Jalutuskäik tallinna galeriides

Riin Kübarsepp

Kunstinäituselt Jumala ja kanade juurde ning sealt põrgusse Mirja-Mari Smidti ja Allan Tõnnissoo näitus ?Kunstinäitus? Hobusepea galeriis 31. III ? 18. IV; Tanel Saare ?Gott und Huhn episode IV: seed shower? kuni 23. IV; Pirjetta Branderi näitus ?Põrgu ja teised jutud? Tallinna Linna­galeriis kuni 24. IV.

Üheaegselt on sattunud Tallinna vanalinna galeriidesse kolm isepäist väljapanekut, mida ühendavad kolmainsusena INIMENE, JUMAL ja PÕRGU.

Mirja-Mari Smidti ja Allan Tõnissoo ?Kunstinäitust? Hobusepea galeriis oli vaja just kunstnikepaarile endile. Ausa ja siira ülestunnistusena on tööde juures ka tekst, kus tunnistatakse oma tõekspidamisi ning arusaamu elust. See ongi nende kunstikreedo.

Väljapanek kuulub rubriiki ?autobiograafia kunstis?, on seetõttu eriti intiimne ja paljud nüansid võivad jääda nähtamatuks või arusaamatuks. Kõige paremini mõistavad ning tajuvad näitust aga inimesed, kes Mirjat ja Allanit tunnevad. Omapärase aspektina tuleb välja tuua autorite omavaheline koostöö, sest töid ei ole signeeritud. Nii teosed kui ka pealkirjad on valminud erilise sünergia tulemusena.

Sürrealistlikud, kuid lapsemeelsed joonistused jutustavad verdtarretavaid lugusid, unenägusid ja mälupilte nii lapsepõlvest kui tänapäevast. Värvikirevad maalid hiilgavad aga teravmeelsete pealkirjadega, mis on arvatavasti pärit ajakirjandusest või massimeediast. 

Smidt ja Tõnissoo on kohanenud keelemängude kontseptsiooniga, mis on üks samm objektiivse reaalsuse hülgamise suunas, kuhu kunstnikud tegelikult püüdlevadki.

Nende lausetel on Wittgensteinist lähtuvalt niisama palju tähendust kui kontekste, milles neid kasutatakse. Olgu siinkohal toodud pealkirjade näited: ?Innovatsioon ja teaduspõhisus on eesti Nokia? või ?Pangad annavad klientidele järjest soodsamaid laene?.

Tõnissoo saatetekstis on kõik sõnad, välja arvatud sidesõnad, jutumärkides, mis lisab kontseptsioonile üsna iroonilise alatooni.

Pildi ning teksti põimumise tulemusel sünnitatud näituse võtab kokku Tõnissoo puhtsüdamlik pihtimus: ??Siiski? ?võime? ?öelda?, et ?võimalus? ja ?kohustus? ?olla? ?kunstnik? on ?konkreetse? ?inimhinge? ?arengu? ?seisukohalt? ?pigem? ?hea? kui ?halb?.?

Tanel Saare projekt ?Gott und Huhn? Draakoni galeriis esitab fotodokumentatsioonidena väljavõtteid kunstniku aktsioonidest ajavahemikul 2000 ? 2004 nii Turus, Berliinis, Nürnbergis kui Soulis. Kuigi peab taas tunnistama, et dünaamiliste vaatemängude jäädvustamine staatilise pildireana ikkagi päris hästi ei tööta.

Selgub, et tegu on nn hullu seemendava professori looga: doktori eesmärk on käia maailma eri paigus ning külvata arhailise käsikülvikuga seemneid. Eht nongrataliku järjekindluse eest tuleb Saarele tema vankumatuses siiski au anda. Kes pole kursis Grata märatseva kamba tegemistega ning alltekstiga, ei peagi asjast aru saama.

Viini aktsionistidele ja Hermann Nitchile omaselt on agressiivsetesse rituaalidesse alati kaasatud veri, surnud loomad ja meditsiini atribuutikasse kuuluv riistvara. Ei tahaks siin vägivaldselt paralleele tõmbama hakata, kuid Saar kasutab samu tingmärke ning elemente. Veristatud sea asemel, keda kasutas Nitch, on Saarel kana, kes osutub läbivaks ka tema varasemates performance?ites.

Eesmärk on eemalduda kenadusest ja tsiviliseeritusest, anda voli metsikutele kogemustele, luua sellise võõrandumise kaudu lihtsalt teistsugune ?ilu?.

Tegutsedes omamoodi neofa?istliku agressiivsusega, näitab kunstnik koha kätte ka kohtumõistjatele. Selliseid esteetilisi kogemusi esindav kunst hakkab peagi populaarsust koguma, on ehk mõne aja pärast osale inimestest juba üks camp?i variante. 

Linnagaleriis eksponeeritud Pirjetta Brander on omanäoline soome kunstnik, kes püüab video ja maalide abil peegeldada naise positsiooni ning tähendust kaasaegses postmodrnses ühiskonnas.

Kuigi selline teemade ring kõlab esilagu banaalse, palju korratud probleemiasetuse või mütoloogiana, on see aines nii kunstis kui ka igapäevaelus siiski aegumatu ning isegi aktuaalne.

Parafraseerides naisuuringute teoreetikut Craig Owensit: ?…ja isegi siis, kui üks meie postmodernistliku kultuuri esiletükkivamaid aspekte ongi nõudliku feminismi hääle kohalolek…?

Skisofreenilis-paranoilises loos ?Põrgu ja teisi jutte? on piltidel simultaanselt kokku pandud just see, mis käib ühel inimesel murdosa sekundi jooksul peast läbi, jäädes mantrana kummitama aastateks.

Kahju ainult, et väljapanek sai kärarikka atraktiivse kirjandusnädala ?Sotsia? taustal napi tähelepanu osaliseks. Vaatamata sellele, et noorluuletajad puudutasid oma tekstides korduvalt ka näituse kontseptsioonis sisalduvaid märksõnu, ei suutnud sulesepad ja kunstnikud ühist keelt leida.

Eesti publikul oli Pirjetta Branderi töid esmakordselt võimalus näha 1998. aastal elektroonilise ja videokunsti festivalil ?Offline@Online? Tallinnas. Soome videokunsti arhiivi tutvustavas lõigus esitleti kunstnikepaari Pirjetta Branderi ja Teemu Mäki videot ?Family Values?. Ju sellepärast tundusidki Branderi tööd nõnda saransed Mäki omadega. See aga ei tähenda sugugi, et püüaksin naiskunstnikku identifitseerida mehe järgi. Branderi käsitletud feminism on nn interdistsiplinaarne, ta kasutab elu- ja kunstiprotsesside uurimisel keerulisi poststrukturalistliku semiootikast, dekonstruktivismi ja psühhoanalüüsi konstruktsioone.

Näitusega oli kaasas ka Mikko Tuhkaneni kirjutis ?A Woman?s work is never done?, mis sisaldas kunstniku loomingu põhjaliku analüüsi. Pealkiri on parafraas Simone de Beauvoir? tekstile tema raamatust ?Teine sugupool? (1949). Viimane kirjeldab selles naist, kes püüab kodutööde kaudu endale leida eelkõige sotsiaalset õigustust ja täisväärtuslikku positsiooni ühiskonnas.

Rohkete viidetega Gilles Deleuze?ile ja Félix Guattarile teostab Tuhkanen aukartustäratava sissevaate kunstniku maailma. Näitus vajaks tegelikult palju pikemat ülevaadet kui siinne.

Brander kuulutaks justkui postmodernistlikku evangeeliumi, mis ei ole dualistlik. Ta on naisena üheks tervikuks ühendanud emotsionaalsed, afektiivsed, ihulik-sensuaalsed ja intellektuaal-ratsionaalsed aspektid, kõike seda nii argises, sotsiaalses kui ka keskkondlikus kontekstis.

Kokkuvõttes jäi kõlama kolme näituse ühine eesmärk ? inimhinge päästmine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming