Jalutuskäik galeriides

R.V, Riin K?sepp

 

Jaanus Heinla

 

Mullast oled sa võetud…

 

Kirke Kangro näitusel jalutasidMari-Liis Tammi ja Reet Varblane.

 

Kirke Kangro näitus “Mullamehed” Tallinna Linnagaleriis kuni 26. III.

 

Kirke Kangrot on ikka huvitanud kummalised materjalid, mitte materjali erakorralisuse, vaid skulptuuri mõttes. Teda on köitnud liiv, jää, klaas. Seekord on Kirke Kangro tulnud välja mullaga: voolinud mullast kolm üleelusuurust meest, eraldanud nad muust ruumist (ja ka üksteisest, nii et otsest dialoogi ei tekiks) muuseumlikult punasest sametist nöörist ja sepistatud jalgadest koosneva piirdega (mis ühtlasi annab mullameestele kunstilise, museoloogilise väärtuse). Esimese ruumi mullameestele on ta tagumisse saali lisanud kasvava (ja kaduva) seenega videopildi ning sellelegi ehitanud ümber vääristava piirdeaia.

Et publik saaks mullameestega parema kontakti, selleks on kunstnik delikaatselt aknalauale jätnud näituse saatesõnad. Sõnastatud poeetiliselt, vormistatud taas ülima tagasihoidlikkusega, hoidudes suurtest tähtedest, jutumärkidest, taandridadest. Just nagu ühe hingetõmbega välja paisatud kaua kuskil sügaval sisemuses pakitsenud mõte, sõnum.

Objekte, liikuvat pilti ning sõnu saadab muusika. Spetsiaalselt valitud, taas delikaatne, kuid vaatajat kindlakäeliselt suunav (kuigi tehnilistel põhjustel muusika alati ei mängi: kord streigib pleier,  kord plaat, kord mängivad kaasa mingid muud jõud).

 

Materjal

 

Näituse tähendus peitub eelkõige materjalis (kuigi mitte ainult): muld on midagi nii harilikku, et seda ei pane tähelegi, ja samas on muld midagi nii tähendusrikast, et keegi vaevalt kõiki neid kihistusi suudab üles lugeda. Mullaga seostatakse sündi ja surma (“Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama”), mullast on sõltunud inimese elu ja selle kaudu kultuur (“Meie kultuur on nii vana, kui kaua on siin põldu haritud”). Mulda tuleb harida, et see oleks viljakas, aga muld elab ka ise.

Kirke Kangro on viidanud saatetekstis kummalisele poeetilisele paradoksile, millele taas tavaliselt tähelepanu ei pöörata, aga mida siiski nii sageli tarvitatakse: “Kui surm on mullas ja kui muld ka ise elab, kus siis ikkagi surm elab?” Ja see poeetiline paradoks lisab omakorda uusi tõlgendamisvõimalusi. Näiteks: mullamehed kui mulla (kui elusorganismi) orgaaniline osa on ise tekkinud ning seetõttu alluvad raskesti (kui üldse) mõjutusele ja on etteaimamatud. Või mullamehed kui mullas elava surma sünnitis ja seetõttugi käsitamatud.

Kuid Kirke Kangro mehed ei ole pelgalt mullast mehed: kunstnik on kasutanud nende loomisel metallkarkassi ja penoplasti, millest on lõiganud vaat et realistlikud figuurid, ning katnud inimese loodud kunstmaterjali mullaga. Turbamullaga, toalilledele mõeldud kultiveeritud mullaga. Nii saab mullamehi vaadata ka teadlase loodud, kuid hiljem oma looja tahtest üle astunud Frankensteinidena. Nad on ettearvamatud, seetõttu hirmuäratavadki.

 

Figuurid

 

Kirke Kangro figuurid on realistlikus, euroopa skulptuuri mõttes lausa klassikalises laadis. Kirke Kangro valdab skulptuuri: tema figuuride proportsioonid on paigas, liigutused elavad. Nad on anonüümsed (nende näos puudub eripära, ilme põhjal on raske, kui mitte võimatu midagi öelda nende iseloomu kohta). Kuid ometi pole neil mitte midagi tegemist kreeka skulptuuri ja seal alguse saanud klassitsistliku traditsiooniga. Kirke Kangro figuurid ei väljenda ideaali, tsivilisatsiooni hierarhia loomise püüdlust. Tema rohmakad figuurid kuuluvad eelajaloolisse, ürgaega. Eesti mütoloogias (vähemalt laiemalt levinud ja kinnistunud mütoloogias) puuduvad mullamehed. On küll Puulane ja Tohtlane ja veel kõiksugu teisi tüüpe, kelle puhul on selge, mida ja miks nad sümboliseerivad. Mullamehe puhul peab igaüks ise oma tähenduse leidma.

Ainus, mis on teada, on nende sugu. Nad on mehed, kuigi nende mehelikkuses puudub igasugune seksuaalsus. Ka kreeka ideaalskulptuuris puudus seksuaalsus: meie kultuurilises teadvuses on marmor või pronks liiga ülevad ja puhtad materjalid, et neid sugutungiga siduda, Kirke Kangro muld aga liialt täis kõikvõimalikke teisi tähendusi.

 

Installatsioon kui ruum

 

Kirke Kangro on toonud galeriisse kolm valmisobjekti, pannud jooksma ühe videopildi, kuid ometi tuleb tema puhul rääkida installatsioonist, tervikust. Tähenduslikust tervikust. Kaduva ja kasvava seene kujutis mitte ainult ei lumma, vaid paneb mõtlema taimele ja mullale, maa-alusele ja -pealsele.

Kirke Kangro mullamehed on ettearvamatud ka neist õhkuva vaikuse ning vaikust lõhkuva heli  kummastava sümbioosi tõttu. Heli, muusikaga on Kirke Kangrol üldse oma suhe: selgem, kindlam ja järjepidevam kui teistel eesti skulptoritel. Ka avamisel Vambola Kriguli ette kantud Ülo Kriguli teos ei olnud pelk pidulikku atmosfääri loov seltskondlik väljaastumine.

Kuid Kirke Kangro ei vaja ainult kunstlikku, loodud heli. Tema klaasist labürintmaja Viimsis merekaldal toimis eriliselt lummavalt just klaasi ning merekohina koosmõju tõttu. Just nagu kevadhakuses Linnagaleriis eksponeeritud erksa päikese ja tõrksa lume kaasabil.

 

Kokku kirjutanud  R. V.

 

Maarit Murka. Secret smile. Õli, lõuend. 2006.

 

Vaikuse esteetika

 

Maarit Murka näitus “Wake up!“ Artdepoos kuni 1. IV.

 

Ma ei ole kunagi näinud nii vaikset näitust. Ausalt! Maarit Murka on maalinud ennast: kivistunud staatilises hetkejäädvustuses see vaikus peitubki. Osaliselt tundub see küll nartsissistliku enesefetišismina, kuid selle taga võib olla ka hoopis enesevarjamine. Hüperrealistlikus maalilaadis ennast n-ö fotografeerida on piisavalt julge ettevõtmine.

Kunst, iseenesest üks müstifikatsiooni vorme, elab üle rea demüstifikatsiooni kriise. Eitades kunsti pelka väljenduslikkust, suhestub müüt pigem vaimu vajaduse või võimega enesest võõranduda. Just enesest võõrandumist on oma maalidel käsitlenud ka Murka. Parafraseerides Susan Sontagi, ei ole kunst enam teadvus per se, vaid pigem sellest välja kasvanud vastumürk. Kuivõrd kunstnik Murka on tõsine inimene, tunneb ta pidevalt kiusatust katkestada dialoogi publikuga. Tema maalide vaikust võib vaadelda suhtlemistõrksuse edasiarendusena või õigemini vastuolulise soovina publikuga kontakteeruda ja samas ka mitte kontakteeruda. Vaikusega vabastab autor ennast kunstimaailma orjaikkest – too käitub tema loomingu patrooni, kliendi, tarbija, antagonisti, kohtuniku ja moonutajana.

Murka puhul ei saa ühiskonnast lahtiütlemises märkamata jätta omamoodi ühiskondlikku žesti. Ühiskonnast vabanemise soov on tekkinud kolleegide jälgimisest ja enese kõrvutamisest nendega. Niipea kui ta on oma mõõdupuust lähtudes ületanud kaaslased, on tema uhkusele jäänud vaid üks tee. Vaikida tähendab teistest (võib-olla endastki) üleolekut. Heas mõttes.

Sontagi meelest jõuab modernne näidiskunstnik harva lõpliku lihtsuse punkti, täielikku vaikimisse. Tüüpilisem on, et ta siiski jätkab kõnelemist, kuid viisil, mida tema publik ei oska kuulata. Viimast teeb ka Murka.

Tänapäeva moodsa kunsti harjumust alailma häirida, provotseerida või frustreerida võib pidada piiratud, asenduslikuks osaluseks vaikuse ideaalis, mis on kaasaegses esteetikas tõstetud tõsiduse ülemnormiks. Goethe süüdistas Heinrich von Kleisti, et too ei kirjutanud oma näidendid publikule, vaid nii öelda “nähtamatule teatrile”. Kuid Sontagi meelest on võimalik muuta ka nähtamatu teater nähtavaks piiriületuste kaudu. Moodsa kunsti iseloomulik eesmärk olla oma publikule vastuvõetamatu osutub pööratult olukorraks, et ka kunstnikule on publiku kohalolu vastuvõetamatu (kui käsitleda publikut vuajeristlike pealtvaatajate kogumina). Veendunud idees, et kunsti jõud seisneb tema jõus eitada, osutub Murka ülimaks relvaks heitlikus sõjas oma publikuga just vaikus.

Selline vaikus ei eksisteeri sugugi alati  otseses mõttes publiku kogemusena. Erutuse puudumine või võimetus regeerida on tihti põhjustatud hoopis vaataja ebapiisavast kohalolust, ka oma reaktsioonide mittemõistmisest.

Murka tahab töötada, ka eksponeerida oma loomingut, aga nii vastuolulisena kui see ka ei tundu, ta ei vaja publikut, suhtlust, kommunikatsiooni.

Riin Kübarsepp