Jalutuskäik galeriides

Vappu Thurlow, Ene Läkk

Silmapiir ja jutulõng Valev Seina näitus Draakoni galeriis kuni 10. XII. Kuigi Valev Seina näitusel Draakoni galeriis esitatu on aastaarvu poolest nii värske, et õlivärv pole vist kõigil töödel veel ära kuivanud, viivad selle juured tagasi aega, mil maalija rühm T algusaastate aegu kunsti tuli. Sel ajal taasavastati pallaslikku värvi, hedonismi; spontaanne rõõm tundus jumalikult vabastav. Tekkis jälle kunstniku keha keskne kunst, ümmargusele lauakesele seatud natüürmordist inspireeritud, abstraktsele kompositsioonile lähenev maal. Sellepärast on isegi sotsiaalset hoiakut üritava pealkirjaga teos „Kohtumine Sigridur Fridriksdottiri juures ruudu ringiks muutmise asjus” pigem ilus kui tähtis, ehkki kontseptuaalsete diskursuste tähtsust edukalt imiteeriv pilt. Jutulõng kerkib ja vajub modernset külalislahkust pakkuvas heledas interjööris. Tool ja laud on kohad sisse võtnud ekraani ees, millele projitseeritud kujund kaob rõõmsate päikeselaikude lummavasse mängu. Teisel tööl „47 aastat” maetakse XX sajandi kunsti esiisa Vincent van Goghi valusast rõõmust sündinud kujund, pastoossete pintslilöökidega maalitud Arles’i päike, pakendi taaskasutuse vaimust kantud utilitaarse kihi alla. Vermeeri kanngi on puust ette tehtud, kriipsutades tehisvalgusega alla seda, millega kunagi meelitati vaatava silma iseseisvat tähelepanuvõimet.

Valev Seina maalides on nii elurõõmu kui hedonismi; asjad ei ole siiski päriselt need, millena nad paistavad. Selgub, et akti ja silmapiiri saab kasutada lauana ning idee valmib pakitult justkui selleks, et selle saaks kiireimas korras muuseumile müüa. Selline kommentaar pole päris tõsine, pigem pooleldi irooniline nagu ka kunstniku koostatud veinialtar, mis visualiseerib mulksuvalt punase joogi naudingulist olemust. Teoreetiliselt ju on ka kunst nautimiseks mõeldud. Õhu käes seisev vein hakkab juba mõnekümne minuti pärast oma maitset kaotama. Aga mis saab liiga umbselt pakitud kunstist?

Renessansis on teose ülesehituse lähtekohaks silmapiir, selle leiame ka igalt Valev Seina maalilt. Siingi on asjal kaks külge: kommentaar ja metafoor. Vahel, kui keegi ei sega, võib kuulda silmapiiri vaikset helinat. Kui kunstnik küljeli heidab, siis teeb sedasama ka silmapiir. Tehisvalgust ei ole, aga hästi lähedalt vaadatud valgused ja varjud on kas väga heledad või väga tumedad. Kui silmapiir on viltu, siis on see vist maalitud ühele küünarnukile toetudes.

Maalilisust võimendavad reljeefselt jõuliseks pitsiks lõigatud tekstiilid. Ka Pariisi koolkonna natüürmortidel etendavad lopsakad, sageli matisse’likult kirjud kangad olulist osa. Näiteks Valev Seina türkiissinisele laudlinale maandunud Pann(dala), mida on kindlasti inspireerinud Wimbergi robustne, muhe huumor: „Pannil õli raksub, / Ah kuis särtsub!” (Wimberg, „Eesti köökk”)

Vappu Thurlow

Pildid näituselt

Mare Kelpmani isikunäitus „Lood” Hopi galeriis kuni 13. XII.

Mare Kelpman on tekstiilidisainer, kes katsetab väsimatult uute tehnikate ja tehnoloogiatega, sobitab kokku algupäraseid mustreid naturaalsete ja kõrgtehnoloogiliste materjalide ning käsitöö ja uusimate võtetega ning mõtleb väsimatult tootearendusele. Tema töid on arvukalt eksponeeritud näitustel, tunnustatud Jaapani tekstiilivõistlusel Japan Textile Contest ja Eestis 2008. aastal disainiauhinnaga Bruno. Paralleelselt loomise ja leiutamisega on ta ka Eesti tekstiilidisainerite väe eesliinil naine, kellest sai innovaatiliste, arukate tekstiilide koolkonna rajaja Eestis. Aastal 2003, kui ta kutsuti kunstiakadeemiasse tekstiiliosakonda juhtima, korraldas ta käsitöökeskse õppe ümber tootedisaini suunale eesmärgiga leida tekstiilile uusi rakendusi. Kelpman on professor, kes õpetab, hangib seadmeid, „leiab” raha, kirjutab projekte. Tekstiilidisaini kõrval sünnib aga ka tekstiilikunsti. Mare Kelpmani isikunäitusel „Lood” saab näha tema uues tehnikas töid – digitaalselt kootud vaipu.

Nii nagu näitusel, on ka pealkirjal „Lood” mitu tähendust. Lood, mis kunstnikku loodis hoiab, märgib tasakaalu traditsioonilise tekstiilikunsti ja uusima digitehnoloogia vahel. Saaremaa kadakane lood on aga näha autori lapsepõlvekodu kujutaval vaibal. Tegelikult on näitusel väljas jutustused kunstniku lapsepõlvest, sünnikodust ja temale olulistest isikutest.

Mare Kelpmani isikunäitus on väga isiklik. Kunstnik on tegelenud küsimusega, mis on elus talle oluline, mis aitab püsida loodis. Väljapanek on esitatud justkui suure pildialbumina, kus pildid hakkavad sind kõnetama. Fotolikud must-valged piltvaibad jutustavad väikesest tüdrukust, kelle sünnikodu on mere ääres Orissaares. Meri ja sellega kaasnev vabadusetunne on nii olulised, et need on mõjutanud kogu elukäiku kunstnikuks saamise ja sellena tegutsemiseni.

Kelpmani traditsioonilised piltvaibad, ehkki kootud arvutite abiga, on tõeline üllatus. Kunstnik on kasutanud vanu kreppkirju, mis olid iseloomulikud Saare- ja Muhumaa meremeeste ruudulistele lambavillast tekkidele. Need rõhutavad vanaaegsust ja nostalgiat veelgi. Tegu on fotodega, mis on kootud arvutiprogrammi abil žakaartelgedel vaipadeks. Kui maalikunstniku kujutamisvahendiks on värv, siis tekstiilikunstnikul on selleks erinevad kangakirjad ja materjalid. Kõik faktuurid ja pinnad on tekstiilikunstnik välja mõelnud, et luua väljendusrikkalt iseloomuga loodust, merd ja inimesi, ning katsetanud, kui tinglikuks saab üldse minna. Näiteks merevaht, mis loksub kivide juurde kaldale, on kaugelt vaadates kui vahutav meri, aga lähedalt uurides koosneb paljudest vanaaegsetest mustritest. Siin ilmneb kõige paremini kunstniku looming, milliste vahenditega on ta suutnud välja mõelda pinnad, mis loovad sellise tulemuse. Kunstnik on kasutanud sama võtet, mida vanad eestlased oma vaipade puhul: kuna vanasti olid kitsad teljed, siis õmmeldi tavaliselt kaks vaipa kokku, millega tuli aga alati mingi nihe sisse. Kelpman pole oma vaipu kokku õmmelnud, vaid on selle nõksu oma töödesse sisse programmeerinud.

Mare Kelpman on katsetanud ka materjaliga. Üks töö on kootud väga õhukesest jaapani paberlõngast ja puuvillast. Teine töö aga läikivast polüestrist, et luua sellega veel rohkem foto muljet. Polüestrile on lisatud materjalid, mis jätavad veidi kulunud mulje. Kõikidele neile materjalidele ja vanaaegsetele kangakirjadele, mida tänapäeval enam ei kasutata, on vastukaaluks ülimoodne tehnoloogia. Näitus viib vaataja kunstniku lapsepõlve, annab edasi tema isiklikult kogetud tundmusi traditsioonilise piltvaiba kaudu, mis on aga valminud mittetraditsioonilisel teel.

Ene Läkk


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming