanud teda ennast veenvalt iseloomustavad read: „Seisan üksi mere ääres, jalas kollased sandaalid, valged lainevahust sääred, hüüan elagu skandaalid”. Või taas jälle Trapeeži suust: „…avangardistid nad kõik Avangardi kolhoosist, igal töös oma lõik, võimalus õnneloosis.”

1996. aasta Tallinna Kunstihoone näituse „Tallinn – Moskva 1956-1985” kataloogis on trükitud Lapini valge leht, hommage Kabakovile. 1974. aastal loodud teose nimetas kunstnik ise: „See on valge leht”, mis pole ju muud kui  Malevitši „Musta ruudu” vaste. Avangardistid nad ju kõik!

Lapin on olnud Eesti Arhitektide Liidu väljaande Ehituskunst peatoimetaja, EKA professor,  Tartu ülikooli vabade kunstide kutsutud professor jne. Nimekiri on veel pikk, kuid ometi on ta jäänud institutsioonikesksusele vaatamata tõsikindlaks avangardistiks. Tema psühhomotoorset avangardisti rahutust kirjeldavad hästi Sergei Dovlatovi read: „Tallinna elanikud on aeglased ja liikumatud. Minu arvates on see tankitõrjemiini liikumatus.” Vaadake ette, Lapin on endiselt hoos!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming