Jalutuskäik tallinna galeriides: Tikud, nihked ja iroonia

Elnara Taidre/Laura Kuusk

 

 

Kaido Ole näitus “Ettevaatust, tikud!” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. X.

Ku galerii saalides areneb vaataja ees kaks lugu või õigemini kaks draamat. Esimene jutustab sellest, kuidas Kaido Ole sai peksa hiidtikkude käest: pärast lühikest kontakti käib ühesuunaline kaklus, lõpuks lebab läbipekstud Ole maas ja tikud lahkuvad, vehkides ähvardavalt oma poksikindaid meenutavate ümmarguste rusikatega. Numbrid iga maali kõrval aitavad jälgida niigi läbipaistvalt selge süžee kulgu. Teine maalisari meenutab tuletõrje moraliseeriva õppefilmi kaadreid: näeme, kuidas esimene leek on tõusnud katuse kohale, kasvab suureks lõkkeks ja hävitab kõik, jättes alles vaid väikese tuhahunniku.

Näituse pealkiri “Ettevaatust, tikud!” kutsub esile assotsiatsiooni nõukogude agitatsiooni- ja hoiatusplakatitega, see on nagu (reeglina ilmekalt illustreeritud plakatite) “Ettevaatust, rong!” ja “Peida tikud laste eest!” sõnumite hübriid. Pealetükkivad hoiatused tuletikkude ohtlikkuse eest saatsid kogu (nõukogude) lapsepõlve: koolis olid väljas tüüpilised didaktilised plakatid “Hoidke tuletikke lastele kättesaamatus kohas!” või “Ära mängi tikkudega!” jne. Reaktsiooniks neile tuli vene lastefolklooris käibesse fraas “Lapsed, tikud pole mänguasi, ostke pigem tulemasin!”. Lapsepõlve keelatud naudingute seas ei olnud midagi absurdsemat kui hankida tikutoos ja lasta salaja selle sisul ükshaaval ära põleda. Täiesti sihipäratult.

Huvitav asjaolu on see, et tikud, tulekahju potentsiaalne põhjus, muutuvad selles retoorikas ohuks iseeneses: kõik hädad, mis võiksid tikkude hoolimatu kasutamise tõttu juhtuda, projitseeritakse armsa pildiga kaunistatud süütule tikutoosile. Tundub, et Kaido Ole on kasutanud samuti seda tähistajate asendamise efekti: tema narratiivis tegutsevad agressiivsed tuletikud kui suurema ohu kandja ja kehastus. Tikud käivad alati grupis (nii öelda gängis) ning ründavad esimesena ilma mingisuguse näilise põhjuseta, kandes endale üle tule ennustamatu, kontrollimatu stiihia omadused ning ka irratsionaalse hirmu. Inimese tegelik vaenlane (ja ühtlasi suur sõber) tuli tuleb esile, teises seerias.

Tikkude keha meenutab Ole varasema loomingu nn plangumaalide faktuuri, tegelaste kehaehitus tuletab meelde ka kunstniku omamütoloogia kerapäiseid kriipsujukusid. Erinevalt aga kriipsujukudest, kes allusid alati oma looja soovidele ja said vahel isegi kannatada autori-demiurgi küüniliselt korraldatud kataklüsmides, on tikud Ole suhtes ühetähenduslikult ülekaalus. Nad ei ole leiutatud omailma tegelased, vaid tulnud otse argipäeva olmemaailma ikonograafiast. Kuigi Ole on selliseid laene ka varem teinud, on tema varasemate maalide kitšilik roos või lakk-king pärit igapäevaelu fetišite hulgast, kõnealune seeria haakub aga pigem tabude teemaga.

Ole ja tikkude konflikti stseenides on kõik taandatud tegelaste poolskemaatilisele-poolhüperrealistlikule kujutamisele, nende taga ei ole esemelist tausta, vaid metafüüsiliselt tühi hall pind. Sellest tühjusest ja taotluslikust steriilsusest kumab läbi autorile iseloomulik iroonia. Põleva maja kujund (viilkatusega eramu kontuurjoonis) on samuti täiesti tüüpiline ja seetõttu anonüümne. Seesugune maja oli ka Marko Mäetamme “Rääkivate majade” seeria tegelane: seal maja veritses, siin põleb ära.

Alles põlemise protsessis märkame, et maja pole reaalne ehitis, vaid paberist volditud makett, majamudel. Põlengu etappide stseenid, mis moodustavad nagu kaadrite rea, ning toolide rivi pimedas ruumis nende ees loovad petliku mulje, et midagi peaks aktiivselt muutuma. Vaatajal tekib tunne, et temalt nõutakse pikaajalisemat tähelepanu, kaadrite jälgimist (vähemalt hetkeks) toolile istudes. Õigupoolest aga sisaldab käesolev visuaalne rida kõik muutused, esitades need korraga, tajunihke loob näituseruumis loodud disorienteeriv keskkond, mis kasutab ära videoprojektsioonide vaatamise rituaali, ühteaegu parasiteerides sellel ning dekonstrueerides seda.

Elnara Taidre

 

 

 

Ma tean, mida sa näitad end olevat teinud läinud suvel

 

Näitus “Ma tean, mida sa tegid läinud suvel. / I know what you did last summer.” EKA galeriis kuni 3. X.

 

Tegemist on kuraator Marco Laimre juhendamisel valminud  Eesti Kunstiakadeemia III kursuse fotograafiatudengite suvepraktika näitusega. Teemaasetus viitab samanimelisele tuntud õudusfilmile, samuti aga jälgimisühiskonnale ning ehk ka oma käitumise jälgimisele fotokaamera läbi. Ent  juhendamisest või kureerimisest saab siin rääkida üpris äraspidises võtmes, sest pigem on Laimre otsese suunamise asemel  provotseerinud tudengeid iseseisvalt mõtlema. Teema annab suhteliselt vabad käed, ainus piirang oli see, et tööd peaksid olema tehtud suvel 2006. Selline kuraatoripositsioon andis tudengitele laia mänguruumi ning heitis justkui intrigeeriva  “Noh?!” närimiseks. Seetõttu pakuvad tegijad neis töödes mingi konkreetse ajalõigu nägemuse ning paigutuvad ka pea esmakordselt näitusekonteksti. Tulemus on üllatavalt mitmepalgeline ning põnev: leiame teematõlgendusi nii poliitilises kui poeetilises, ühiskondlikus kui isiklikus võtmes.  

Poeetilise ja isikliku lähenemisena võib esile tuua Helina Kõrmi töö “Lyon”, kus hommikuvalguses joonistub tüdruku ärkamise lugu. Kohati fokuseerimata, lõigatud, justnagu poolenisti unes  pildistatud seeriat võiks nimetada ärkamise protseduuride poeesiaks.

Pressifotograafia suunitlusega mustvalgete seeriatega esinevad Dima Gerassimov ja Kristjan-Jaak Tammiksaar. Gerassimov esitab 8 fotost koosneva seeria “Võrdsete kohustustega võrdsed õigused”. Reportaaž Tallinna geidemonstratsioonilt sisaldab suurepäraseid  nn tõehetki,  ent seeria mahtu vähendades ning grupinäituse konteksti arvestades tuleks tööle kasuks tihendamine või harvendamine.

Tammiksaare Magnumi-vaimustusest kantud seeria Iraagi lastest on keskendunud subjektikesksusele. Lastega samalt tasapinnalt pildistatud fotodel sihib Tammiksaar lapsi empaatilise rindereporterina à la National Geographic. 7 fotost koosneva  muidu üksluiseks kippuva seeria päästab fotograafi püssiga vastu sihtiva lapse portree, mis toob Tammiksaare töösse autorefleksiivset mõõdet.

Reportaažilikule žanrile, kuid samavõrd ka moefotole läheneb  Anne-Mai Pällo töö, mille moto on autor lisanud pildiseeriale Guano Apesi teksti “Lords of the Boards”. Rulluisutajatest ja nende tšikkidest jutustav seeria päädib fotoautomaadi poolt tehtud tiinekate lollitamispiltidega. Mänglevas võtmes on esitatud heroiseeriv ja moefotolik seeria, mis sellisena täitsa ruulib.

Tuuli Antsov ja Terje Ugandi on erineval ning põneval moel suhestunud näituse pealkirjaga.  Ugandi “A While Ago and Recently” parafraseerib filmi “American Beauty”  klassikasse kuuluvat kilekoti-stseeni. Antsov kasutab osavalt pildi ja teksti retoorilist vastuolu, suhestades rannas suvises uimas lebavad kehad meediast nopitud uudistepealkirjadega.

Täiesti eraldi kategooria moodustab oma lähenemisega Ivar Veermäe, kes töös “View. View. View” analüüsib visuaal-intellektuaalset meditatsiooni. Ta esitab erinevaid vaateid akendest ning rõdudelt, luues nii topeltraamistuse. Töö käsitleb pildi enda ruumi, mis alati hõlmab pilgu raamistamist nii otseselt kui kaudselt. Seeria viimasel pildil ilmub ka vaataja ise, keda meie vaatajaina jälgime selja tagant, nii et lisandub veel üks vaatamise tasand. Nii põimib Veermäe näituse teemaga suhestudes mitmetasandilise jälgimiste võrgustiku.

Võrgustiku loomisega tegeleb ka Riika Tauriainen, kes  on ainsana esindatud videoga  “Vicinity” (5’53’’). Muutuvale ruumile tegelev töö on end lahti rebinud näituse ajalisuse nõudest ning omandab inimsuhete, kookoni, liigutuse ning seotuse suundades hargnedes neljanda mõõtme.

Kätly Kaibaldi “Liis” ning Raul Viitungi “Heliloojad” on portreeseeriad, mille sidet näituse teemaasetusega on raske näha. Kaibaldi veealused portreed justkui iga fotograafi kohustuslikku repertuaari kuuluvana on huvitavad vaid portreežanrina määratletuna. Liisi portreteerimine vee all tekitab küsimusi – mida autor on soovinud öelda? Esialgu jääb töö siiski vaid põnevaks algatuseks, nagu ka Viitungi heliloojate portreed, mis ilmselt pakub töö edenedes rohkem süvenemisvõimalust nii autorile kui vaatajale.  

Andrus Kaursoni pealkirjata tööd võiks pidada austusavalduseks soome fotograafile Miklos Gaalile. Visuaalselt nauditavad, ülevaataja positsioonilt esitatud vaated metsale ja raudteedele esitavad justkui miniatuurse jälgimisühiskonna mudeli ning esitavad seeläbi veel ühe autoripositsiooni. Samas on Kaursoni tööd siiski nii sarnased Gaali fotodega, et raske on seda siin nimetamata jätta.  

Laura Kuusk

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming