Jalutuskäik galeriides

Juta Kivimäe, Reet Varblane

Pühendunud kunstnik Leili Muuga 90 Leili Muuga näitus „Reekviem hukkunud kadakatele” Vabaduse galeriis 8. – 27. XI ja kunstniku 90. sünnipäeva näitus Tallinna Jaani kirikus kuni 2013. aasta märtsini Leili Muuga (1922) väikestest maastikumaalidest koostatud juubelinäitus Vabaduse galeriis oli intensiivne ja nostalgiliselt kaunis elamus. 1960ndatest  tänaseni arenenud maastikumaali kogemust oli just elavais etüüdlikes väikevormides huvitav jälgida, kuigi eesti kunstiajalugu esitleb Leili Muugat eelkõige kompositsioonimaalija ning portretistina. Ja kuigi viimane määratlus on ka kõigiti õige, jõudis ta nii mõnelgi aastakümnel luua ka arvukalt looduses maalitud etüüde ja maastikumaale. Vabaduse galerii näituse valikut viiest aastakümnest ühendab keskendumine konkreetsele loodusmotiivile, enamasti kadakasele Lohusalu suvituskohale ja tõepoolest just nimelt kadakatele, aga ka Saaremaa looduse erilistele valguselamustele. Tema kadakad  ja muudki motiivid on maalitud kauni siluetimõju ja tundliku rikkaliku koloriidiga. Enamasti on ta kujutanud kadakatega maastikke erinevas valguses, ilmastikust, aastaaegadest ja ööpäeva vaheldusest tingitud valgusseisundeis. Roheline maailmavaade, n-ö „roheline liikumine”, mis on andnud nime ka ühele eksponeeritud õlimaalidest ja lausa kristjanraualik panteistlik loodusetunnetus on olnud aastakümneid maalija elu kreedo ja usk, kuigi ta ühines ka Eesti luteri kirikuga väga küpses eas. Käsikäes eesti maalikunsti arenguga on tema loodusvaated vahepeal kasvanud üle ka abstraktseteks kompositsioonideks. Ta on teinud kaasa enamiku sõjajärgse eesti maaliajaloo arengust ja suurem osa tema maalitud teostest moodustab tänaseks nimetamisväärse osa eesti maaliklassikast. Muuseumide hoidlatesse,  ent ka erakogudesse on koondunud Leili Muuga karged modernistlikust realismist kantud portreemaalid, figuraalsed žanrilised kompositsioonid, maastikud ja lillemaalid enam kui kuue aastakümne jooksul. Tema maale on alati saatnud erakordne tõsidus ja pühendumus, kaunis põhjamaine koloriit ning kirkad valguselamused. Muuga portreid võiks pühendunud  meeleoluseisundite tõttu võrrelda Nikolai Kormašovi kuuekümnendate-seitsmekümnendate loominguga.

Ent Vabaduse galerii näitusel oli oma konkreetne lugu, kunstniku isiksustatud kadakate hukkumise lugu. Lugu ise on ühtaegu täiesti usutav ja ka omajagu irratsionaalne. Väga isiklikult läbi tunnetatud, kuid arusaadav ning omane mitmele generatsioonile Eesti inimestele, kõigile, kes suured sotsiaalpoliitilised muutused üheksakümnendate alguses kaasa tegid. Vaid mõnel maalil aimub kunstniku isiklikult läbi elatud looduskatastroof armastatud suvemaastikul. Hukkunud kadakate eepiline ja nukker lugu on pärit Lohusalu kiviranna kadakavälult. Otse üle lahe paistab omaaegne Paldiski sõjaväepolügoon, kus veel paar aastakümmet tagasi tiirutasid liival sõjaväemasinad. Siis lahkusid Nõukogude väed lõpuks ka Eestist, ent midagi elule vaenulikku oleks nagu tulnud üle lahe kadakaväljale ja kadakad, keda Leili Muuga on aastaid külastanud ja maalinud, hukkusid. Leili Muuga valis sellele näitusele mitmeid maale, mis on pühendatud tema armastatud kadakatele, igihaljastele ja vapratele põhjamaistele olenditele: „Kadaka hing”, „Kadaka perekond”, „Lohusalu kadakad” jt, end näitusel rõõmustas vaatajaid ka veel sel aastal maalitud portree sõber Albertist, julgest kajakast, kes käib Kunstihoone ateljeede aknail küpsiseid maiustamas. Valik pühendumusega maalitud loodusvaateid muutsid galerii panteoniks rohelisele maailmatunnetusele.

Leili Muuga on üks tähelepanuväärsemaid maalijaid Eesti sõjajärgses kunstiajaloos. Ta on sündinud 14. novembril 1922. aastal Altais Venemaal. Maalimist õppis ta 1947–1951 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, õpingud lõpetas Tallinnas 1953. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Aastail 1962–1977 töötas ta samas koolis õppejõuna, seejärel on tegutsenud vabakunstnikuna. 1953. aastast peale kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu (praegu auliige) ja osaleb näitustel. 1965. aastast on Leili Muuga teeneline kunstnik.
Juta Kivimäe

Isiklik meenutus kultuurikogumi osana

Mari Roosvaldi näitus „Nostalgia” Draakoni galeriis kuni 1. XII.

Mari Roosvalt on üks neid maalikunstnikke, kes vähemalt korra aastas astub avalikkuse ette isikunäitusega, grupi- ja suurematest ülevaateväljapanekutest rääkimata. Roosvalt on viimase kümne aasta jooksul olnud üsna ühtemoodi tegus. Samasugune stabiilsus iseloomustab kunstniku maalimisviisi, kuigi ainestiku on ta leidnud õige mitmelt poolt. Kõige lihtsamalt öelduna on ta ühendanud kaks lähenemisviisilt üsna erinevat, kuid üksteist mõjutanud meediumi – maali ja foto: fotot kasutanud alusmaterjalina (eelkõige sisulises mõttes, aga ka vormiliselt), tõukejõuna ning sidunud, tihtipeale katnud selle maaliga, peitnud maalistruktuuri sisse.  Seda võib vaadata kui vormimängu, kahe meediumi vastupanu ületamiskatset, aga käsitleda ka sisulises mõttes: näha selles tegelikkuse (pealetükkivate) detailide allasurumist, tõrjumist.

Ühel eelmisel isikunäitusel „Vaheruum”, möödunud aastasel ühisesinemisel Maraga Hausi galeriis edastas Mari Roosvalt oma reisielamusi või õigemini sidus oma reisiülesvõtted (turistlikud jäädvustused) sama paikkonna põhjal sündinud kultuuriliste jäädvustustega ning tõstis mõlemad ehk tegelikkuse ja metategelikkuse jäädvustused  uude, maalikeskkonda. Kuna tegemist oli kultuuriliselt enam kui tähendusrikka paikkonnaga (Lähis-Ida, Iisrael, Egiptus), siis ei pääsenud kunstnik sellise lähenemisviisi puhul lõpptulemuses üliraskest kultuuritaagast, ükskõik kuidas ta poleks seda maaliliselt ka töödelnud – katnud või paljastanud. Sellise ülesandepüstituse juures oli oht jääda ebamäärasusse – rõõmsa vormimängu ja mõtestatud kontseptuaalse tulemuse vahele – suur. Mari Roosvalt suutis luua  koos seisva terviku, kuigi kultuuriliselt tuttavad tähenduslikud pildid jäid segavalt kõlama: isiklik puudutus (elamus, kogemus) oli taandunud kõigile teada teabe ees, maaliline struktuur, kunstniku loodud koondpilt ei irriteerinud ega üllatanud.

Praegusel Draakoni galerii näitusel jätkab kunstnik sama teed, kuid on astunud suure sammu edasi, seda eelkõige tehnilises mõttes: fototaust ning maaliline struktuur on omavahel veenvalt  tervikuks sulatatud, meediume lahutav piir, vastupanu on ületatud. Mari Roosvalt on nimetanud oma maalid „meenutusteks” ja „nostalgiaks” ning eristanud need ka numbritega. Nii jõuab vaatajani kunstniku tagasivaade kahe tõlgendustaseme, vahetuma, meenutusliku ning vahetu tagasivaate analüüsi, sealt ühe aspekti filtreerimise, nostalgilise taseme kaudu. Kõige paremini tuleb see välja paarikuna esitatud „Meenutus I” ja „Nostalgia I” kaudu: meie rahvarõivaseeliku kanga triipe meenutav tekstiil („Meenutuses”) on kõrvutatud haapsalu salli sofistikeeritud pitsimustriga („Nostalgia”). Kui triibuline pind on esitatud ühe meenutuse tervikekvivalendina, siis pitsiline kude tähistab selles midagi, mis tekitab igatsust, soovi taas kogeda.  See paarik on vaid üks kunstniku tagasivaade kahekümne aasta (nii on ta ise väitnud) tagususele ajale. Selle meenutuse-nostalgia põhjal – kuigi see toimib kogu kontekstis kõige selgemini – ei ole õigust konstrueerida kunstniku rahvuslikkusele ülesehitatud eluhoiakut, soovi taastada rahvusühtsust kandev tervik (sootsium). Teised meenutused-nostalgiad, kuigi neid on märksa raskem koos vaadata, sest väljapaneku kujunduses ei ole arvestatud selle kontseptuaalset kõnetusviisi, osutavad kas Eesti kui rahvusterviku mõttes geograafilises (orientaalselt rikkalik tekstiil) või ka ajalises mõttes eksootilisele (ajalooline kangas) kudumile, ehk Mari Roosvaldi meenutus(t)e, mälu kontekstis millelegi isiklikule. Seda lähenemisviisi näib toetavat kunstniku isa, maalikunstnik Evald Okase maalipaleti, punase-rohelise värvigamma sissetulemine „Meenutus IV” puhul.

Tekstiil, selle struktuur, kude, aga ka teised tunnused nagu pehmus, kaitse külma ja müra vastu jne, on väga ilus ja täpne tervikkujund, et möödunud aeg taasluua. Tekstiili ettekujutuslik lõhn – maalitervikusse oli tekstiil jõudnud vahendatult, fotomeediumi abil – seguneb väljapaneku kontekstis maali, värvi reaalse lõhnaga. Mari Roosvalt äratab mineviku ellu (nostalgiliselt, positiivselt), et seda säilitada maalidiktatuuri kaudu: maali, mida ta on õppinud, mis on talle professionaalselt oma valdkond ja mille tähenduslik aura aitab kaasa sellele, et isiklik meenutus on kultuurilise kogumi osa.
Reet Varblane

Ellen Kolgi pronksskulptuurid

Ellen Kolgi näitus „Pronksi aeg” Vabaduse galeriis kuni 11. XII . Näitus on pühendatud skulptori 102aastasele emale Mariale.

Ellen Kolk kuulub kunstnike ringi, kes muutsid paari aasta jooksul nähtavalt Eesti kunstinäituste üldpilti. Uus estetism, mis 1970. algul kõigis kunstivaldkondades  korraga jõuliselt esile astus, ei tarvitsenud kõigi autorite puhul tuleneda teadlikult omaks võetud teoreetilisest kreedost. Mõnegi kunstniku puhul võib uuenenud kujundlikkust vaadelda kui intuitiivset liikumist esteetiliste kriteeriumide voolus, mis osutusid isiklikule andelaadile, materjalieelistustele ja temperamendile väga sobivaks. 

1960. aastate lõpul astus kunstiavalikkusse mitu andekat noort naisskulptorit: Aime Kuulbusch, Hille Palm, Kaie Parts ja Ellen Kolk. Viimased kolm tulid ERKIsse Tartu kujutava kunsti kooli skulptuuriosakonnast, kus tollane Pallase taustaga õppejõudude Roman Timotheuse ja Endel Taniloo erialaõpetus oli materjalikeskne ja andis lõpetajatele tugeva tehnilise baasi. Ilmselt just iseseisvaks tööks esialgu täiesti piisanud oskuste tõttu ei valinud kaugeltki mitte kõik omaaegsed Tartu lõpetajad edasiõppimist kunstiinstituudi skulptuurierialal. Ellen Kolk tegi tulevikuperspektiivis õigeks osutunud valiku ja lõpetas ERKI 1967. aastal. Näituseellu lülitus ta peaaegu kohe, juba 1969. aastal eksponeeris ta oma teoseid grupinäitusel tollases Tallinna Kunstihoone salongis, sellele järgnes ka vastuvõtmine kunstnike liitu 1970. aastal.

Ellen Kolgi tulekuga võiks rääkida estetismi taasväärtustamisest skulptuuris. Tema tööd, olgugi enamasti kammerliku loomuga figuurid ja portreed, leidsid aastatega tee ka avalikku kultuuriruumi. Tundlikult modelleeritud, väljapeetud vormi ning meisterliku pinnatöötlusega figuurid ja portreed haakusid 1970ndate algusaja uue põlvkonna esteetikaga. Võiks öelda, et tema 1970ndate loomingus jätkus omamoodi 1930. aastate lõpus Eesti kunstiellu astunud noorte naisskulptorite (Linda Sõber, Amanda Jasmin, Lidia Laas) uusklassitsismist lähtunud selgevormiline laad.

Enamik tema täisfiguur- ja portreeskulptuuridest on teostatud pronksis, mis ongi jäänud materjalieelistuseks tänaseni. Ellen Kolk tõi pronksi skulptuurimaterjalina taas näitusesaalidesse tunduvalt enne ARS Monumentaali regulaarsete pronksivalude algust aastal 1976. 1970. aastal valminud „Venus” (EKM) on üks esimesi täisfiguure selles laadis. Teos on valatud Kopli laevaremonditehase kaugeltki mitte täiuslikes oludes ning ilmus avalikkusesse lausa idamaist käsitööd meenutava kõrgpoleerviimistlusega.  Professionaalsest huvist ja tänu heale tehnilisele baasile Tartu kunstikoolist on Ellen Kolk ka hiljem korduvalt osalenud ise oma teoste pronksivalus, enamasti muidugi vajadusest tagada teoste soovitud kõrgtase.

Kujuri näitusevaliku portreedest ja figuuridest on mitmed pärit Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonist.  Estonia teatri priimabaleriini Tiiu Randviiru portree (1973, pronks, EKM) on Ellen Kolgi portreeloomingu üks paremaid näiteid. Modelli pingestatud näoilme ja õlapartii avavad portreteeritu tugeva karakteri ja vaimse distsipliini. Ta on portreteerinud abikaasa Lembit Sarapuud (1969, EKM), Aime Kuulbuschi (1976, TKM), Külli Tammikut (1979, EKM), Heiki Krimmi (1982, Tretjakovi galerii), Mirjam Peili (1981, EKM). Kolki on huvitanud antiikmütoloogia motiivid, ent ka klassitsismi õilistatud kujundlikkus ning allegoorilised teemavalikud. Mitme figuurikompositsiooni osisteks on looduselemendid, fauna ja floora, mis esinevad atribuutidena figuuride juures.

Ellen Kolgi skulptuurid ilmestavad avalikku ruumi, näiteks Põhja-Eesti regionaalhaigla esist basseiniga haljasala Mustamäel („Tammeistutaja”), Kuressaare haiglat, Maardu mõisa interjööri, Palmse mõisat, Komandandi aeda Tallinnas Toompeal, SEBi Tallinnas jt.  Arhitekt Ado Eigi tellis autorilt figuurid Viimsi tervisekeskusesse.
Juta Kivimäe

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming