Jalutuskäik galeriides

Sirp

Kristin Pedak Kunst ja kirjandus

Andres Tali peab end inimeseks, kes satub kergesti sõltuvusse. Lihtsad protsessid hüpnotiseerivad teda. Hüpnoos, mida Andres Tali põeb, nakatab ka vaataja. Talle meeldivad küülikud. Midagi on näitusel „Tegelikkus on utreeritud väljamõeldis” täiesti uut.

Andres Tali võitis 2001. aasta Tallinna graafikatriennaali grand prix’. Peapreemia võitjatele on ette nähtud personaalnäitus järgmise triennaali raames. See toimus 2004. aastal Linnagaleriis pealkirja all „Iha ja igatsuse instrumendid”. Pildid olid loodud videokaadrite alusel. Selle asemel et katseseadmete ettekavatsetud liikumist hetkhaaval joonistada, mida Andres Tali varem on harrastanud, pakkus ta välja iseenda kaaderhaaval hüppenööriga keksimas. Laboratooriumikatseid standardiseeritakse täpse mõõtmise teel. Andres Tali tõepärastab end lipsu ja ülikonnaga. 2006. aastal tegi ta videod nendest videotest, millest ta tegi fotod 2004. aastal. 2008. aastal on ta neid videoklippe natuke kohendanud.

See ei ole uudis, et Andres Tali keskendub oma töödes selgele kujundile. Tema videod kordavad lõputult napisõnalisi lugusid nagu „mees jookseb üle tee”. Neid lugusid jutustavad turvakaamerad, lukuaugud, rikkis televiisorid, vaatlusprotokollid. Andres Tali katarsis on sündmustevaestes juhtumistes, millele satub tahtmatult ning mis jäävad painama. Hüübihuik pilliroos, hiigelmull Koiva jõel, küülikute elutuba David Lynchi filmis.

Uudiseks on maal. Piltide kirjeldamine arvustuses ei ole hea stiil, ent antud juhul ei ole sellest pääsu. Maalil on avatud aken. Aknalaual seisab vaas õites õunapuuoksaga. Aken on avatud, pitsilised tüllkardinad lehvivad tuules. Aknalaua vari on ebaloomulikult tume. Aknast paistab aed. Maal on ca 60×40 cm suur, tavalisel vineertahvlil. Maalitud on realistlikult, jõuliste pintslilöökidega. Maalil puudub dateering. Alla paremale on ebakindlalt kirjutatud täht K. Töö on ilmselt maalitud kiirustades (vineeritüki ääred on värviga katmata!) millalgi 1930ndate algul.

See on ca 40 protsenti Andres Tali „Laadalt leitud maalist”. Leheruumi kokkuhoiu huvides võiks lugeja tutvuda ülejäänud tööga galeriis. Selle maali mõtles Andres Tali välja, luuletas. Uskumatu töö kunstnikult, kes ei usalda näitusel sõnu väljaspool pealkirja. See ei ole projektikunsti tögamine, nagu esmapilgul arvata võib. Sest nii mõnelgi kuraatorinäitusel kaalub selgitav kirjaleht üles töö enda, mistõttu oleks mõttekas tööd üldse mitte näidata, vaid selle asemel tekst põlvekõrgusest normaalsele ekraanile suurendada. Nii et seda ka prillideta lugeda saaks. See ei ole ka kontseptualistlik mõistemäng, kuigi Andres Talile meeldib, et Eha Komissarov nimetas tema kunst kontseptualistlikuks romantismiks. See on ilukirjandus näitusekülastaja silmadele sõbralikus suures formaadis.

Kuuel planšetil esitatud „Kuus peatükki” on aus pihtimus, mida läbib tiksuv mure, et rohi saaks ikka õigel ajal võetud. Andres Tali ei usu teksti kui kunstitöö seletust. Kui juba tekst, siis olgu pildiga võrdväärne elamuse allikas. Andres Tali ei selgita oma kunsti ega tõlgi pilte sõnadesse. Ta tõlgib sõnadesse selle, mida ta senimaani on piltidesse tõlkinud. See on suur vastutulek vaatajale, kes soovib tema kunsti mõista. Ent see ei tee asja lihtsamaks, pigem ajab ühe mõõtme lisamisega veel segasemaks. Sest ilukirjandus on sama mitmetähenduslik kui kunst. „Kuue peatüki” näol on tegemist osaga viie Eesti ja viie Sloveenia 40- kuni 50aastase meeskunstniku raamatuprojektist, neli lehekülge näo peale. Kahesajase tiraaži köidab käsitsi Lennart Mänd.

Mis teda viimases videotöös lakuvad? Kõõluslehe, luigelille või kaisla veealused lehed? „Vool” ujutab Andres Tali jõesängis justkui läbi jämeda orelivile, mantlihõlmad hõljumas. Taamal kolksatab malmluuk. Kelle vool luugiga avanemishetkel kohakuti viib, see võib näha vilksamisi üle maantee jooksvat meest või küülikuid teed joomas.

 

Internatsionalism Benny Hilli soustis

Kui eesti talunik kohtub vene kaevuriga või kui vene kaevur kohtub eesti talunikuga, siis saab palju nalja. Eesti jurakat kehastab Mare Tralla, vene oma Olga Jürgenson. Talunaise juured on sügaval isamaa mullas, emakese maa põu kuulub kaevurineiule. Nad ajavad teineteist taga peenramaal Benny Hilli tunnusmeloodia saatel. Kaamerat on hoidnud Kersti Uibo. Jurakas on rahvuse stereotüüp, ebameeldivate omaduste klimp väliste tunnuste kestas.

Põltsamaa eestlane Mare Tralla ja Kohtla-Järve venelane Olga Jürgenson on Inglismaal elavad kunstnikud, kes valutasid südant, kui Tallinn 2007. aasta kevadel hulluks läks. Nii iseloomustas pronksiööd Mare Tralla, kellel tuli mõte rahvusküsimuse teemal näitus teha. Ta räägib, et nad mõlemad olid mures oma koduste ja üldse olukorra pärast, mõlemale tegi rahvuskaaslaste idiootlikkus ja lühinägelikkus häbi. Alguses keskendusid nad Tõnismäe monumendile, aga sealt liikusid nad kiiresti üldiste ja stereotüüpsemate nähtuste juurde. „Ega meil tegelikult ei olnudki palju stereotüüpe teiste kohta, pidime lausa tööd tegema. Aga lõpuks hakkas neid muidugi järjest juurde tulema. Ja mida banaalsemad, seda paremad. Kohati on ju ka nii, et ei ütle välja, kas asi käib venelaste või eestlaste kohta, eks siis vaataja ise otsustab, et kes joovad rohkem.”

Nagu Linnagaleriis ikka, juhatab näituse sisse kõige tagumises seinas linastatud video. Selle on monteerinud Mare Tralla. Tema kleepis ka ühe seina täis väljavõtteid kirjavahetusest Olga Jürgensoniga ja mõtteid teistelt sõpradelt, mis võtavad kokku mõlema rahva eelarvamused teise kohta. Mürknaljakaid kolmekeelseid lauseid täiendavad Mare Tralla lapsepõlvejoonised, mis ta on maha teinud ajakirjafotode pealt. Need parteitegelased, naiskosmonaudid ja rahvaste sõpruse esindajad näitavad, kuidas rahvuste stereotüübid kujunevad juba varases eas. Paljudes omavahelistes vestlustes vahetasid Mare Tralla ja Olga Jürgenson just oma lapsepõlvemälestusi.

Olga Jürgenson väljendab rahvuslikke klišeesid igapäevase meedia vormides. „Leia 10 erinevust” pildipaaridest võtab eeskuju Vincent van Goghi „Kartulisööjaid” jäljendav kaksikmaal. Ühes kujutab Olga Jürgenson eesti ja teises vene perekonna tunnuslikke stereotüüpe, mis ta koos Mare Trallaga on kokku korjanud. Poliitika poliitikaks, maalid on teostatud niivõrd heal tasemel, et mõte van Goghi pilamisest ei tule neid vaadates mõttessegi. Olga Jürgenson on alati armastanud van Goghi, kelle töödele lisab soojust siiras kohmakus. Selle töö pruun tonaalsus ja lihtrahvalik motiiv seostuvad hästi sotsialistliku realismiga, lisades näitusele veel ühe rahvusliku mütoloogia kihi.

Mis maksab installatsioon ilma televiisorita? Olga Jürgensoni esialgne mõte oli näidata ühes telekas mõnda Vene, teises Eesti kanalit. Kuna Linnagalerii ei ole ühendatud kaablivõrguga, siis salvestas ta huupi kolm tundi ühte ja kolm tundi teist kanalit, neid linte pleier käiabki. Ühte telekat saab vaadata kaltsuvaibal, teist idamaisel vaibal seisvast anonüümse disainiga tugitoolist. Tagumik aga rahvusest ei küsi. Tagumik tahab soojemat ja pehmemat tuge. Rahvaste sulatuskatlas Ühendatud Kuningriigis maailmakodanikeks küpsenud Mare Tralla ja Olga Jürgenson jälgivad Eesti rahvuspoliitikat asjatundliku eemalseisja pilguga. Teema on labane, selle üle on parem Benny Hilli stiilis naerda kui karvu kitkuda ja ninasid veristada. Ent Linnagaleriis näidatava videoteose ja inglise koomiku saate vahel on üks oluline erinevus. Benny Hilli show’s oleks kindlasti saanud võrrelda Mare Tralla talunaise ja Olga Jürgensoni kaevuri tagumikku, mis oleks tõestanud rahvaste võrdsuse lõplikult ja vastuvaidlematult.

 

Isik kui isikuvabaduse piirang

5. novembril 1969. aastal nimetas BBCs Graham Chapman Beethovenit, Mozartit, Chopini, Liszti ja teisi kuulsaid heliloojaid, kelle nimi elab igavesti. Ta meenutas ühte saksa baroki heliloojat, keda ei ole mitte kunagi mainitud suurmeeste nimekirjas. Saatejuht küsis, miks maailm ei mäleta tema nime Johann Gambolputty de von Ausfern Schplenden-Schlitter-Crasscrenbon-Fried Digger-Dangle-Dungle-Burstein von Knackerthrasher-Apple­-

banger-Horowitz Ticolensic Gran­der-Knotty Spell­­tinkle-Grandlich Grumb­le­­meyer Spelter­wasser Kurstlich-Himbleeisen-Bahnwagen Gutenabend-Bitte-Ein Nürnburger-Brat­wüstle Gerspurten Mitz Wei­mache-Luber Hundsfut Gumbe­raber-Schöne­danker-Kalbs­fleisch Mittler-Aucher von Hautkopf Ulmist?

1. oktoobril 1970. aastal nimetas Ameerika Ühendriikide Columbia ringkonna maakohus kunstnik Edward William McGowini ta enda palvel ümber Alva Isaiah Fostiks. Algas „Nime vahetuse” projekt, mille viimase, kaheteistkümnenda aktiga 21. märtsil 1972. aastal nimetati Edward Everett Updike taas ümber Edward William McGowiniks ning ring sai täis. Et olla päris täpne, peavad kunstiajaloolased nimetama teda kui Edward William McGowin Alva Isaiah Fost Lawrence Steven Orlean Irby Benjiman Roy Nathan Ellis McDuff Euri Ignatius Everpure Isaac Noel Anderson Nicholas Gregory Nazianzen Thorton Modestus Dossett Ingram Andrew Young Melvill Douglas O’Connor Edward Everett Updike, lühidalt Ed McGowin. Nii nagu Monty Pythoni kadunud esineja Graham Chapman päästis unustusest Johann Gambolputty de von Ausfern etc., nii ei lase ka Anders Härm Ed McGowinil unustusse vajuda.

Ma mäletan, et poisipõlves ajas postkaartidel ja pildialbumites kujutatud kullerkuppude ja karumõmmide kuppelmaastik mulle igavuse peale. Tõeliselt põneva looduse avastasin kivide all, kus kihasid kakandid, valged vaglad, mustad mardikad, mingid porgandpunased ringisibavad täpid. Terve salapärane riik, mille asukate keskel jääb maakeelega jänni, sest enamik on ristitud ainult pikkade keeruliste ladina nimedega. Nii rikastab ka kunstikriitik ja kuraator Anders Härm eesti kunstielu kivide ümberpööramisega, tuues näitusesaalidesse publiku rõõmuks või hämmelduseks kõige eriskummalisemaid nähtusi.

Ed McGowin otsustas murda stereotüübi kunstnikust, kes leiutab oma stiili või laadi ja sellest kogu elu kinni peab. Igale tööle signatuuri maalides kinnitab kunstnik selle ehtsust ja autorsust. Anders Härmi hinnangul peab Ed McGowin oma peamiseks ajendiks projekti käivitamisel „kunstiajaloo repressiivset lineaarsust, mis pole muud kui kohustuslik igavene truudus iseendale ja oma käekirjale”.

Kohtubürokraatia on näidanud end võimeka ämmaemandana. See aitas Ed McGowinil ilmale tuua 11 uut kunstnikku, isaga ehk emaga kokku 12. Selle aasta 29. juunil ei oleks olnud võimalik registreerida esimest mehe legaalset sünnitust, kui kohus ei oleks naisena sündinud transseksuaalile Thomas Beatie’le mehetunnistust andnud. Ka Eesti legendaarsele kunstikoolile nime andnud Pallas Athena sündis oma isa ja kõrgeima kohtuvõimu Zeusi ihust. Jah, aga see on ju kirjandus, mitte päris. Ent see ei ole ainus kord, kus kohust ei huvita tõde, vaid õigus.

1888. aastal sündinud Portugali kirjanik Fernando Pessoa kaotas varakult isa ja vanema venna, ema abiellus teise mehega. Nagu paljud üksildased lapsed, nii kujutas ka Pessoa sõpru ette. Oma esimese heteronüümi Chevalier de Pas lõi ta kuueaastaselt. Heteronüüm ongi Pessoa loodud mõiste, mis tähendab väljamõeldud tegelast või tegelasi, kelle nime all oleks võimalik eri stiilis kirjutada. Wikipedia andmetel järgnesid Chevalier de Pas’le Dr Pancrácio,  David Merrick, Charles Robert Anon ja Alexander Search. Pessoa kõige kuulsamad heteronüümid olid Alberto Caeiro, Álvaro de Campos, Ricardo Reis ja Bernardo Soares. Kokku on teada üle 70 Pessoa heteronüümi, paljud neist olid omavahel tuttavad, lugesid ja arvustasid teineteise töid. Neil olid erinev iseloom, eluvaated, välimus ja kirjastiil. Nii hakkas ka Ed McGowin kaheteistkümne nime all erinevat kunsti tegema. See andis talle loomingulise valikuvabaduse, mida ta oma lõbuks nautis. 2006. aastal otsustas ta nimevahetuse projekti avalikkusele tutvustada.

Väljapanek on vastuoluline. Ed McGowin on ameerikalik kunstnik, kes esindab üldistatud, jutustavat ja väljendusrikast kujutamisstiili nagu Rockwell Kent, Mehhiko monumentalistid ja Kostabi. Viimane, vastupidi Ed McGowinile, taandab terve kunstnike armee omaenda nime alla, tembeldades nende tööd oma signatuuriga nagu kauboi lehmi karjamärgiga. Kirjanik peab olema võimeline looma eri stiilis, muidu kõlaks kogu otsene kõne justkui ühe ja sama tegelase ehk autori esituses. Ent käekirja on sama raske muuta kui allkirja või sõrmejälgi. Selles mõttes kipuvad kunstniku heteronüümid omavahelist sugulust reetma, kui ei kasutata just selliseid neutraalseid ja isikupära kustutavaid meediaid nagu video. Teisest küljest, kas kaheteistkümnes stiilis loomine tähendab suuremat vabadust kui ühest stiilist kinnihoidmine? Valikuvabadus etteantud variantide vahel on nii-öelda positiivne vabadus. See ei ole vabadus puhtas, negatiivses mõttes ehk vabadus mitte toimida mis tahes etteantud viisil. Ent ka valgest valgusest lahti lõhutud spekter on vastuoluline, sest see koosneb kolmest vastandvärvi paarist. Ed McGowin esitab oma nimemuutmise tunnistused kaheteistkümnes spektrivärvis nagu kahekordselt peenendatud vikerkaare. Vastuolu ei ole ebaloomulik. Vastupidi, see on terviku omadus.

Andri Ksenofontov

Inna Grincheli nahast ringid

Oma näitusel „Ring kui maailmamudel” eksponeerib Peterburist pärit, ent mõne aasta eest Võrumaale Meeliku külla elama asunud sisearhitekt Inna Grinchel nahast kunstiobjekte. See on omamoodi kokkuvõte tema viimase 15 aasta katsetustest härjanahaga, mida ta töötleb ilma eriseadmeteta, ainult noa, tule ja vee abil. Ta modelleerib nahka nagu skulptor, nii nagu seda on teinud ka eestlanna Elo Järv.

Ta käsitleb nahka nagu alkeemik, sest kõik nahast reljeefid on allutatud ühele sümbolile – ringile. Ring on nii looduses kui ka inimese väljenduses kõige üldisem ja levinum sümbol. Vanadele tarkadele tähistas ring kõiksust ja täiuslikkust, Kaug-Ida mõtluses on see tühjuse sümbol, suuremale hulgale inimestele aga kese ning märgib Maad, mida me asustame. Ja veel palju muud: igaühele meist seostub ring veel millegi muu, vahel ka sügavalt isikliku kogemusega.

Nahk on kuulunud meil ikka tarbe- ja dekoratiivkunsti manu. Ei saa öelda, et Inna Grincheli teosed ei oleks dekoratiivsed, ent neis on veel midagi, mida ei ole varjatud pealetükkiva ilutsemisega. Juba materjal ise ning kooniline vorm on jõuline, ehtsalt looduslähedane. Seda diskreetselt kaunistav ornament pole aga veel muster, see on lihtsate märkide süsteem, mis eelnes meil tuntud ornamentidele ning kujunes selleks aastasadade jooksul. Ometigi ei ole see märgikeel Inna Grinchelil slaavilik, päritolult pigem põhjarahvastele ja soomeugrilastele omasem, kargem ning tagasihoitud ja müstiline kui ekspansiivne.

Ringiga on tähistatud ka kehaavausi: suud, silmi ja muud – nii lõhestavad ka Inna Grincheli ringe mustrite kõrval eri kujuga avaused ja lõhed, mis loovad koos galeriis hõljuva naha lõhnaga üpriski erootilise koosluse. Paljudes töödes ringi ülaossa komponeeritud kolmnurk, tipp allapoole, on ju kõige ehedam naisterahva häbeduse üldlevinud sümbol. Nii eksponeerib kunstnik seda märkidega justkui varjates oma jõulist erootilisust, tehes seda julgelt ja häbenemata. tundub, et eluski on ta käitunud vaba naisena, kes valib endale ise mehi ning on pannud end vene meestekeskses maailmas jõuliselt maksma. Kahe mehe eest väljas on ta ka oma Võrumaa Gordoni talu varest üles ehitades. Seda ehedat elujõudu väljendavad ka kunstniku eksponeeritud reljeefid.

Ringi poole pöördub inimene neil aegadel, kui talle on oluline identiteedi-otsing: lapsed joonistavad paberile ringe siis, kui neil on perekonnas probleeme, ametnikud hajameelselt koosolekutel, kui on vaja teha raskeid otsuseid, seltskond koguneb ringi, kui tahab end ühte võtta, pidulised selleks, et ühiselt elurõõmu välja pursata, õpetaja paneb õpilased ringi, et õppeprotsess ja loovus edeneks. Lambad võtavad ringi, kui neid ründavad hundid, hülged soojendavad üksteist ringis pooluste külmade lumetormide ajal. Tundub, et kunstnikki on paljusid ringe luues nii inimese kui loojana otsingute teel, ja viimastes töödes, mis on mulle ehk kõige sümpaatsemad, kus koonus on asendunud juba minimalistlikumate kumerate servadega baretikujuliste vormidega, on saabumas selgus, sest ringe on lõppeks maalinud ka küpsed zen-meistrid, kes on saavutanud selguse ja virgunud argipäeva heitlustest.

Sel aastal astus  Inna Grinchel ka Eesti Kunstnike Liitu, kuhu ta volikogus võeti vastu ühehäälselt: nii veenvad ja professionaalsed olid ta tööd. Ja selliselt lisab ta ka uue tonaalsuse nii meie nahakunsti kui ka skulptuuri, rikastades oma saabumisega Eestisse meie kunstielu, aga miks mitte ka naisliikumist, sest isikus tundub olevat jõudu muudekski sotsiaalseteks tegudeks. Mulle meeldib, et ta tegutseb minu kodukandis, Võrumaal, kus on küll ägedaid naisi, aga uusi julgeid tegijaid kindlasti juurde vaja. Arvan, et kunstniku meelelaad sobib kõige paremini just selle kandiga, kus minagi olen maitsnud elu ja taide hullust ning leidnud loodusega sügavaima kooskõla, mida tehnoloogiline ja bürokraatlik päälinn kuidagi pakkuda ei suuda.

Leonhard Lapin

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming