Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov, Ingrid Ruudi, Mihkel Ilus, Mario Laul

Heamägi reomäel Inga Heamäe näitus „Lokulaud/Semantron” Vabaduse galeriis kuni 31. XII. Kreekamaal Tessaalias Anatoli külas Lárisa linna lähedal Ossa mäel, teisisõnu Kissavosi mäel, asub Ausa Eelkäija, teisisõnu Ristija Johannese klooster. Just päev enne, kui Inga Heamägi koos teiste eestlastega sinna külla sõitis, lõi pikne maha kloostri valvuri, tamme külge ketti pandud emase hundikoera Athena. „Mida see küll tähendada võiks?” mõtles Inga Heamägi. Puškini muinasjutte vestis õpetatud kass, kes tamme küljes ketis oli. Athena oli piksejumala tütar, aga emahunt toitis kahte venda, kes asutasid Rooma linna. Vanas maailmas on kõigel tähendus. Isegi kiviklibu, mis nõlvast alla veereb, moodustab lause. Platon uskus, et iga asi, iga nähtus väljendab mõnda kõrgema tasandi ideed. Seda õpetab üldjoontes filosoofiline idealism. Eestlased ei uskunud, aga kloostriülem oli kindel, et saab hakkama kloostri rajamisega Eestisse. Neli aastat hiljem, 2009. aastal, poetaski Ausa Eelkäija emaklooster oma tütar­kloostri ehk Püha Eelkäija skiita Reomäele Saaremaal. Ja millise tähenduse andsid ossamäelased sellise kurivaimu kohanimega kohale? „Oo, Reomäe!” ehk teisisõnu „oreo”, mis tähendab kreeka keeles kaunist – ωραία. Ossa!

Inga Heamägi on nüüd Eestis teine tõsimeelne ikoonimaalija Mall Nukke kõrval. Kui Mall Nukke looritab ikoonikunsti kaanonitega muret oleviku ja tuleviku pärast, ikoon on tema iroonia tööriist, siis Inga Heamägi väljendab ikoonistiiliga sellist sisu nagu kristlikud ikoonid. See ei ole tema isikustiil, vaid vorm näitusele „Lokulauad”. Ta loomingut läbivad elujaatus ja kergus, ta on võimeline kasutama vanema kunsti eeskujusid lihtsalt ja veenvalt. Kui Inga Heamägi on valiku ees, kas kujutada motiivi objektiivselt või nii nagu vanas kunstis, valib ta viimase. Eriti veel, kui teema on martüürium, mille objektiivsel kujutamisel võib õudus varjutada pühaduse. Ortodoksne kunst on alati rõhutanud pühadust ja ilu, taan­danud õuduse ja koleduse. See sobib ka Inga Heamäe meelelaadiga. Nii ei ole näiteks naelaaugud tema piltidel mitte randmel, vaid keset käelaba nagu ikoonidel, nagu stigmad usklike pihkudes. Ikoonide stiilis tööd on teostatud munatemperaga puidul. „12 suurt püha”, mis kujutab Kristuse eluteed, on maalitud Reomäe vana koolimaja voodrilaudadele, mille päike on halliks ja sügavapraoliseks põletanud. Ega seal muid siledamaid pindu, kus värv peal püsib, peale oksakohtade palju jäänud ei olegi, ning nõnda ühendab see vaoline viltjas puusüü tosinat värvilist stseeni nagu voolava aja kulg. Kadrioru rannast korjatud ajupuutükkidele on maalitud 103. laul, teisisõnu 104., sest tegemist on mingi ajaloolise segadusega. Ja nimelt, „Septuaginta’s” (LXX) on laul 104., aga masoreetses tekstis on see 103., kui sellest selgitusest suuremat selgust saab: „Siin on meri, suur ja lai, seal on elajaid äraarvamata palju, pisukesi ja suuri. Seal käivad laevad ja ka lohemadu, kelle Sa loonud mängima. Kõik need ootavad Sind, et Sa annaksid neile nende roa omal ajal”.

Digitrükisarja „Lokulaud/Semantron” esimeses pildis läheb ürgmere algloomade rida üle mustades kuubedes rändavate munkade riviks. Igas riigis on ortodoksne kirik omaette organisatsioon ja kõikjal kummardatakse omi pühakuid, kellest suur osa on usukannatajad. Nemad on pinnas, millest leiavad tuge usklike järgmised põlved; nii nagu paekivi, mis koosneb kivistunud algloomadest, on pinnas, millele toetub Eestimaa. Kui 2004. aastal kanoniseeriti pühakuteks märtrid aastatest 1917–1919, siis tänavu tunnistas patriarh Bartolomeus pühakuteks 1940. ja 1941. aasta usukannatajad. Nende hulgas oli inimesi mitmest rahvusest, nad kõik andsid elu kodumaa eest. Viimasel ajal tõlgendatakse ajalugu ja poliitikat tihtipeale kui rahvuskonflikti, polariseerides Eesti elanikkonda rahvuse alusel. Pealtnäha on see lihtne, aga sisult sõge. Teisest küljest on usufanaatikud ja variserid hakanud üha rohkem kunstinäitustel ja mujal kultuurielus jumalateotust otsima, mis polariseerib inimesed usutunnistuse alusel. See lähenemine on samuti pealtnäha lihtne, aga sisult sõge. Inga Heamäe „Lokulauas” ja ortodoksse kiriku pühakute väljaselgitamises on inimesi ühendav jõulusõnum. Näituse avamisele tulnud Reomäe nunn Theohariti kinnitas, et selliseid nõudeid, mida esitatakse ikoonidele, ei saa esitada ilmalikule kunstile. See on sama hästi kunsti- kui ka ususallivuse sõnum. Lokulaud kutsub kloostris palvusele või söögikorrale. Kui Püha Eelkäija skiita eestseisja Theofili lõi lokulauda Vabaduse galeriis, kutsus ta sellega näitusele. Kui meie pihta lööb pikne või saatuse haamer, kas me muutume siis semantroniks? Millise sõnumi jätame maha meie? Kuhu me kutsume teisi?
Andri Ksenofontov

Libisev ruum

Krista Möldri ja Neeme Külma näitus „Kohalolu” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 28. XII.

Ühes intervjuus on Krista Mölder ja Neeme Külm väitnud, et kõige pikemaid arutlusi ja vaidlusi põhjustas näituse pealkiri: „Kohalolu”. See on hea pealkiri. Selline tugev – kinnitav, julgustav. Tekitab tunde, et sinna tõepoolest peab kohale minema, seal on ehk mingi tihke tuum. Ja ometi on see teatud mõttes petukaup: just kohalolu on seal kõige ilmsemalt puudu, kõige ilmsemalt võimatu. Ja ruum, kaugel sellest, et olla tihke, libiseb pidevalt eest.

Esmapilgul võib ju tõesti tunduda, et näitus moodustab selgelt kulmineeruva ruumilise jada: ettevalmistus, üleminekuruum, kohalejõudmine. Kunstihoone galerii harjunud ruumiloogika on pea peale pööratud: väljakule avanevat esinduslikku saali paistab olevat koheldud kui ülejääki või tagaruumi, ventilaatoritega tuulekoridori ülesandeks on häälestada meeleolu ning viimasesse ruumi „kohalejõudnu” ette on asetatud hoolikalt valitud fotod. See oleks nagu püüd anda näitusele kui kogemusele tagasi rituaalne mõõde, pühendatus. Asjal on aga üks konks: katarsis on komplektist välja jäetud. Eeldan, et oled jõudnud lavale, aga pole ei fanfaare ega tulevärki. Ja edasi-edasi-edasiliikumise asemel hakkab ruumitaju hargnema. Alles nüüd saan õieti teadlikuks, kust just äsja läbi tulin – võib olla oleks mõttekas minna tagasi ja üle vaadata –, ent avaneb ka võimalus astuda edasi ja kõrvale, pildiruumidesse.  Kui olla osav, on ehk võimalik astuda  ühekorraga nii edasi, tagasi kui ka kõrvale. Ühtlasi saab kohe selgeks, et nii nagu ruumijärgnevus oli näiline, ei ole ka kunstnike omavahelises suhtes hierarhiat. Fotod ja ruumimanipulatsioon on väga täpse pingega tasakaalu timmitud.

Varjud, katted, sirmid, kardinad, ekraanid. Peaaegu igalt fotolt leiab mingit sorti varjamise vahendi. Kogu näitus on ju üles ehitatud kui puhas ahvatlemise masin. Kuhu õieti ahvatletakse või mida on siin ihaldada? Pealtnäha juhuslikke kadreeringuid ühendab poollubadus, et „päris asi” võiks olla seal taga, tarvitseb vaid kate eemaldada, kuid mõistagi libiseks selle asemele vaid uus vari. Seegi, mis galeriisse tulijat ruumi sisemusse tõmbab, on „päriskogemuse” lubadus, poolläbipaistvale ekraanile langev hüpnotiseeriv ventilaatorite vari. Kohalejõudmist aga ei ole, kohalolemisest, püsimisest, rääkimata. Viimatistest näitustest veenvaimalt on siin lavastatud deleuze’lik pidev millekski-saamise-seisund. Lakkamatult eest libisevad ruumid, kus taju pendeldab galerii- ja pildiruumi vahel, hakkavad iseend paljundama, lükkavad kogu terviku liikvele – kas või peapöörituseni. Kuni hakkab tunduma, et fookuses ei olegi mitte koht või ruum, vaid hoopis aeg. Ventilaatorite vaheldumisi kiirenevas ja absurdini aeglustuvas rütmis on aeg keeranud ennast luupides rõngasse.

Üldise voolamises-oleku varjus on siiski tehtud ka paar otsustavat liigutust. Tagaruumi ühe seina liigutamine mõne meetri võrra on tekitanud ruumivormis hämmastavalt intensiivse muutuse, mille häirivus seisneb paradoksaalselt just selle peaaegu märkamatuses. See ruum on nüüd „õigeks tehtud”, väikese liigutusega korrastatud, nii nagu neurootik paneb laual möödaminnes piinlikult paralleelseks noa ja kahvli või reastab taldrikul herned. Selle žesti kaudu märkab võõrituskvaliteeti kogu tervikus. Nii võib ruumiolukorra valesti-olekuna tõlgendada nii (Neeme Külma sõnul küll just horror vacui ületamise nimel lisatud) „mitteheli” kui tiivikute omatahtsi muutuvat tempot. Kui üks osa populaarsest tajufenomenoloogiale orienteeritud kunstist taotleb suurejooneliselt orkestreeritud ülevust, kus redutseerimine teenib selgepiirilise efekti eesmärki, siis siin on minimalismi vahenditega viidud tähelepanu banaalsuse potentsiaalile. Omamoodi on see ka näitus neurootilisele põlvkonnale, kes registreerib võõritavaid nüansse kõige argisemas.
Ingrid Ruudi

Kahte viisi kineetilisus

Kaarel Kurismaa ja Carine Krausi näitus 1 Galeriis kuni 31. XII.

Kaarel Kurismaa ja Carine Krausi ühisnäitus on igas mõttes kineetiline. Teoste vorm ja kujutatu on pidevalt n-ö stardivalmis. On ka teoseid, kus ei ole otseselt vihjatud liikumisele, tempole, kuid valmisolek paigalt söösta kirjeldab seda kooslust hästi.

Carine Kraus on esitanud oma tegelased mitmes ajahetkes korraga: tema maalides on näha kujutatu teekond ühest punktist teise ja edasi. Kuna Kraus kasutab ka muid meediume, nagu performance ja video, võib tema teoseid käsitleda kui maalikeelde tõlgitud särivõtteid. Kunstnik ei ole huvitatud indiviidist, isegi mitte karakterist, vaid edastab olukorra, kus tema tegelased on. Need situatsioonid on väljajättelised, sest kunstnik on loobunud detailidest, kujutatud kohad võivad asuda ükskõik kus. Vaataja näeb vaid liikuvat figuuri, kuid liikumise siht on jäetud saladuseks. Nii võib neid ka vaadata igaühe teekonna koondportreena. Carine Krausi tegelased on umbisikulised. Maalil „Meredith” näeme lamavat naist, kellel on küll nimi, kuid kelle nägu on kujutamata jäetud. Ka „Ignatios”  puudub kompositsioonis näol koht. On veider mõelda modellidest, kes tunnevad end nimepidi ära, kuid on jäetud näota: neil puudub kohalolu tõestav näoilme. Iseenesest on see hea üldistuse näide: see lubab vaatajal usaldada etteaimamatut ja sunnib keskenduma teadmatusele.

Krausi kõige efektsemad tööd on „Arhitektuur 1 ja 3”  ja „Berliin 1”. Neis tuleb ka suhe Kaarel Kurismaaga kõige paremini esile. Krausi äärmiselt tundlik pintslikäsitlus teeb maalidel kujutatu õhkõrnaks ja graatsiliseks. Võib öelda, et maalid on hapramad kui ruum, kus need on eksponeeritud. Maal tundub olevat n-ö ohvripositsioonis, sest ruum kipub neid lämmatama. Aga see on autori valik: ta ei ürita ennast kehtestada, ta ootab vaatajalt delikaatset mõistmist. Nendes maalides tekkiv liikumise, visuaalsete pööriste mulje kandub üle ka ruumi.

Krausi maalide dünaamika on kokkuleppeline, sest eeldab vaatajalt selle tajumist, Kurismaa kineetilisus aga läheb mehaanika valdkonda, sest tema objektid on kineetilised, teevad n-ö füüsilist tööd.

Kurismaalt on väljas nelja dekaadi objektid. „Alma raudtee” ülesanne on hoida näitusekomplekti tempot. Kolme meetri kõrgune neljal jalal rütmimasin loob konteksti ka teistele töödele ja lisab neilegi ulmelise tähendusvarjundi. Stardipauku ootamas „Jooksja” on end sisemisest põlemisest palliks puhunud. Talle elavad kaasa „Helmut ja Gertrud vihmas”, mõlemal seitse stopperit peos. Tuure koguvad „Teivasjaamad” pöörlevad ümber oma telje, neid saadab „Roheline tuul”. „Viiking raadios” on kohal ka autor ise, kelle hääl hõiskab kogu fantaasiaküllusele kaasa. Ärge unustage, et jutt on objektidest! Me saame elututes objektides näha elavaid tegelasi, sest Kurismaa komponeerimisoskus on hingestanud mateeria. Tema loomingu saladus seisnebki taieste seostamises elulooliste seikade ja mälestustega. Näiteks teivasjaamad Ridala ja Valingu on rongipeatused, mis on autoril meeles lapsepõlvest. Punane hiidämblik „Alma raudtee” äraspidiste oreliviledega kujutab raudteed kui sellist, mis viib kõikjale, kus rööpaid leidub.

Kurismaa teosed on metafüüsilise alatooniga, neid ei saa vastu võtta loogika abil, siin on vaja meelelist tajumist. Nii mõjub ka heli kui plastika orgaaniline osa: heli muutub ruumis vaata et käegakatsutavaks, kuid jääb siiski püüdmatuks mateeriaks. Mitmele objektile on ehitatud sisse helitekitaja, mis on ajastatud releega. Nii võib Kurismaa tööde heli vaadata kujutava kunsti kontekstis: heli aktiveerib ruumi eri punkte ja mõjutab selle kaudu ka vaataja keskendumist. Ei ole liialdus pidada seda ruumisümfooniaks: mõista tuleb rütmi ja mõõtude vahekorda.

Nii Kurismaad ja Krausi huvitab kineetilisus: nende teosed ise on paigal, kuid vaataja tunnetab ruumi liikumises, eksponaadid toimivad terviku kui kunstilise teksti šifreeritud osistena. Vaataja osaks jääbki selle rikkaliku materjali dešifreerimise rõõm.
Mihkel Ilus

Rohkem julgust, noored kunstnikud!

Näitus „Noorus on ilus aeg. Jagu 2” („Just Kids Vol 2”) Vaalas kuni 22. XII. Kunstnikud: Aili Maarja Tanel, Henrik Rakitin, Jevgeni Krassi, Kati Saarits, Kennet Lekko, Laivi Suurväli, Marta Vaarik, Merilyn Anvelt, Mikk Madisson, Ott Pilipenko, Pavel Grebenjuk, Robin Nõgisto, Taavi Rei, Taavi Villak, Mihkel Oksmann.

Tartu galeriis Noorus toimus aasta alguses noorte kunstitudengite näitus „Just Kids / Noorus on ilus aeg” (vt Indrek Grigori arvustust 19. I Sirbis). Osaliselt muutunud valikuga „Just Kids Vol 2” Vaalas jääb oma üldmuljelt küll Tartu näitusele alla, kuid sisaldab sõkalde seas jätkuvalt ka teri.

Näituse pressiteates räägitakse erksate noorkunstnike „julgusest” ja „loominguliste piiride trotsimisest”. Esimese iseloomustusega võib vähemalt osaliselt nõustuda. Alma mater’i piim pole jõudnud veel huultelt kuivamagi hakata, kuid esimesed katsetused on juba avalikkuse ette paisatud. See on korraga ohtlik ja tervitatav. Parafraseerides Foucault’d: ei ole ilmtingimata vajalik teada, kes või mis sa täpselt oled, palju olulisem on saada kellekski, kes sa varem ei olnud. Eksponeeritud teoseid julgeks nimetada on liialdus. Täheldamata jääb ka loominguliste piiride trotsimine, kuna peaaegu kõik tööd on teostatud põhjalikult läbi katsetatud meediumides. Näituse teema – noorte inimeste enesepeegeldus ja sellega seonduv ühiskonnapeegeldus – on see-eest huvitav ning toimib ootuste üleskruvijana hästi.

Ühiskond on üks peadpööritavalt kirju ja keeruline süsteem. Isegi kõige triviaalsemates väljundites sisaldab see mõõtmatul hulgal ajaloolist pagasit. Ka kõige loomulikumana tajutud mõtte- ja olemisviisid peidavad enda taga aktiivset ja järjekindlat tähenduste põlistamistööd. Lühidalt: ühiskonna on tootnud inimesed ja inimesed omakorda ühiskonna. Üleajaloolist ja universaalset on siin minimaalselt. Argielu kogemuslik vahetus kaldub kõike meelevaldset aga naturaliseerima, kehtestades kultuuri ja ideoloogia võimsaimate tööriistadena harjumuse ning näilise enesestmõistetavuse. Toodu taustal on kõnekaimad Mihkel Oksmanni ja Jevgeni Krassi tööd.

Oksmanni linoollõiked räägivad stereotüüpidest. Teostuslikust tagasihoidlikkusest hoolimata on tegemist näituse poleemilisema osaga. Kahest eksponeeritud tööst esimeses on kunstnik visandanud hulga identseid naiseportreesid kirjaga „Make me”. Külastaja käsutusse on antud kosmeetikatooted, mille abil võib meelepärasel viisil portreedele „näo ette teha”. Pelgalt vaataja refleksioonist kaugemale minev interaktiivsuse taotlus on siinkohal lisaväärtus ilustandardite problemaatikale. Teise tööna on Oksmann esitanud populaarses kõnepruugis „ossina” tuntud inimtüübi illustreeritud kirjelduse. Autori taotlus näib vähemalt osaliselt olnud naeruvääristamine. Kuid paradoksaalsel kombel ohustab esitatud kirjeldust ning selle andjat ennast stereotüüpilisus. Lisamõõtme saavutaks teos siis, kui sisaldaks sirgjoonelise tähistuse kõrval ka inimtüübilist või enesereflektiivset vastukaalu.

Just nagu Tartu näitusel, tõuseb ka seekord positiivselt esile Jevgeni Krassi. Tehniliselt lihtsatel digitaalprintidel on esitatud laste „süütud” lood, olukorrad, mida võib otsesõnu nimetada loomapiinamiseks. Näiteks Kennet Lekke juhuslikena mõjuvate primitivistlike kujundite küllusest vaevatud akrüülmaalide kõrval on Krassi peamiseks tugevuseks selgus ning tabavalt mõtlemapanev teemakäsitlus. Teostusliku terviklikkusega paistavad silma ka Marta Vaariku suureformaadiline portreefoto ning Mikk Madissoni videotöö. Kui video pakub huvi tehnilises mõttes, siis Vaariku teost saab interpreteerida hiljutiste poliitiliste sündmuste taustal. Pavel Grebenjuki kohati sürreaalse pildikeelega puulõiked on küll efektsed, kuid mõjuvad pigem ettevalmistusena suuremaks tööks. Esiletõstmist väärib ka Taavi Villaku kile ja aerosooli kooslus, mis sisulise lihtsuse kõrval mõjub jõulise kohandatuse tõttu Vaala ruumi­spetsiifikale.

Mitmete tööde puhul osutub keeruliseks autoripositsiooni mõista, arusaamisele ei aita kaasa ka pealkirjade puudumine. Ehkki subjektiivsed tõlgendused kahtlemata rikastavad, tasub noortel meeles pidada, et kunst on kommunikatiivne ala. Galeriipind ei ole mõeldud ainult kunstnikule, vaid ka vaatajale – temaga tuleb arvestada. Eriti olukorras, kus tehniline vilumus on veel väljaarendamisjärgus ning ambitsioonid lisaks esteetilistele ka sisulised.

Võrdluseks sobib hiljuti Tallinnas Katarsise projektiruumis avatud EKA II kursuse fotograafiatudengite näitus, mis on üldtasemelt selgelt tugevam. Siinkohal ei tohiks unustada ka viimasel ajal just foto eriala lõpetanutele osaks saanud auhinnarahet. Niisiis tuleb tunnistada, et osakonniti suudab akadeemia vastu võtta kahetsusväärselt kõikuva tasemega noorkunstnikke. Eks aeg näita, kas sellest tasub ka konkreetsemaid järeldusi tegema hakata.
Mario Laul