Jalutuskäik tallinna galeriides laupäeval, 17. XII

Juta Kivim?

Näitus “Mina ja tema“ Deco galeriis kuni 30. XII. Jaan Elken ja Anu Põder on Deco galeriis juba teist korda. 2003. aastal Juske kureeritud “Mina ja Teine” näitusel Kunstihoones oli Mina rollis Anu Põder, kes kutsus Teiseks Elkeni. Kes on Mina seekordsel näitusel, ei olegi vahest tähtis. Tähtis on, et vastastikune mõjujõud toimib. Elkeni erakordselt ülevoolav isiksus võib tema publikule olla ajuti väsitav. Deco väikeses laudpõrandaga ruumis toimib “siin- ja- praegu”: Elkeni kahte maali saab rahulikult vaadata ja neil mõjuda lasta. Nende retoorika ei sumbu mürasse ja astub Anu Põdra objektidega dialoogi, kuigi ehk mitte just täpselt viiekümnendate kontekstis, vaid pigem vastandudes oma ja võõra, võõrideoloogia räiguse ja põhjamaise modernismieelse elumaailma äratuntavate märkide kahekõnes. Anu Põdra männipuust pingid seisid ju eesti seltsimajades juba enne seda, kui julgust võtnud talumehed linnast tulnud agitaatorite ärgitusel mõisad põlema panid, neilt kuulati koorilaule ja äratusjutlustajaid, neil istuti vallamajades ja seltsides ning hiljem sõjajärgsetes rahvamajades, kuni istujate nimmeluud pinkidele lausa nähtavad jäljed jätsid. “¼ lauda” emailkausi ja plekk-kruusiga kuulub samuti sellesse maailma, mis kuuekümnendate modernismis paratamatuks teiseks jäädes olmest tasapisi kadusid, ent kollektiivses mälus otsekohe äratundmist leiavad.

 

Kristin Kalamehe näitus “Mehed“ Tallinna Linnagaleriis kuni 1. I 2006 ja Alice Kase joonistused 13. – 19. XII Hobusepea galeriis.

 

Kristin Kalamehe magistritöö on vaimukas ja tore lugu Lumivalgekese ja Okasroosikese sündroomi põdevast kaunist noorest naisest, õieti tema suhteist meestega. Järg lähiminevikus eksponeeritud armastusloole igavese tule juures seisva Raudmehega ja Lumivalgekese ning Okasroosikese mängudele Sandra Jõgevaga, kaaslasega rühmitusest Pink Punk. Tegemist oleks nagu utreeritud moraalilooga. Mehed nagu tahaksid kaunist noort naist üksteise järel ära kasutada ja teadagi, kuhu lohistada. Mehed ise on fotodel kujutatud näota narmendava mannekeenina: ikka üks küüniline tüüp, kes ei vääri empaatiaraasu. Videoruumis seitsme pöialpoisi pilgu all günekoloogilises toolis lebava Lumivalgekese kujund on väga mõjuv. Ilmselt arvasid seda ka mitmed mannekeeni kombel üsna narmendavad vanahärrad, kes kadusid lina taha videoruumi ja jäid hardalt istuma. Päkapikkude seksuaalne käitumine on ju tänaseni täielikult kaardistamata, nii-öelda teadvuse hämaral poolel asuv ala. Günekoloogiline tool on kaasaegse naise argielus üks ebameeldivaid paratamatusi, ent tal on oluline roll ka naiste seksuaalfantaasiais, kus tooli juures assisteerib oluline Teine (Teised). Ja nagu need fantaasiad on ammuilma jõudnud erialakirjandusest triviaalsesse ajakirjandusse, on ka kauni naise ekshibitsionism muutunud tänaseks pisut tüütuks. Vaata või vana head Madonnat, kes omal ajal fännid surmani ära tüütas ja on nüüd muutunud tõsiseks kaunishingeks.

Alice Kase mehed Hobusepea galeriis on joonistatud A4 lehtedele ilmse kavatsusega midagi südamelt ära öelda ja võib-olla isegi korrastada maailma meeste välimääraja oluliste ja vaatajale sümpaatselt mõistetavate tunnuste järgi. Näiteks käed. Kase seisundipiltidel on üks mees suunanud käed odaotsana omaenese rindkeret läbistama, on hoolikalt välja joonistatud detaile pahklikest sõrmelülidest, mehi suurepäraste usaldust äratavate kätega, niisiis kunstnikke ja üsna uduseid mehi, kellest ei saagi aru, mis mehed need õieti on, vist tänapäeva Kaval-Antsud väga heades ülikondades. Kask on subtiilne joonistaja, tundlik, esteetiliselt mõjus ja mõtteselge. Kui üldse kedagi eesti kunstnikest emadest ja tütardest võrrelda, siis kindlasti Alice Kaske tema ema skulptor Anu Põdraga. Kas süvenemisvõime, mõtte perfektne täpsus ja kaasakiskuv esitus on päritav? Väga harva ilmselt on.

 

Rita Raave näitus “Vana sein“ G-galeriis kuni 31. XII.

 

Rita Raave üllatab positiivselt. Kui üldse keegi harrastusmaalijaist on suutnud üha positiivselt üllatada, on see tema. Ehk ei sobikski temast rääkida kui harrastajast. Tõsine enesearendaja on samas malbe ja pretensioonitu. Professionaalse teatriinimesena teab Raave, kui tõsiseltvõetav ja haavatav on mis tahes pretensioon kunstis, ükskõik siis millises kunstis. Kuivõrd on mõjutanud eesti maalikunsti ühe elava klassiku Enn Põldroosi kõrvalolek Raave arengut maalikunstnikuna, on küsimus ehk pigem seltskonnaelu rubriigist. Võib-olla on suure Teise lähedus pigem takistav ja pärssiv jõud. Õpilase ja õpetaja suhe on alati ambivalentne, seda enam sümpaatiat peaks kuuluma eluaegsele õpilasele, mis alal ta ka ennast ei teostaks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming