Jalutuskäik galeriides

 

Vaade näitusele. Indrek Grigor PisiplastikaKuraator Anne Rudanovski rõhutas näituse avasõnas ennekõike vajadust tunnustada pisiplastikat kui iseseisvat kunstiliiki, vastandades selle suveniiritööstusele. Olemata skulptuuri-asjatundja, julgeksin sellist probleemiasetust natuke liialdatuks pidada või kui see siiski põhjendatuks lugeda, siis usun, et kõnealune pisiplastika näitus täidab igati ülesande tõestada vastupidist.

Samuti tõstis Rudanovski esile pisiplastika demokraatlikku olemust, mida on võimaluste piires üritatud rõhutada ka näituse kujunduses, kus igale teosele on eraldatud võrdse suurusega sõltumatu pind. Demokraatia, seda mitte ainult ekspositsioonipinna võrdsuse, vaid ka töö maksimumsuuruse piiramise näol, on aga paratamatult ka repressiivne. Iroonilise kommentaarina viitab sellele Ahti Seppeti mõõdulintidest kombineeritud „Bukett”.

Üldse on iroonia üks näituse läbivaid jooni. Esmalt torkab see silma tööde pealkirjades, näiteks Tõnu Smidti „Eelnõu” ja Aira Kahla „Sabarakkude” puhul täidab see suurema osa tööde tähendusmahust. Tauno Kangro skulptuuri „Ingel teeb inimesepalvetest kokkuvõtet jumala jaoks” puhul tikub pealkiri omandama iseseisvat poeetilist väärtust ning Jüri Ojaveri ja Tõnu Smidti koostöös kandub sisuline huumor edasi juba ka kollektiivsesse kunstnikunimesse OS Soojak „Tiskre ja Merirahu”.

Iroonia läbib aga ka töid. Vahest ilmneb see liigagi lihtsustatuna Vergo Verniku „Skulptori leivas”, mis ongi lihtsalt suur savist leivapäts, või siis popilikku absurdiirooniat viljelda armastava Jass Kaselaane töös „Karud leidsid pudeli”. Viimase kõrval tahan esile tõsta Kaie Pungase „Flower Power’it”, mis mängib küll esmapilgul samuti plastilise popi teemaga, on aga vormiliselt märksa tugevam, ja kuivõrd materjaliks pole mitte plastik, vaid keraamika, mõjub pigem rokokooliku nipsasjakesena, esindades seega pisiplastikat väga klassikalises tähenduses.

Irooniaga paralleelselt kulgeb ulme liin, kus paistab silma Jevgeni Zolotko „Uus kosmonautika”. Zolotko on juba oma varasemate töödega tõestanud oskust mängida uskumatult hästi 1970ndate kontseptualismi vormiliste lahendustega, mis – arvestades, et tegemist on äsja Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud noorskulptoriga – ei ole mitte põhjus kriitikaks, vaid annab tööde erakordselt professionaalset teostust silmas pidades alust suurteks lootusteks. Mulje on sama, mis mõnd Soosteri maali vaadates: olenemata sellest, et tegemist on interpretatsiooniga kunstiajaloo teemal, annab töö kvaliteet sellele iseseisva väärtuse.

Sürrealistlikku mängulisust lisab Edith Karlsoni „Sändi”, koerapea, mille totrad eri suurusega pirnsilmad koonul oleva lüliti ajel põlema süttivad. Ning vindi keerab sellele košmaarlikule teemaarendusele peale Janet Varinurme „Ämblikud”, mis nõuab tehniliselt küll natuke paremat teostust. Vahest kõige foobsema putuka ning klaaslabürindi ühendamine võimaldab lõputuid sümbolistlikke ja psühhoanalüütilisi interpretatsioone.

Ei ole päris selge, kas demokraatiat, kuraatori õppejõu-positsiooni või eesti skulptuuri reaalset olukorda väljendas ka tunnustatud ja veel tundmatute autorite võrdne esinemine – seda nii kvantiteedis kui kvaliteedis. Nii suudavad vanematest kunstnikest oma äratuntavas vormikeeles endiselt üllatava vitaalsusega silma paista Jüri Ojaveri sõna-, sisu- ja materjali-irooniaga mängiv „Kes tellis” ja Tõnis Paberiti vormiliselt klassikaline, kuid materjaliabsurdiga lööv reljeef „Dr Kuno Kõrge portree” (pronks ja suhkur) ning loomulikult pisiplastika meister Simpson von Seakyl oma (jällegi loomulikult) fallilise miniatuurmonumendiga „Eesti asi 90”.

Kuigi sisuliselt võib nõustuda näituse kuratooriumi liikme Ahti Seppeti kriitilise kommentaariga, et midagi jalustrabavat ei ole, on neljakümne nelja kunstniku võrdselt heatasemelised tööd järjekordne tõestus selle kohta, et Eestit väisav kunstibuum ei ole keskmist kvaliteeti mitte alla toonud, vaid märgatavalt parandanud.

Indrek Grigor

Tiia Elkeni kaitstud uni

Eesti professionaalses kunstis juhtub üsna harva midagi üllatavat ja eriti harva astub varjust avalikkusesse väljakujunenud kunstnik, kes mingitel tema kunstnikuisiksust tugevalt alla surunud põhjustel ei ole esinenud oma loominguga mitte ühelgi näitusel järjest 15 aasta jooksul.

Tiia Elkeni (1960) litod olid väljas möödunud aasta sügisel Rotermanni soolalaos rahvusvahelisel graafikanäitusel „Impact 5”. Enne seda on olnud kunstiakadeemia lõpetamine vabagraafikuna aastatel 1987, esinemised ülevaatenäitustel 1990. aastate algul ja siis näiliselt täielik varjutõmbumine pikkadeks aastateks. Kas tagasipöördumine kunstnikuna võis olla tegelikult sedavõrd raskem, et vennast maalikunstnik Jaan Elken on täitnud aastaid Eesti kunstielus olulisi funktsionaalseid rolle? Tiia Elkeni näituse avapäeval tunnistas Jaan Elken, et näeb eksponeeritud litosid esmakordselt ja kui oleks samu töid näinud kusagil mujal maailmas, peaks ta autorit tundmata neid töid tõenäoliselt pigem mõne itaalia transavangardi meistri omaks.

Tiia Elkeni tööd on tõepoolest väga intensiivsed ja köitvad. Oma vaimult on need iseloomulikud tema kunstnike generatsioonile, ent ulatavad samas käe ka kaasaegset litotehnikat harrastavale nooremale põlvkonnale. Klassikalise modernismi vaimus joonistuste ja maaliliste elementide kandmine litokivile on köitnud viimastel aastatel väga erinevaid eesti kunstnikuisiksusi. Selle peamiselt XIX sajandil levinud ääretute võimalustega paljundustehnika esiletõus meie kunstielus võlgneb suuresti tänu Eesti Litokeskusele. Litokeskuses meister Jaak Visnapi tehnilise abiga on valminud ka enamik Tiia Elkeni töid. Tema litod on julge ja jõulise joonistlusliku algega ning samas oma ületrükkidega salapäraselt mitmekihilised ja maalilised. Tööde atmosfäär on sümbolistlik ja unenäoliselt ebareaalne. Mitmed figuratsioonid ja kinniskujundid viitavad esoteerilistele mõjutustele kujutatud tundeseisundites. Samas on see pildimaailm intensiivselt elav ja mõjutab vaatajat erinevatel tasanditel.

Tiia Elkeni lindinimesed ja muud olendid on unenäoliselt ebareaalsed, nad elavad oma maailma esoteeriliselt tähenduslike märkide keskkonnas. Litodel kujustatud inimlikud hingeseisundid, alateadlikud tungid ja soovid ning unenäolised visioonid – selline kujundlikkus on eesti kunstis üsna ebatavaline. Kui püüda Tiia Elkeni töid eesti graafika praegusele üldpildile projitseerida, pean tunnistama, et enamasti eesti kunstnik ei riski nii intensiivse ja rikkaliku tähenduslikkusega. Ses mõttes on Tiia Elken omas laadis üllatavalt ainulaadne ja tema loodu väärib tähelepanu. Kui tuua lähedasi näiteid, siis eelkõige juba lahkunud Marju Mutsu ja muidugi Silvi Liiva looming, kuigi mõlema nimetatud graafiku tehniline laad on teine. Sarnane on julge spontaansus ja jõuliselt vaba eneseväljendus.

Elu ja kunsti põhiväärtuste üle juurelnud küpse isiksusena on Tiia Elken kirjutanud oma seisukohast kunstnikuna väga ilusasti ja mõistetavalt:

„Pöördusin tagasi kunsti juurde. Alustasin vaikselt joonistamisega – aktikrokiidega – ja esinesin paari litoga „Impact’il” eesti graafika näitusel. Siis tekkis mõte rohkem pühenduda ja nii see näitus valmis. Tegelikult olen mõttes kandnud neid pilte tunduvalt kauem, kui võttis nende valmimine – ja nad valmivad veelgi juba trükituna. Püüdsin neisse panna oma hingeseisundid ja selle pideva kõikumise maailmas hea ja kurja, musta ja valge jõu vahel, hakkasin mõistma, et tunnen ja vahel ka näen maailma veidi teistmoodi. Meie ümber on tegelikult veel värelusi, vihjeid, näitamisi, meelitamisi erinevate jõudude poolt ja kõik ei ole alati see, millena ta paistab. Nii nagu inimese mälu on valikuline ja mitmekihiline, on ka õhk meie ümber mitme tihedusega. Füüsikainimestega ma üldse sel teemal ei vaidleks, sest minu sõnad püüavad lihtsalt anda edasi tunnet. Oma töödes kasutasin selle tunde esiletoomiseks ületrükki ja jätsin sinna väikesed piiluaugud, sest ega meilegi ei lubata rohkem kui vaid veidi piiluda, mis on teisel pool. Õppisin usaldama oma sisetunnetust ja hindama hinge vabadust, sest leidsin, et minu jaoks on see ainuke viis elada ja luua – igal muul viisil elades olen elav surnu.

Paljud asjad jäävadki tavaliselt saladusse, aga valguse poole püüeldes seda ka kunagi näeb ja kellegi kaitsev käsi juhatab õrnalt teed… et kõik oleks nagu kaitstud uni.”

Näitust saadab Taavi Tulevi heliteos. Konkreetsetest loodushäältest arendatud seisundimuusika ongi valminud just selle näituse kongeniaalse saatemuusikana.

Juta Kivimäe

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming