Jalutuskäik galeriides

Annika Toots, Vappu Thurlow

Trauma, dokumentalistika ja fiktsioon Katrin Sarapuu näitus „O” Hobusepeas kuni 13. V, Alver Linnamäe näitus „Fiktsioon” („Fiction”) Draakonis kuni 11. V ja Tõnu Tunneli näitus „helemust/süsivalge” Tallinna Linnagaleriis kuni 19. V. Tallinna hiline kevad kostitab fotokunstihuvilist galeriikülastajat kolme eripalgelise näitusega. Katrin Sarapuu, Alver Linnamäe ja Tõnu Tunneli isikunäitus pakuvad visuaalselt esteetilist naudingut ja haaravad emotsionaalselt kaasa. Noored kunstiakadeemia taustaga fotokunstnikud on vaatajate ette toonud kontseptsioonid ja tööd, mille lähtekoht ja vorm erinevad vägagi ning mis pakuvad vaatajale valiku fotokunsti mitmekülgsest ontoloogilisest spektrist. Hobusepea galeriis avatud Katrin Sarapuu isikunäitus „O” on tema magistritöö loominguline osa. Tegemist on autobiograafilise näitusega: kunstnik käsitleb kuut traumaatilist sündmust, mida ta püüab seletada ja mõistuspäraselt põhjendada. Tema tööd koosnevad pinget tekitavatest süngetest fotolavastustest, aastate jooksul kogutud juhtumite, kirjaliku ja füüsilise teraapia dokumentatsioonist, kirjeldustest ja analüüsist. Teraapiaprotsessi kujutab näituse ainus videoteos „Tsükkel”. Susan J. Brison on öelnud, et trauma katkestab ühenduse mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning hävitab arusaama endast kui muutuvast olevusest. Traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks peab inimene oma mälu tagasi nõudma, taastama ühenduse oma keskkonnaga ning saavutama selle üle kontrolli.1 Suuresti sõltub õnnestumine vastuvõtjatest – kunsti puhul publikust, kes on valmis kunstiteosega suhestuma. Kunst on oma väljenduslikkuse tõttu sobiv vahend läbielatud sündmuste edasiandmiseks, sest visuaalsetel kujutistel on valulike kogemuste väljendajana oluline roll.2 Mida ei saa kõnes väljendada, seda saab edasi anda piltide ja tekstide kaudu.

Kuna traumaatiline sündmus võib lõhkuda ühtse narratiivi ja tekitada katkestuse, siis võib seda tõlgendada ka kui mittesündmust või nullpunkti, millele viitab ka näituse pealkiri „O”. Sarapuu on järjestanud need katkestused, teinud need taas üldisema narratiivi osaks. Ratsionaliseerides seletamatut ning asetades empiirilise materjali teaduslikult analüüsitava ainese rolli, on Sarapuu saavutanud toimunu üle kontrolli. Samas tähistab „O” ka sundmõttelist rituaali ja kunstniku teoseid läbivat detaili. Korduvad motiivid ja subjektiivsel kogemusel põhinev tugeva emotsionaalse laenguga looming teevad näituse üsna raskepäraseks, kuid põnevaks.

Draakoni galeriis avatud Alver Linnamäe kolmanda isikunäituse napisõnaline pressiteade lubab publikule dokumentalistikat ja subkultuuri teemat, näituse pealkiri „Fiction” viitab aga täielikule väljamõeldisele. Kas siis fiktsioon või dokumentalistika? Või pigem fiktiivne dokumentaalfoto? Selgub, et just nende kategooriate piiride kompamisega ongi näitusel tegemist – vastust andmata.

Galeriiruumi tulvavast rohkest valgusest hoolimata tekib tunne, nagu siseneks pimikusse, kuhu on klambritega nöörile kuivama kinnitatud suuremõõtmelised fotopaberid, millel mälupildid on alles hiljuti materiaalse kuju võtnud. Üksikuid detaile kujutavad fotod on siin esitatud kui barthes’ilik noéme – „see oli seal” või „see on olnud” kontseptsioon, mille järgi foto on reaalselt minevikus aset leidnud situatsiooni dokument.3 Nende situatsioonide lavastamata jäädvustustel, objektiivsetel faktidel – fiktsioonita – põhineb fotodokumentalistika, kuigi foto pole kunagi täielikult objektiivne, vaid sõltub kaadri ja teema valiku taga olevast fotograafist. Linnamäe valitud kaadrid tekitavad rohkem küsimusi kaadrist välja jääva kohta.

Fotodokumentalistika vormib meie arusaama mineviku sündmustest, kuna foto ja mälu vahele on kujunenud seos. XIX sajandi keskpaigast kuni filmikunsti leiutamiseni oli fotograafia peamiseks mälu metafooriks – inimese aju kujutati kui valgustundlikku plaati ning mälu kui fotoalbumit. Fotograafia keemilised protsessid sobisid kujutise inimese mällu jäädvustamise analoogiks. Foto püüdis kinni selle, mis mööduv ja põgus. XIX sajandi dagerrotüüpi kirjeldati kui „mäluga peeglit” ja võeti tõe kehastusena fotograafia iseloomu tõttu, mis eristas teda kujutavast kunstist.4 Fotoga ei kujutatud, vaid salvestati. Linnamäe salvestiste lavastamatuse seab kahtluse alla näituse pealkiri, mis ühendab teosed pigem väljamõeldud narratiiviks.

Dokumentalismi ja fiktsiooni piir ongi ähmane, eriti juhul, kui fotod on tõstetud välja nende algkontekstist ning viidud galeriiruumi seinte vahele. Tegemist võib tõesti olla konkreetse sündmuse jäädvustustega, kuid vaatajana eelistaksin galeriisse paigutatud mustvalgetele fotodele läheneda kui ühest raamatust välja rebitud lehekülgedele – krüpteeritud detailidele suuremast narratiivist, mille lüngad saab lugeja täita oma teadmistest ja kogemusest lähtuvalt. Sellist lähenemist toetab ka see, et fotod toimivad selles galeriiruumis väga hästi, jättes piisavalt nii füüsilist kui tõlgenduslikku ruumi. Alver Linnamäe isikunäituse võtab ehk kõige paremini kokku napisõnaline kirjeldus, mille saatsin kolleegile näitusest lühiülevaate andmiseks: „Lihtne ja hea. Ei ole liiga palju ega liiga vähe”.

Kolmas kevadine näitus, mida saab veel mõnda aega külastada, on selle aasta ArtPrinti preemia pälvinud fotokunstniku Tõnu Tunneli „helemust/süsivalge” Tallinna Linnagaleriis. Tunneli isikunäitus on pühendatud fotograafias kõige olulisemale elemendile – valgusele. Tunnel, kes on teinud ka fotodokumentalistikat ja kellele meeldib tühermaadel uidata ning linnakeskkonda jälgida5, on seekord light painting’u tehnika abil mänguliselt sekkunud uuritavasse keskkonda. Fotodel on kujutatud pimedas, lumises ja inimtühjas looduses võõrkehadena hõljuvaid valgusvorme ja ka abstraktseid valguspusasid. Tööd on kalkuleeritud, viimistletud ja väga professionaalsed. Eriti köidab nende metafüüsilisus – tardunud, veidi viirastuslik ja üleloomulik keskkond. Ainus, mis varjutab pimeduse ja valguse kohtumisi jäädvustanud fotosid, on galeriiruumidesse sisse kriiskav päike, mis töödelt tagasi peegeldab ning häirib nende tonaalset minimalismi. Võib-olla mõjuksid nad paremini kuskil, kus ainsaks valguseks on Tõnu Tunneli lumistest metsadest leitud süsivalge.

Annika Toots

1 Susan J. Brison, Trauma Narratives and the Remaking of the Self. – Acts of Memory: cultural recall in the present. Toim. M. Bal, J. Crewe, L. Spitzer. University Press of New England, Hannover, London 1999, lk 41–45.

2 Aleida Assmann, Cultural Memory and Western Civilization: functions, media, archives. Cambridge University Press. New York 2011, lk 209.

3 Roland Barthes, Camera Lucida. Reflections on Photography. Hill and Wang, New York 2010 (1981), lk 76-77.

4 Douwe Draaisma, Metaphors of memory: a history of ideas about the mind. Cambridge University Press, Cambridge 2000, lk 104.

5 Riina Varol, Tõnu Tunnel. – Positiiv 2013, nr 12, lk 22-33.


Joonistatud aforisme

Lembe Rubeni näitus Hopi galeriis kuni 14. V.

Lembe Ruben on sel kevadel korraldanud kaks näitust talle juba iseloomulikuks saanud napi joonega graafika ja joonistustega.Iga sketš on lakooniline nagu lause, mis tabab otse märki: kas irooniliselt või heatahtliku huumoriga, mõnikord lihtsalt avades teema ootamatu nurga alt, nagu aforism. Vahel joonistab ta picassolikult ühe joonega, tulemuseks näiteks Hopi galerii näituse harmooniline pilt põlvel last hällitavast emast. Selline pilt, mis annab inimesele võimaluse mitmes suunas edasi mõtelda, on haruldane, kuid just seetõttu väärtuslik.

Vabaduse galeriis oli kuu aega tagasi väljas traadiga trükitud graafika, kus juba jäiga materjali omapära määrab kujundi kokkusurutuse ja lakoonilisuse, kuid samasugune üldistus iseloomustab ka Lembe Rubeni joonistusi. Hopi galerii näitus käsitleb piire: inimene on piiride sees, mis ta ise enda jaoks on loonud: võimupiirid, võimaluste piirid, lubatuse piirid, soovide piirid. Selleks, et neist rahulikult üle või kaugemale vaadata, peaks suutma läbi näha ka mitmeid ühiskonda kavalalt manipuleerivaid mehhanisme, eeskätt tootmist, mis võimukalt valitseb. Lapsevanemana tunneb Lembe Ruben nördimust fetišite vohamise pärast, mis ei jäta last puutumata juba lasteaiaeas. Kunstnik märkab ka jõudude rivaliteeti, ta näitab seda naljaka kukekommide reana: need näksavad üksteist sabast nagu Jack Londoni kelgukoerad.

Vanemad ei saa oma loomulikku tööd teha, see tähendab lapsi õigesti kasvatada, kuna ühiskond sekkub sellesse fetišite abil, kõige isiklikuma kaudu, mis kellelgi on; mida ta sööb või kasutab. Kunstnik on valinud selle sümboliks pulgakommi, mille sundust ta pahaselt iseloomustab: „Sa pead teda lutsima, kuni süda on paha”.

Esemed võrgutavad ja ajavad südame pahaks: kõikvõimalikud kehafetišid, Nike’i, Cucchi (joonistus „Kutši cott”) jt tooted, mis apelleerivad edevusele ja nõrkusele. Kunstniku pulga otsa seatud – sisuliselt on pilkupüüdvalt dekoreeritud kaupluseaknadki ju virtuaalsed kommivarred – siruta ainult keel välja ja limpsa! Lembe Ruben joonistab meid, tarbijaid, etturitena, isegi klounidena: kõik astuvad ühte jalga ja järgivad ses klounaadis kindlaid reegleid. Selle üle, mida on kombeks naljaks pidada, me naerame, selle peale, mis üldkehtestatud naljade piirist väljapoole jääb, pigistame suu kriipsuks kokku ja kaugemale ei mõtlegi.

Kunstnik on ammu teinud humoorikaid animatsioone, üks selline rõõmustab ka Hopi galerii näituse vaatajat. See näitab talle omase lakoonilisusega, kuis sünnitakse, sirgutakse, sünnitatakse, ohverdatakse – aastate vaikse helina saatel, mis kõlab mängutoosist. Ärge paluge, et teataksin lühidalt selle filmi mõtte. Napp väljenduslaad on sõnumiga nii tihedalt põimunud, et seda ei saa tabavalt sõnades kokku võtta. Kui püüaksin värvikalt, lopsakalt öelda, riskiksin vastuollu sattuda Lembe enese põhimõttega vältida roosat udu. Lihtsalt – vaadake ise!

Vappu Thurlow

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming