Jalutuskäik galeriides

Siram, Andri Ksenofontov, Ants Juske

Pretensioonitud jooned Joonistuste näitus „Napp” Pärnu Linnagaleriis raekojas (Uus tn 4) kuni 25. II. Kuraator Margot Kask. Kui laps oskab hästi joonistada, siis tädid-onud ütlevad, et temast peaks saama kunstnik. Kui laps natuke suuremaks kasvab ja saabub reaalse karjäärivaliku aeg, siis niimoodi enam ei arvata ja leitakse, et inimene peaks otsima siiski ameti, mis leiva lauale toob. Näitusel „Napp” osalevad need endised lapsed, kes on tädide-onude soovitusi eirates siiski kunstnikuks hakanud. Nüüdiskunsti liigendamine tehnika põhjal on kahe otsaga küsimus. Teoreetiliselt peaks oluline olema idee, sõnum ja kunstiline kvaliteet ning meedium lihtsalt vahend, kusjuures praeguses kunstis peaksid kõik meediumid võrdselt lubatud olema. Kunstimaailma tegelikkuses näeme ikkagi meediumipõhist liigendust selliste võimsate nähtuste näol nagu graafikatriennaal, fotokuu, videofestival jne. Osalt tuleneb see praktilistest põhjustest, osalt traditsioonist. Ja osalt kindlasti ka sellest, et mingi hulk kunstnikke eelistab end väljendada kindlas meediumis, kusjuures on üsna tõenäoline, et meediumil on seejuures ka mentaalne põhjus. Kõnealuse joonistuste näituse seltskonna kohta käib see igal juhul. „Napp” nagu enamik meediumipõhiseid nüüdiskunsti projekte tõestab muu hulgas ka seda, et joonistus pole mingi igand, vaid võimaldab uute meediumidega kombineerimisel luua trendikaid visuaale. See aspekt ei ole eriti huvitav.

Huvitavam on Margot Kase kokku pandud kooslus, kammerlik lähenemine nii ideedele kui teostusele. Ei saa rääkida isegi mitte väikeste narratiivide vastandamisest suurtele – siit ei kuma läbi mitte midagi suurt isegi eituse tasandil. See joonistajate maailm on täiesti teine reaalsus, kus nagu ei olekski massimeediat, globaalseid tendentse, megakampaaniaid. On ainult üksikud jooned, helid, möödavilksatavad siluetid, mis võivad olla osa mingist suuremast tervikust, aga ei pruugi.

Joonistuse algallikaks on sageli mingi ese, mis iseenesest ei oma mingit erilist tähendust. Laura Põld kujutab tavalist tooli, joonistades tekstiilile nii värviga kui tikkimismenetlusel. Jaanika Peenra leiab filigraanset graafikat suitsus. Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsal eksponeerivad käbijoonistuse sündi, Margot Kask on valinud objektiks peekri. Näeme videol joonte sündi ja kujundi teket eimillestki.

Kohati läheb meeleolu religioosseks. Kase peeker mahub ka üht otsa pidi sellesse liigitusse. Kaili-Angela Konno otsib roostes ja kriibitud plekitükkidelt ikoone. Kaija Kesa surfab pigem new age’i lainel, luues religioonideüleseid vaimseid kujundeid („Tukkuv energia”, „Uinunud süda”).

Siit pole palju maad enam abstraktsuseni. Anu Purre otsib mahukate struktuuridega lisaks joone võimalustele ka sisemist last endas. Evelyn Müürsepa ja John Grzinichi performance’ist maha jäänud kritselduspanoraamil on kaardistatud juhuslikke emotsioone ning helisid.

On olemas ka veidi sotsiaalsem pool. Lembe Ruben alustab pulgakommidest ja fantaseerib neist kokku ühiskonnakriitilisi minikarikatuure, näiteks „Poliitmängud” kujutab endale saapa sisse pissivaid kriipsujukusid.

Joonmeedia on teinud ülestähendusi konverentsil, kribades üles nii konkreetseid esinejaid nende väljaütlemisega kui ka üldisi meeleolusid ja juhuslikult kuuldud lausejuppe lõunalauas. See on väga vaimukas enesekaitsemeetod turundusühiskonnas, kus enamik inimtegevusest koosnebki mokalaatadel istumisest ja kuulamisest, kuidas keegi üritab sulle mingit ideoloogiat maha müüa.

Klassikaline hea joonistaja on Ramo Teder aka Pastacas, kes pole kunagi eriti kunstisuundumuste vastu huvi tundnud, vaid kes lihtsalt joonistab pastakaga oma veidi nukraid, kuid humoorikaid tegelasi.

Illustratiivset-dokumenteerivat suunda esindavad Laura Pählapuu linnavaated ja Piia Ruberi digipliiatsijoonistused: kujutatavad stseenid on igapäevased ning keskmisest tähenduslikumad ehk vaid osalejatele.

Erilist joonistusliku virtuoossuse taotlust siit ei leia. „Napi” seltskond tegeleb nanokunstiga: ideede, kontseptsioonide ja kujundite pisimate algosade leidmisega, ülessuurendamisega ja minimalistliku joone abil kunstiteosteks projitseerimisega. Kas keegi nende fragmentide tagant suuremate protsesside saladusi avastab, sõltub juba vaataja empaatiast ja tundlikkusest.
Siram

Metsaga linna

Sirami näitus „Culture feat. Nature/ Kultuur looduse esituses” / „Mahetoodang loomemajanduses” Tallinna Linnagaleriis kuni 4. III.

„… et linlasele meelde tuletada, et mitte igal pool asfalt ei ole,” ütleb kunstnik. Väljas paukus miinus kakskümmend kaks pakasekraadi, Tallinna Linnagalerii ukse ette oli tekkinud näitusekülastajate kooslus, kes läbi Mari Kartau ehk Sirami „Sirtsu soo” olid kõndinud ning märgade saabastega tänavasilluse külge külmunud. Soo laiutas madalas vannis, rohelise kunstmuru alla olid installeeritud astmemättad. Kes oskasid ukse kõrvale varutud toigaste abil rada otsida, need tegid selle loodusliku valiku katse läbi ning pääsesid kuiva jalaga koju. Soolaugaste ja metsakoleduste eest ei ole keegi kaitstud, seda näitab ka hiljuti linnapeaga toimunud vahejuhtum. Teatavasti tirivad rasvatihased koobastest välja talveunesegaseid nahkhiiri, et rasvaste ajudega maiustada. Tihaseid toitev linnapea pääses kergemalt – jalaluumurruga. Õnneks taipas ta kuulutada, et hoiab linna asjadel silma peal, ei-ei, ta ei maga, ning nii ei ole rasvatihastel alust teda talveunes kahtlustada. Suurest eeskujust tiivustatuna, kalpsasin uksest sisse, käes toigas mätaste otsimiseks ja huntide peletamiseks.

Tegelikult on näituse teema hoopis mahetoodang loomemajanduses. Soo taga ei luusi hundid (tegelikult on ka hundid, aga sellest allpool), vaid hoopis üks nüüdiskunsti ohustatud žanr – maastikumaal. Mis saab olla veel mahedam, kui ausse on tõstetud ühiskonnakriitiline ja teravhambuline väljendusviis? Soost vasakul seisis Mari Kartau ise suure portreefoto peal, pealaest jalatallani mingisse samblikku mähitud, nagu oleks tema isa Sammalhabe ja ema Muhv. Nii sügavalt on kunstnik maastikumaalijapuukallistaja rollimängu sisse elanud. Teisel pool sood, galerii ruumi poolitava valge kanga taga on maastikumaalid ise. Kuigi Mari Kartau omal ajal uue ja radikaalse, pikslihäguse ja plastikaatmusta kunsti eest võitles, on ta ikka ka realistliku maastikumaaliga tegelnud. Alates kunstiringist koolipäevil kuni mitme kunstiõppeasutusteni hiljem. Mari Kartau metsamaastikud Pärnumaal meenutavad natuke Lembit Sarapuu loodust. See on hea märk, sest vastab küsimusele „mis on eesti maastik?” peaaegu sama äratuntavalt nagu vanameister Lembit Sarapuu ise.

Rõhutada tasub piltide ainest ja pealkirju. Ainuüksi näituse nimetamisega dj-stiilis „Culture feat. Nature/ Kultuur looduse esituses” või kantseliidis „Mahetoodang loomemajanduses” saab selle kleepida nüüdiskunsti diskursuse külge nagu vihalehe higisele seljale. Pealegi, ta ei maali, vaid dokumenteerib. Pildid on nimetatud numbrikoodides, mis kujutavad endast vastava motiivi juures GPS-seadme aknast loetud geograafiliste koordinaatide põhjalaiusi ja idapikkusi, mille eluvõõras kümnetuhandikuline täpsus klapib hästi nende kääridega, mida vahel kunsti- ja arhitektuuri tegelikkuse ning kriitika vahel ette tuleb. Üks minu lemmikpilte näitusel on „N: 58,36203 E: 24,74703”. See kujutab natuke rohtu kasvada jõudnud raiekohta hõredas metsas. Mari Kartau otsib pinget inimtegevuse jälgede kujutamises. Kui paljud teavad teda rohelise aktivistina? Rohelise partei asutamise eelsel ajal võttis ta usinalt osa postiloendi [heauusilm] aruteludest. Paljud head mõtted headeks mõteteks jäidki: „Praeguseks on roheline mõtteviis ja looduskaitse võtnud kõige eriskummalisemaid vorme alates rahvusvahelisest ärist saastekvootidega lõpetades aktivistidega, kes aheldavad end tankerite külge või vabastavad karusloomi puuridest. Keskkonnakaitse temaatika avalikus teadvuses on oma algsetest eesmärkidest ohtlikult võõrandunud. Säästev areng, mahetoodang, taaskasutus ja muud nn rohelised argumendid on muutunud suvaliseks turundusmulaks,” ütleb Mari Kartau. Nii et lõiv kunstile on kuhjaga tasutud. Selle peale tuleb meelde maaliõpetaja Silvia Jõgeveri öeldu, kui ta oli tabanud õpilase soovilt väga põnevaid asju kujutada: „Sa võta üks põõsas ette, üks tavaline Eesti põõsas ja maali see ära.” Mari Kartau teeb ka seda tihti.

Mitte uudsuse ülestähendamine ei paku alati suurimat kunstielamust, pigem ootamatu äratundmine. Juba maastikumaali klassikule Šiškinile oli põhimõtteks kujutada igas pildis inimtegevuse jälge, vähemalt kändu või kõdunenud aiajuppi. Ning Linnagalerii muutmine Linnasooks ka ei ole midagi enneolematut, sest Linnasooks nimetati varem praegust Pelguranna linnaosa, kus karjatati hobuseid. Endisest Linnasoost saab aimu Seevaldi poole jäävast pilliroostikust. Linnagalerii varasematest väljapanekutest sobib Mari Kartau näitus ideeliselt kokku Erkki Luugi ja Tanel Randeri poolt aasta aega tagasi esitatud sammaldunud notiga ehk kesktalvise hnotiga. Ja mis seegi südatalvine soo muud on kui üks „faking” laugas ehk flaugas. Mida autoril selle peale kosta on? „Kuna suur jagu inimesi minu tutvusringkonnast ei saa hästi aru, miks ma neid maastikupilte maalin, otsustasin korraldada näituse hoopis loomadele.” Seegi sündmus on dokumenteeritud videos ja fotosarjas, kus karud-konnad-hundid läbi sookailu avamisele tatsavad, puutüvedele riputatud pilte ja lauale asetatud šampanjaklaase vaatavad, sest läbi loomamaski juua ei saa.
Andri Ksenofontov

Linnaga metsa

Rita Koralevicsi näitus „Käik metsa” Ungari Instituudis kuni 24. II.

Mis siis, kui kunstnik ühiskonnaasjades aktiivselt sõna võtta tahab, aga käed lõputute ja üha kasvavate probleemide ees jõuetult rüppe vajuvad? Siis on aeg põgeneda. Ungari kunstnik Rita Koralevics leiab pesakastist varju – tagasi puu otsa. Kui tee muinasjutulisse talvisesse kuusemetsa käis postviktoriaanlikul Inglismaal läbi riidekapi, siis tänapäeval, sealhulgas Ungaris, kleebitakse kuusemets tapeedina seina. Rita Koralevicsi „Käik metsa” ongi nõndaviisi trepi kõrvale seina lõigatud. Uks avaneb pimedusse. Kas ootab seal Harry Potter, kes lumekakuga juttu ajab, Narnia dissident faun hr Tumnus, sall ümber kaela, või koogisöömisest ülekaaluliseks paisunud Alice, kes küülikuuru põhja kinni jäi? Aga milleks ugri-mugrilane inglastelt metsafantaasiaid varastama peaks? Meil on omad põhjakonnad ja ussikuningad, murueided ja nende tütred, nõiad, Pokumaad, Kungla rahvas kuldsel a’al jne. Rita Koralevicsi kuused, „läbi maja puud” kasvavad läbi äärelinna kastmajakeste ja tõstavad need siis õhku nagu esivanemate sammasaidad, mis olid ehitatud kaitseks näriliste eest kõrgelt läbi saetud tüvedele. Ja ikka ei saa läbi inglasteta, sest „Juured I–II” kujutavad maju samasugustel puuvõrakujulistel postidel nagu Tallinna inglise kolledži võimla Jaani kiriku vastas. Rita Koralevicsi põgenemine pesakasti käib stiilselt nagu tugevast vineerist konstrueeritud „Linnumajja Péterke tänaval”, mis meenutab Pelgulinna gümnaasiumi vähendatud koopiat, või „Linnumajja Columbuse tänaval”, neljakorruselisse korterelamusse, mis võiks sama hästi olla mõni funkmaja Tina tänava kandis. Rita Koralevicsi mõte ei käi kinnisvaraarenduse rahaveski rada, pigem üritab ta kinnisvaraarendust kodustada. Et investorid ja ametnikud ka linnukestele mõtleksid. Talle meeldiks, kui uued kodud kasvaksid keskkonnast loomulikult välja justkui pungast päikese, vihma ja mulla jõul. Lapseootel olles kujutas ta kakupesa puuõõnes, munad sees. Selle seeria on ta nimetanud ta „Puuõieks I–III”.

Kui võrdlus funktsionalistliku arhitektuuriga on eesti lugejale mõistetav, siis kunstniku ungari päritolu arvestades tuleks osutada ka orgaanilise arhitektuuri esindajale Imre Makovecsile (ta isegi plaanis möödunud aastal sõitu Lätti ja Eestisse, aga suri kahjuks 27. IX 2011). Esteetilise vastuhakuna nõukogudeaegsele ühenäolisele kandilisele massehitusele hakkas ta ehitama maju, mida kattev laudis oli koolutatud vabavormilistele sarikatele nagu paadikere paadikaartele. Ka tema, nagu inglise kolledži võimla projekteerijad, kasutas arhitektuuri ajaloos harva esinevat ülemiste kaldtugedega kandeposti motiivi, mis on kujundatud puutüvekujuliseks. Rita Koralevics läheb siit sammu võrra edasi, kattes terve suure ümara võra laudisega, saades tulemuseks „Laudispuu”, mis näeb välja nagu puukuur tähttähelises tähenduses või puuris puu või puupuur. Näitusel lõputult ringi käivas videos võib vaadata, kuidas puu hakkab tüvest alates hallist laudisest soomusesse kasvama ning siis taas võratipust tagasi selle soomuse heidab. Nagu puhkeks kinnisvarabuum, kuidas seda nüüd öeldagi, voodrisse, et hiljem krediidikrahhis plangud langeksid.
Andri Ksenofontov

Andro Kööp ja Elizabeth Taylor

Andro Kööbi näitus „Sa pead minuga abielluma” Draakoni galeriis 30. I – 11. II.

Tegemist on väga mitmekülgse kunstnikuga. Mille kõigega ta pole tegelnud: disainiga, moeja tarbekunstiga, ka kujutava kunstiga. 1988. aastal lõi ta rühmituse Neoeksprepost, mis oli meil tekkinud neopopi üks esimesi ilminguid. Ei tea, kas põhjuseks oli aasta varem Andy Warholi surm, kuid paljudel Euroopa maadel puhkes uue popkunsti laine. Algatati vaidlus, kas popkunst sündis Ameerikas või Inglismaal. Igal juhul on see angloameerikalik nähtus.

Andro Kööp osales ka 1988. aastal vist juba legendaarsel noortenäitusel „Ma pole kunagi käinud New Yorgis”. 2004. aastal korraldas ta aga Pärnus näituse pealkirjaga „Ma olen käinud N.Y-s”. Nüüd siis näitus suurest filmilegendist Elizabeth Taylorist. Lugesin külalisteraamatust (hea, et galerii seda omaaegset kommet jätkab: täidab see ju omamoodi netikommentaaride rolli) ühe Taylori vihkaja arvamust, et Andro Kööp on „Taylori maniakk”. Tõepoolest: maale saadavad rebitud ajaleheväljalõiked staari elust ja rollidest, ka maalidel on näitlejannat kujutatud mitmetes tuntud rollides. Professionaalsele maalikunstnikule võivad Kööbi maalid tunduda diletantlikud, kuid eksisteerib ka bad painting, kus teadlikult eiratakse klassikalise maali reegleid. Antud juhul vastandubki Kööbi stiil klantspiltidele.

Liz Taylori elu oli väga värvikas: oli glamuuri ja palju mehi. Richard Burtoniga jõudis ta lausa kaks korda abielus olla. Ühel maalil figureerib ka Elvis Presley, kes tahab temaga abielluda. Millest siis kõneleb näituse pealkiri? Ega ometi sellest, et Liz andis järele igale nõudmisele? Nagu juhuslikult toodi näitusega samal ajal Estonias lavale Händeli barokkooper „Julius Caesar”, kus on keskne liin Caesari ja Kleopatra tormilisel suhtel. Kööp oleks võinud ka seda motiivi ära kasutada.

Elizabeth Taylor oli vaieldamatult popikoon. Nüüd Kööbi „maniakaalsusest”, mille peale üks näitusekülastaja vihastas. On see ikka hommage või lihtsalt järelehüüe mullu meie hulgast lahkunud Elizabeth Taylorile. Kardan, et näitust tuleb pigem võtta samas võtmes nagu Andy Warholi seeriaid popstaaridest kuni pop-poliitikuteni. See pole ka camp, mis Susan Sontagi tõlgenduses on „luhtunud tõsidus”. Kindlasti on Kööp nautinud Taylori osalusel valminud filme, kuid, säilitanud teatud distantsi, saab ta väga hästi aru, et tegemist on massikultuuri produktiga. Igal juhul tajusin ma mõningast irooniat, ehk isegi massikultuurilise maitse üle irvitamist.
Ants Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming