Jalutuskäik galeriides

 

Tartu laulupeo patroon on Andrus Ansip

 

„Laulupidu Tartus on minu südameasi. Olgu pidu suur või väike, see on oluline meile kõigile,” ütles Ansip, nõustudes laulupeo patrooniks hakkama. „Arvan, et iga eestlase elus peaks olema kogemus ühisest laulmisest laulukaare all,” lisas peaminister laulupeo korraldajate teatel.

BNS 22:48, 13. X.

Siinkohal võiks Reimo Võsa-Tangsoo näituse veel mitte alatagi jõudnud ja kolme nädala võrra hilinenud tutvustuse lõpetatuks lugeda. Sest lühidalt ja tabavalt, nagu tal kombeks, on uudisteagentuur BNS tahtmatult äsja lõppenud Võsa-Tangsoo näituse 13. oktoobri hilisõhtuse kultuuriuudisega kokku võtnud.

Ilmselt ei ole vähetähtis, et Reimo Võsa-Tangsoo alustas möödunud näituse ettevalmistamist küsimusega Eestis registreeritud poliitilistele parteidele: „Kui teie erakond oleks saanud luua valitsuse, siis kes oleks olnud teie ministrikandidaadid?”. Küsimuse osaliseks said kas kirja teel või suulise päringu vormis Eesti Keskerakond, Eesti Iseseisvuspartei, Eestimaa Rahvaliit, Eesti Kristlikud Demokraadid, Konstitutsioonierakond, Vene Erakond Eestis ja Eesti Vasakpartei ning Eestimaa Rohelised. Kui suur oli vastajate hulk ja millised olid vastusevariandid, ei ole siinkohal isegi tähtis. Pigem Võsa-Tangsoo näitusekülastajatele antud võimalus soovi korral „olla üks laulukaare all” ja koostada vaid talle meelepärane valitsuskabinet ning valida lauluisa.

Reimo Võsa-Tangsoo „Fiesta la peste” oli kogum küsimusi ja võimalikke vastuseid eelkõige iseenesele esitatud küsimustele. Kui nimetada siinkohal mõningaid neist: kellele kuulub kuvand – kas kujutatule või kujutajale? kas oled olemas, kui sind ei ole Internetis? kui reaalne on virtuaalne reaalsus? kas poliitikud on staarid?, siis ei ole küsimustel esmapilgul ehk seost. Kuid Võsa-Tangsoo kasutas eelnevat imaginaarse vaatemänguühiskonna (siinkohal teemast ja elukohajärgsest reaalpoliitilisest situatsioonist lähtuvat paatoslikku väljendit kasutades) poliitilise ruumi kujundamisel. Kaasates protsessi vaatajale näituse arusaamist lihtsustava Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaja” ja eespool nimetatud teose kuvandi üleekspluateerimise Google’is. Võib vaid oletada, et Võsa-Tangsoo lähtus enese esitatud küsimustele vastuste leidmisel kas Guy Debord’i teooriatest kuvandite loodavatest sotsiaalsetest suhetest; viidetest Gilles Deleuze’i ja Michel Foucault’ dekonstruktsionistlikule utoopiale; Slavoj Žižeki virtuaalse ja tegeliku reaalsuse teooriatest ja loomulikult vendade Wachowskite „Matrix’ist” või veel mitmetest loendamatutest võimalikest variantidest. Ka see ei ole siinkohal tähtis. Oluline oli luua väikemudel vaate(kurb)mänguühiskonna valitsusest, mis lubab petlikult valijatest moodustunud kollektiivsel ajul endale ette kujutada avatud identiteetide ning nende omavaheliste koosluste lubatust. Kuid, olles  liberaaldemokraatliku põhjaga, kasutab jõupositsioonilt ainuõigetele tervikhuvidele rõhudes laenatud sotsiaaldemokraatlikke võtteid ja huvitub eelkõige üldisest positiivse märgilisusega kuvandist lakkamatu valimisvõitluse tingimustes. Kõrvalekaldeid käesolevaks ajahetkeks loodetavalt saavutatud homogeensest „ühendkoorist” siiski veel leidub, millega muidu seletada näitusekülastajate aktiivset huvi erinevate valitsuskabinettide koostamisel ja „soolopartiidena” kunstnikuga dialoogi asumise vastu. Mille tõestamine, ma loodan, oligi projekti läbiviimise peamine eesmärk.

Elin Kard

 

Süütu narratiivi võimalikkusest

Praegusel ajal pakutakse modernismipärase suure narratiivi asemele väikesi lugusid. Nii kirjanduse, kujutava kunsti kui teaduse narratiivstruktuuris toimuvad olulised nihked. Narratoloogiast on saanud omaette teadusharu, mille juures on jätkuvalt oluline roll ka Tartu ülikoolil. Ühesõnaga, jutustusest on saanud omaette nähtus, süžee ja faabula on omandanud iseseisva väärtuse, nende sünteesist ei eeldata uue sisulise üksuse teket. Margus Tamme ja Mihkel Kleisi novellilik ühisekspositsioon „Horror Mirror” („Hirmupeegel”) on pöördunud aga ootamatul kombel tagasi narratiivi algse tähenduse, loo kui väärtuse juurde.

Samalaadset, kuigi sugugi mitte kirjanduslikku lähenemist võis näha juba Tamme Tallinna Linnagalerii näitusel „See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal”. „Uksest sisse, mööda käänulist koridori, aknast välja” liikumisskeemi vahendusel esitas toonane ekspositsioon puhtalt loo kulgemist, esikaanest novelliliku lõpuni galerii tagahoovis. Ka ekspositsiooni „Horror Mirror” kuuluv ruumiinstallatsioon „Welcome to my Nightmare” („Tere tulemast minu õudusunenäkku!”) eeldab külastaja aktiivset sekkumist (kui külastaja avab galerii tagumise seina musta ukse, siis katkeb näitust saatev muusika ja saal mattub plaksatusega pimedusse, mõne aja järel süttivad tuled taas päevavalguslambiliku vilkumisega), ent seekord on lisandunud Mihkel Kleisi õudusfilmidest inspireeritud maalide kaudu ekspositsioonile omalaadne banaalne jutustuslikkus. Loo sisuks ei ole sedakorda mitte näituse külastamine nagu Tallinna Linnagaleriis, vaid külastajalt eeldatakse ümberkehastumist B-kategooria õudusfilmi peaosatäitjaks.

Kas on midagi veel lihtlabasemalt anti­narratoloogilist (või vähemalt nar­ra­to­loogia kui teaduse seisukohalt ebahuvi­tavat) kui rämpsõudukas või näiteks kriminull (seebiooperi jätan siin meelega välja, sest Tamm rõhub loo kulgemisele algusest lõpuni)? Põhimõtteliselt võiksid teoreetilist huvi pakkuda Mihkel Kleisi õudusfilmidest inspireeritud maalid, kuid selleks ei anna autori enese positsioneering mingit alust. Kui varemalt võis Kleisi maalides näha konkreetseid ikoonilisi figuure ja tsitaate, siis tööde puhul, mis lähtuvad laiemale üldsusele tundmatutest allikatest, mille tundmist autor ei eelda ega pea üldse oluliseks, kandub maali sisuline kese kujutatule enesele, mis oma filmikaadrilikkuse tõttu mõjub vaatajale vägagi jutustavalt nagu koomiksikatkend.

Kleisi tööde ambitsioonitu maalitehnika ja mängimine filmilike võtetega (nagu kunstlikku tooni valgus või must-valge ja värvi kontrast) viitavad ennekõike püüdele kaaperdada maaliformaati film kui jutustav meedium. Sama kehtib ka Tamme installatsiooni (peab märkima, et arhitekt Argo Peever on selle perfektselt teostanud) vormilise lahenduse kohta. Artishokile antud intervjuus tunnistas Tamm ärapöördumist teadlikult halvamaitselise vormi juurest minimalistliku lahenduse poole. See ei põhjusta aga vastuolu Kleisi maalidega, sest selle muutuse näol näib tegemist olevat puhtvormilise küsimusega, millel pole sisulist tähendust. Ka installatsiooni elemente (uks ja päevavalguslambid) on materjalina niivõrd palju kasutatud, et need ei mõju mitte ikooniliste, vaid päris tavaliste detailidena.

Kuigi ekspositsioon „Horror Mirror” ei ole paraku eriti õudne – pigem on Tamme installatsiooni ukse avamisest põhjustatud ehmatuse sisuks: „Nüüd lõhkusin midagi ära!” –, on selles peegelduv liikumine lihtlabase loo jutustamise taas võimalikuks saamise suunas igati tervitatav.

Indrek Grigor

 

Määndunud identiteet

Pam Skeltoni näitust ja sellega kaasnevat kataloogi võib julgelt nimetada projektiks, selle mõiste kõige otsesemas tähenduses, sest enne publikuni jõudmist tehti mitu aastat uurimuslikku eeltööd, millega olid seotud õige mitmed inimesed, ja selle eeltöö esimene avalik väljund Interneti-kaardi näol ning selle kasutajate reaktsioonid. Selles kontekstis saab (ja tuleb) Pam Skeltoni Tallinna Linnagaleriis eksponeeritut vaadata kui jäämäe tippu, kuid kaunikesti ebahariliku jäämäe tippu, sest see tipp osutab millelegi, mis puudutab vähem või rohkem kõiki südametunnistusega kodanikke ja seetõttu on sellel omadus tekitada uusi jäämägesid või kui tahta metafooriga täpsem olla, siis sarnanevad need uued tipud pigem latentsiseisundis vulkaanidega.

Projekt käsitleb Saksa Demokraatliku Vabariigi salapolitsei (Stasi) tegevust (loe tegevusmahtu ja selle mõju) ühe väikelinna (sest mis 190 000 elanikuga Erfurt tänapäeva kontekstis muud on, seda iseäranis Saksamaad silmas pidades) näitel. Kuigi mitte üheski näitusel väljas olnud videos ega ka kataloogis ei näidata vaatajale Stasi ohvitsere ega ka lihtpersonali, hirmuäratavaid ülekuulamisstseene ja murtud ülekuulatavaid, tekitab projekt õõvastava ebamugavustunde. Pam Skelton on keskendunud Stasi kõikjale ulatuvale võrgustikule, konspiratiivkorteritele või laiemalt salajastele kohtumispaikadele. Selle projekti puhul ei ole kõige tähtsam selliste kohtumispaikade arv – üle viiesaja, ka isegi mitte see, et 60 protsenti neist paikadest olid erakorterid, mille omanikud pidid olema teadlikud, mis nende elupaikades aset leidis, 20 protsenti kuulusid tavalistele asutustele (mis paljudele pühendunud töötajatele oli ju koduga võrdne omaruum) ja ainult 20 protsenti oli otseselt Stasi valduses, vaid valus osutamine kõigi sellises olukorras ehk totalitaarses süsteemis elama sunnitud inimeste moonutatud identiteedile. Identiteedile, mis kasvatas ükskõiksuse ja tuimuse kaitsekihi väljaspool toimuva vastu ja juhuks, kui midagi imbuski sellest läbi, siis sisemise kaitsekihi, teravdatud sisetsensuuri ning absoluutse usaldamatustunde. Pam Skeltoniga koos töötanud ning Erfurtis eksponeeritud varianti oma installatsiooniga täiendanud Erfurdi kunstnik ja kuraator Verena Kyselka toob kataloogitekstis välja Stasi tegevuse kolm tasandit, milleni ta jõudis, kui tutvus Stasi Erfurdi arhiivis oma toimikutega. Need on: Stasi ohvitseri kirjalikud tähelepanekud, informaatori suulised ettekanded, mille ohvitser oli üles kirjutanud ja millele lisanud märkuse, et informaatori jutt oli avameelne ja objektiivne (ilmselt vastas ohvitseri ootustele) ning lõpuks Verena Kyselka (ehk jälgitava) enda mälu kontroll tulenevalt sellest, mis oli toimikus kirjas: mida ta mõtles sellel päeval ja sellel kellaajal, mida ta seljas kandis, milline väike, kuid oluline detail tegi selle päeva just siis elamisväärseks? Kas tema personaalne minevik kuulub enam ainult talle? Kas talle on tema intiimsfääri veel alles jäetud?

Nii et totaalne jälgimisühiskond ei mõjutanud inimesi mitte ainult oma eksisteerimisajal, vaid selle mõjujõud ulatub ka tulevikku: sellise mehhanismi rataste vahele jäänu ei ole enam kunagi sellest päriselt vaba. Just nimelt viimase tasandi valgusel tuleks vaadata Pam Skeltoni näitust.

Esmapilgul Pam Skelton nagu ei teegi midagi üllatavat: vaataja satub galeriisse, kus kas viiel (nagu oli Erfurdis) või kolmel (nagu oli Tallinna versioonis) ekraanil eksponeeritakse ühte Saksa linna, kuid algusest peale on vaatajale selge, et see ei ole selle kauni (loe turvalise, koduse) linna turistlik esitlus, vaid järjekindel aeglases, monotoonses tempos süsteemne ringkäik. Mitmete ekraanide abil (viis suurt ekraani kindlasti võimendasid seda mõju) loob kunstnik linnas viibimise illusiooni. Kuid vaatamata jalutuslikule liikumistempole ei lasta vaatajal olla üksinda uitaja, kellele on jäetud just tema arvates põnevate detailide avastamisrõõm. Kaadri alla ilmuv aadress koondab vaataja tähelepanu sellele hoonele kui millelegi, mille tähendus ei peitu ei kultuuriajaloolises väärtuses ega ka vaataja personaalses eelistuses, vaid mis peab meelde süüvima kui hoiatus. Need tekstid on kui sujuva ülesehitusega, voolava kaadrivahetusega videote katkestuskohad, kuigi pildilisse plaani ei ole kunstnik mingit katkestust sisse toonud. Aga ka 1980ndatel, konspiratiivkorterite buumi ajal, elasid Erfurdi kodanikud näiliselt rahulikku argielu: sündisid, käisid koolis, armusid, abiellusid, sünnitasid, surid, pettusid teineteises, läksid lahku. Nad isegi ei aimanud (või tugev enesetsensuur ei lasknud aimata), mis toimub nende naaberkorteris või töökohas, või sai üldine usaldamatus ning kõikjal nuhi otsimine (aga ka Tartu ülikoolis otsiti 1970ndail ja 80ndail igal kursusel oma nuhki) mitte väga tõsiselt võetava mängu tähenduse. Kuid see mäng ei jätnud puudutamata mitte kellegi alateadvust.

Videopildile on kunstnik lisanud tekstid: projekti sünnilugu ning konspiratiivkorterite Interneti-kaardi kommentaarid ehk diskussiooni, mida ikkagi hakata peale identiteeti määndava minevikuga. Lasta tal olla ja minna edasi? Rääkida asjad selgeks? Ja kust ikkagi jookseb inimsuse hävitamise piir? Kas see piirdub vaid natside rassiteooria ja holokaustiga? Või kui mõelda praeguse sootsiumi peale, siis kuidas tagada iga kodaniku õigus privaatsusele ja ühtlasi tema turvalisus ning kaitstus.

Pam Skelton on inglise kunstnik, täpsemalt Londonis elav-töötav-õpetav-loov kunstnik-kuraator. Kuid tema huvi endise idabloki vastu ei ole trenditeadliku lääneinimese kiibitsemine: tema vanemad on pärit Ukrainast ning Pam Skelton on veendunud, et selleks, et ennast mõista, et mitte lasta enesetsensuuril loomulikust uudishimust võitu saada, tuleb mõista mitte ainult enda, vaid ka oma esivanemate lugu.

Reet Varblane

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming