Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov, Juta Kivimäe

Anne Peultier’ muusikalised miraažid Anne Peultier’ näitus „Peatatud aeg” Kastellaanimajas kuni 13. V. Kunstniku piltidega Bernard Noëli luuleraamatu esitlemine näitusel 6. V kell 18. Suhtlemine pildi kaudu, sõnumi edasiandmine vaatajale on ülesanne, mille kallal on kunstnikud maadelnud sellest saati, kui kunst tekkis. Asi ei ole sõna ja kujundi põhimõttelises erinevuses, vaid tasakaalu leidmises üleliia otseütleva, literatuurse ja täiesti arusaamatu pilditähenduse vahel, liialdatud tundelisuse ja kuivikliku põhimõttelisuse vahel. Nii on kõikide kunstidega, sest ka luuletaja kurdab: „ja nüüd silmitsed sa oma kätt mis täiesti tavalises ahastuses / liigub paberil edasi olematu mõtte poole”. Need on ühe viljaka prantsuse kirjaniku Bernard Noëli read Jüri Talveti tõlkes. Need avaldati äsja ilmunud kataloog-luuleraamatus, mille pildipoole moodustavad Anne Peultier’ maalide reprod. Neid kõiki võib vaadata praegu näitusel „Peatatud aeg” Kastellaanimajas. Anne Peultier on kunstnik, kes on õppinud väljendusrikkust meistritelt nagu Velázquez, Tizian ja Veronese. Ta on avatud loomeinimene niihästi vaatajatega suhtlemisel, oma töödele selgituste andmisel kui ka kirjanduse ja muusika mõjutuste vastuvõtmisel. Oskusega muusikalist elamust pildis kokku võtta on ta läbi löönud rohkem kui 150 klassikalise muusika heliplaadiümbrise autorina. Anne Peultier naudib muusikat nii nagu iga teinegi: laseb helivoogudel end kanda ja annab oma sisemise pildikasti kanalid vabaks. Talle kangastub tavaliselt teejuht, väiksemat sorti olevus, midagi inimese, looma ja kuu vahepealset. See on kunstniku uudishimu isikustatud kujul: too avastab mõttemaastikke miraažides, õhkhõredas vees ja veepaksus atmosfääris, mida kujutab näituse sissejuhatav maal „Kollane gnoom”. Justkui oleks see tegelane, uudishimu kõige magusama hommikuune ajal sängi äärde ilmunud: „ja nüüd on kätte tulnud aeg vaadata seda mida / ei saa näha see on suund kutse himu millegi iha”.

Seal pildi peal siis Anne Peultier oma kaaslasega jooksebki unenäoväljal, seljas hommikusörkija mugavad dressid.

Unenäod ja fantaasiad on midagi, mis pakuvad kõige rohkem kunstiainet, kuid selles maagis on tavaliselt palju rohkem räbu kui ainet ennast. Sama lugu nagu vikerkaarega, mis ihusilmale iga kord pisemat sorti maagiat pakub, postkaardil on aga alati ühtemoodi tuttav ja tavaline. Mitte et see edu valem oleks, kuid oma maalides otsib Anne Peultier hallide toonide lõputut vaheldusrikkust, teda huvitaks vanade meistrite kopeerimisel rohkem justkui aja poolt laki pinnale kasvatatud tume paatina kui värv ise. Kuna unenäod kipuvad olema enamjaolt värvitud ja pimedavõitu, siis eks ole seegi kujutamisviis veel üks levinud uneklišee. Kuid teisest küljest on ajal võime asjadele sügavust juurde kasvatada. Tegelikult pole retsepti, kuidas tabada unenäo kordumatuse või luupainaja kordumise vahetut elamust ennast. Tunde edasiandmine tajutaval viisil ongi see tabamata ime, mida Anne Peultier saavutada oskab, mitte tunde kodeerimine äratuntavasse pildikeelde, mida ta, mõistagi, samuti valdab. Aeg on vaba, teda ei ole mitte keegi võimeline kontrollima. Mida meister kiht kihi haaval kokku kuhjab või õhukeste kelmetena peale kasvatab, seda saab alles tagantjärele näha, kui ta on jõudnud juba edasi liikuda. Ta jätab kõik seljataha ja keegi ei jõua temast ette. Tema loob paljukorruselise läbipõimunud kultuuriruumi. Nii nagu kunstisse sisenedes avaneb vabaduse maailm, nii võib minna ka ajaga kaasa vananedes: „miski hämar-öine kõditab ehk on see rammetus / ent maailm peab saamagi vanaks ja vabanema / oma piirdest kuni keha üksi kohtab lõpmatust unes / ei tea ta et unenägu ongi asendanud elu”.

Kui inimene häälestab end ümbritseva maailmaga samale lainele, kui ta paneb tähele seda, mis erkudesse jõuab, ning oskab ka reageerida nii, et teised inimesed ta ümber end korraks tema nahas tunnevad, siis tundub, nagu häälestaks maailm end omakorda tema lainele. Mitte ainult muusika ei ela, mitte ainult muusika ei ole asustatud gnoomide, haldjarahvaga, vaid ka hooneid hingestavad ahjualused, naginad, kääksud. Paar päeva pärast näituse avamist oli tugev tuul, mis puhus pargivahi/rahvakirjaniku maja korstnasse nagu pudelisse, pannes huugama barokse lõõrioreli. Seda tormi oleks ka Bernard Noël justkui kuulnud, sest eks korsten olegi justkui vana maja jonnakas hambatüügas, mis lõpuni püsti jääb, kui maja ihu on juba lahkunud: „huulte iidne vile tõuseb üles närvijuuri pidi / kõik need tondid ihus mis teritavad ebalust”.

Küllap Eduard Vilde ise seal vilistaski. Kui lugupeetud rahvakirjanikust sai Oscar Wilde’i pinginaaber Tartus Vallikraavi tänava otsas, miks ei võiks ta olla ka Anne Peultier’ gnoom Kadrioru Rohelisel aasal?

Andri Ksenofontov


Kogeda aja puudutust

Liisa Harkkomaa ja Heikki Hamarila (Espoo) näitus „Aja puudutus” Vabaduse galeriis kuni 7. V.

Soome kunstnike paar Liisa Harkkomaa ja Heikki Hamarila ei korralda Tallinnas näitust esmakordselt. 2000. aastal esinesid nad väikese Soome kunstnike grupiga Mirácolo Kastellaanimaja galeriis. Vabaduse galerii näitus meenutab ühist aega, mis voolanud Espoos koos, aastaid samas ateljees, kus kunstnikud olid oma mõtetes kusagil määratlemata tulevikus. „Meie puutepunktid ajas on lähtunud meie endi elust, omaenda identiteedist ja ajaloost, ka vanavanemate ja esivanemate elust.” See on sümpaatne tõdemus, veelgi sümpaatsem on kunstnike rahulik pingeteta püüd luua väikeses galeriis omamoodi ruumiinstallatsioon, täis ühiseid mälestusi, tajutavat rahu ja kiindumust. Soome modernismile omane esteetiline enesestmõistetavus ühendab Liisa Harkkomaa installatsioone ja Heikki Hamarila maalitud meditatiivseid valguselamusi nagu nähtamatu ajakangas. On elatud ja kogetud koos, küll ühes majas, ent kumbki oma tunnetusprisma kaudu.

Aja puudutusel tundub olevat suur tähendus nii Eestis kui ka Soomes. Eesti XXIV laulupidu kannab pealkirja „Aja puudutus”. On ju kultuuripärandi aasta, aga pärand võib olla kõikjal käeulatuses, näiteks pappkastides ema maja pööningukorrusel. Üks põlvkond on jätnud pakitud mälestused oma huvisfäärist väljapoole, kuid ühel päeval astub keegi pööningutrepist üles ja leiab vanaemade asjad nii, nagu nad kunagi ammu kastidesse pakiti. Naiste käsitööd, kleidid ja alusseelikud, fileekardinad, mis meilgi Eestis kunagi uuemate ja valgemate nailonkardinate saabudes taluaedades lindude kaitseks marjapõõsastele heideti ja mis on praeguseks olematusse rännanud.

Liisa Harkkomaa töödes ilmuvad vaataja ette kunstniku kaks vanaema: vanaema Elisabeth Vaasast ja Silju-vanaema Viiburist. „Mulle on olnud selle ajavärava võtmeks vanaemade tehtud käsitöö. Leidsin esemed oma ema pööningult, kus nad terve ühe sugupõlve jooksul olid pakituna kastis seisnud. See oli pühalik hetk, mil lõpuks avasin need kastid ja leidsin eest uskumatult peeni pitse ning pitside ja broderiiga kaunistatud kleite, pidulikke laudlinu ja pitsiribasid. Minu vanaemad ei kohtunudki teineteisega. Silju-mummi sündis Viiburis ja Elisabeth-mummi Ameerikas, kust siirdus lapsena Põhjamaale. Tema suri juba enne minu vanemate abiellumist, kuid minu kujutelmades on ta elav. Paari aasta eest abiellus minu tütar ja mõlema vanaema tehtud laudlinad katsid tema pulmalauda.” Heikki Hamarila maalide mahe valgus on valgunud üle unenäoliselt tühjade ruumide: „Valgus liigub ajas nii minevikku kui tulevikku valgustades kui võlukristall, mis puudutab nii ajalikku kui ajatut”.

Soome kunstnike kogetud ühine aeg kiirgab näitusel ka vaatajale. Mälestuste voog ja inimlik ajatunnetus väikestes asjades ja hetkemälestustes, mis moodustavadki suurema osa inimese elatud elust.

Juta Kivimäe

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming