Jalutuskäik galeriides

Ivar Jung,Maris Palgi

Euro on teel   Näitus “Oma raha” Tallinna Kunstihoone galeriis 12. XI – 4. XII. Kuraator Reet Varblane.

 

Ei pääse meie ega meie sõbrad lätlased temast. Euro on teel ja litid, latid, kroonid kadumas. Eks kahju ole ka, alles saime oma raha. Nii ilusa, paljud väidavad, et olevat lausa maailma kauneimad need meie jakobsonid ja koidulad. Küllap lätlased ja leedukadki arvavad oma rahade kohta sama. Euro kohta kuulukse Euroopas valitsevat kaheosaline konsensus: iga maa raha on ilusam kui euroraha ja nii ilmetut ning igavat raha kui euro pole enne keegi näinud.

Meenutamaks, mida tundsime, kui oma raha saime, mida lootsime ja ette kujutasime või mida ette kujutasid lätlased, pakuti Kunstihoone galeriis näitust “Oma raha”. Paistab, et lätlaste oma raha ootused olid meeletult, lausa ebaloogiliselt kõrged. Gints Gabrānsi tööd “Raha püramiid” (2001) oli jälle meeldiv ja ikka lummav näha: kolm videot, millest kesksel rahasekti oma raha ajastu algust tähistav bakhanaal, külgmistel lood kolmanda, neljanda või mingi muu numbri Läti lätlaste elust. Eufooriline rõõmupidu, ood oma rahale on midagi sellist, mis ikka veel, aastaid hiljem ja selle raha kadumise eel, laseb katsuda läti rahva hinge.

Vaatad seda ja juba usud, et asotsiaalist (parempoolsel videol) saab mees, keda filmitakse ja pildistatakse, keda rahvas igal pool ilmas imetleb ja värisevi huuli küsib: kes ta on, kust pärit? Uhkusega võib siis öelda: ta on Lätist. Jõnks käib südamest läbi ja pisar tuleb silma, kuigi oled eestlane, mitte lätlane. Pahempoolse video lätlasel läheb aga nagu alati, nagu tavaliselt.

Meie tulised eesti poisid on hoopis külmemad ja jälle parajad rehepapid: ei huvita neid (Jaan Jaanisoo näitel) eriti ei Eesti ega Euroopa raha, meie mehed trükivad ise raha, see on siis veelgi omam raha, ja müüvad seda soovijaile. Mõned võivad võita, näiteks “Peavõidu”. Mina olen igatahes pettunud, lootsin osta 127-kroonise isikliku rahatähe, aga sain ühekroonise tausta ilma numbriteta, rahapaberi teisel pool oli küll kompensatsiooniks võit. See lohutas natuke.

Jaanisoo rahamasin on igas mõttes tõeline perpetuum mobile: trükib raha ja teeb kõik osalejad rikkamaks, raha saavad kunstnik, pank, mobiilioperaator ja raha saab ka ostja. Oleks enamgi veel, kui rahad oleksid võrdsed, aga ei ole: müüjad saavad päris-, ostjad kultuuriraha. Ehk on kõik võitjad, või kuidas? Selle arvutist, printeritest, tarkvarast ja mõnest lepingust koosneva kunstiteose eripära on peaaegu täiuslik vastavus äriprojektidega elust enesest, tiigrihüppe Eestist. Jaanisoo töö on eeskujulik ja eestilik: just Eesti tiiger on selliste projektide sünnitaja ja Eesti nende sünnikoht (ID-kaart sõidupiletiks, mobiiliparkimine, mobiilimaksed ja palju muud), mitte Saksamaa ega Rootsi.

Punkt näitusele, rusikas silmaauku oli Siim-Tanel Annuse töö, meie Lydia ja Karl Roberti juustest ja habemest on tehtud just see euroraha, mis on tulemas – värvitu, igatpidi, ka poliitiliselt korrektne. Nii korrektne, et lööb kõrvad lukku või silmist pimedaks.

2. XII toimus galeriis kunstnike, kultuurihuviliste ja rahamaailma esindajate kohtumine. Rahapool oli esinduslik: Eesti panga asepresident Rein Minka, endine Eesti Panga president Vahur Kraft, rahandusministri nõuniku kt Veiko Valkiainen. Kunstnike esindatus oli kasin, ju ei huvita. Rein Minka väitis, et raha ja kultuuri ei tuleks vastandada ja et Eesti pank on olnud ja on Eesti oludes silmapaistvalt kultuurilembene – mis on ka tõsi. Üllatavaks kujunes elav euro-teemaline küsimuste-vastuste ring. Kultuuri väärtustamise üle tekkis väike vaidluski. Sellel näitusel olid raha ja kultuur sõbrad.

Ivar Jung

 

Hea installatsioon on ikka moes

 

Y-galeriis Enn Tegova “Sfäärisõltuvus” 2. – 20. XI;  Marko Kompuse näitus 22. – 27. XI; rühmituse NE! näitus “Mina, uurija” ja Liina Vedleri näitus “Viimane õhtusöök saarel” kuni 11. XII.

 

Enn Tegova mehelik “Sfäärisõltuvus” käsitles seksi kui elu edasiviivat jõudu. Galerii oli baroklikult dekoreeritud  naharibade, pekode, roosade ümmarguste latakatega ja eostumisaineliste maalidega. Sissetulijat paelus jõhvi otsas rippuv must kuul, mis mõjus metalse ja raskena, kuid tegelikult oli kerge kui udusulg. Trikitamist oli ka maalides: nabamaalidel lõi ümarust kord oskuslik valgus-vari tasapinnal, kord kummuv pind. Nimetud kõhud võlusid pehme pintslikäsitlusega ja olid ka muidu armsad. Osa eksponeeritud maalidest moodustasid pollockliku värvikäsitlusega nirisevad ja sabaga mummusid kujutavad sigimisprotsessi lihtsakoelised allegooriad. Eri objekte pealkirjastasid isikukoodid. Kokkuvõtteks mõjus näitus tervikliku, maitseka ja värskelt vanaaeg­sena. Seksi kui lastesaamisviisi ülistus oli usutavalt esitatud ja esteetiliselt vormistatud.

Luuletaja Marko Kompuse kolme pealkirjaga “Armastuskiri taikonaudile”, “Humanitaarabi Tallinnast” ja “Anaalseks ENSVs” väljapaneku tähendused ja seosed olid sama jaburad kui pealkirjad isegi. Saalis “Mina olengi Pallas” vedelesid teerajana maas Kompuse õlimaalid, millele Pallase pärandiga linna näitusekülastaja üpriski arglikult astus. Kompus ise kunsti suhtes nii aupaklik polnud. Saali “Tour de Duchamp” põrandal vedeles mustal kilel jahu ja hernestega üle puistatud vana jalgratas, sealsamas seina peal hoidis  Campbelli supipurki oma haardes rotilõks. Kompuse asju täis ruum lõi sedavõrd suurel hulgal seoseid, et igasugune tähenduste otsimine muutus üsna pea mõttetuks. Mitte päriskunstnikuna on poeet Marko Kompus vaba vastutusest  kunsti kui niisuguse ees, tema loodud maailm mõjus lõõgastavalt.  

Väljapanekus “Mina, uurija” eksponeerib rühmitus NE! (Martini, galerist Margus Kiis alias Rühm 13der ja Liis Keerberg) A3 formaadis mustvalgeid fotosid ja valgusinstallatsiooni. Martini on uurinud muusikasalvestamise võimalikkust ja võimatust, Margus Kiis aga paljaid naisi. Martini fotoseerias on peamine valgele linale suunatud must mikrofon, salvestamas vaikust. Kiisi fotodel lamavad eri vanuses ja paksuses naised kui laibad, jalgevahe enamasti suunatud vaataja poole, jalad siiski siivsalt koos. Mõnede väljatrükkide äärtel on katalogiseerivad tähised, justkui oleks tegemist kunstipärasemate fotodega mingist privaatkogust. Näituse teises, pimendatud ruumis, saab optilist efekti pakkuva teadusromantilise kaadervärgi abil uurida eri ajastuid ja eri rasse.

Linna Vedleri ruumiinstallatsiooni “Viimane õhtusöök saarel” juhatab sisse ülimalt romantiline ja mõjus jutustus üksikul saarel õhtueinet võtvast anarhistist naismõrvarist Raskolnikovast. Vedler opereerib pimendatud ruumi, klaaspurkide, teokarpide, valgete taldrikute ja väikeste tuledega. Näitust saadab video oma kurvast elust jutustavatest meesvangidest. Juhuse tõttu nägin näitust nii videopildiga kui ka ilma (oskamatu asendusgalerist). Parem on ilma. Madalalaubalisi ja banaalset juttu ajavaid meesvange nägemata on end lihtne samastada cool’ilt hoolimatu ja julge naismõrvariga. Aga muidu – väga ilus näitus, kel veab, see vaatab seda ilma videota.

Maris Palgi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming