Jalutuskäik Stockholmis

Kristel Valk

Fotonäitus “Urbanistlik antoloogia: Stockholmi portreed” kuni 23. X. Kujutleme hetkeks järgmist situatsiooni: linn, sagin. Kes tõttab kuhugi, kes luusib niisama, kes jalutab, kes istub tänavasillutisel, kes sõidab ühistranspordiga. Viimases juhtub suurlinlik seik: kellegi rahakott läheb kaduma. Oletame, et selles kotis on juhuslikult ka raha, dokumendid, panga- ja kliendikaardid, raamatukogude lugejakaardid ja fotod. Millised on emotsioonid pärast esialgset šokki? Rahakott – ah, oligi juba vana!... raha – saab ju teist jälle, pealegi – kergem on kaamelil minna läbi nõelasilma, kui ... dokumendid, panga- ja lugejakaardid – hulk masendavat asjaajamist ... kliendikaardid – milline kergendus! need ei mahtunud ju niikuinii kuhugi ära ... fotod – lähedastest, lapsepõlvest, kordumatud, korvamatud ...

Linnaportree on nagu inimeseportree. Need on hetked, mis enam ei kordu, fotod, mille kaotsiminekust oleks kahju. Jalutuskäik näitusel “Urbanistlik antoloogia. Stockholmi portreed” on nagu jalutuskäik linnas ja samas jalutuskäik ajas. Näitusele on koondatud nopped Stockholmi fotokujutiste hulgast, erinevatest stiilidest, meetoditest ja vaatenurkadest XIX sajandi keskpaigast tänaseni. Näeme objektiivset realismi, romantilist piktorialismi, uusasjalikku rangust kuni postmodernismi ja postfotograafiani välja. Näeme Stockholmi sellisena, nagu ta on olnud ja nagu ta enam kunagi ei ole. Näeme fotograafi ettekujutust linnast ja samas midagi palju suuremat kui linna. Näeme inimesi, kes üle ajastute ühtäkki jalutavad meie kõrval, olles ootamatult reaalsed. Me mitte enam üksnes ei näe, vaid ka kuuleme, tunneme ja tajume: tunneme jalgades niiskust (Axel Malmström, “Üleujutus Mälari turul”, 1915) või sõrmedes külmust (Karl Werner Gullers, “Jääminek Riddarfjärdenil”, 1907). Tajume üksildust (Gunnar Smoliansky, “Slussen”, 1952), rõõmu (Erik Tryggelin, “Tüdrukud Tegnérlundenis keksu mängimas”, 10. IV 1901), ruttu (Micke Berg, “Keskjaam”, 1990 või Mike Stott, “Regeringsgatan/Hamngatan”, 1995) ja vaikust (Bruno Ehrs, “Kaijsa Bergkvist, kõrgushüppaja, Norr Mälarstrand”, 2002). Tunneme kohvi maitset (Micke Berg, “Café Java”, 1992) või rongi tulekut (Marie Nilsson, “Liljeholmen”, 1995 – 98), kuuleme kilkeid (Lennart af Petersens, “Vällingby “Mängupuu” ”, 1955), tajume kiusatust (Andreas Feininger, “Drottninggatani tänavasildid”, 1933 – 36), põnevust (Axel Malmström, “Valmistumine Walpurgi lõkkeks Skinnarviksbergetil”, ca 1925), müstikat (Marjorie Lundin, “Pesumaja”, Södersjukhuset, 1977) või uudishimu – kuidas võiksid maitseda koogikesed Nyborggatani pagaripoes (Lars Larsson, “Kinnistud nr 46 ja 48 Nyborggatanil”, 15 III 1907).

Walter Benjamin on kirjutanud, et linnas pole kerge eksida. See nõudvat harjutamist. Kadumine on luksus, seisund, milles ollakse harva, hetk, kui elu on intensiivsem, vitaalsem, tavapäratum. Hea urbanistlik fotograafia võiks olla midagi samalaadset: selles võiks olla iseenda kaotamise, perspektiivi laienemise, unustamise, avastamise ja kõige esmakordse tajumise tunne. Portreed linnast ei ole üksnes portreed majadest või tänavatest, väljakutest või sildadest. Linna portreed ei ole ka üksnes linlaste portreed. Nad on kõike seda ja lisaks veel lõhnad, hääled, varjud, tunded, hirmud ja unistused. Näitus Stockholmist ei ole kindlasti mitte ainult 16 fotograafi nägemus 160 foto näol ca 160 aasta lõikes. See on ka vaataja jalutuskäik mööda linna ja mööda ajatelge, parimal juhul on see vaataja äraeksimine Stockholmis. Nende fotode kadumisest oleks kahju.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht