Jalutuskäik galeriides

Annika Toots

Inimese teekond noorte maalikunstnike töödes Elis Saarevälja näitus „Pimedad ajad” Hobusepeas 28. III – 9. IV, Marta Stratskase ja Kristi Kongi näitus „Taevas” („Heaven”) Vaalas kuni 28. IV, Saskia Järve näitus „Tervisevetel” Draakoni galeriis kuni 21. IV. Eesti noor maalikunst pakub samasugust mitmekesisust nagu kevadine ilm: lumest sillerdava päikseni. Maalidelt võib leida nii süngust kui kirkust, mälestusi ja nende analüüsi, küsimusi ja vastuseid kui ka ekstaasi ning surmajärgse elu visualiseerimist. Siduv teema on aga inimese teekond ning selle mõistmine ja jäädvustamine. Süngemat poolt esindab Elis Saareväli, kes pani näitusel „Pimedad ajad” välja kolm suureformaadilist fotorealistlikku maali. Pressiteates on öeldud, et neis maalides on keskendutud inimeste suhetele, kuid mõjuvad need siiski eelkõige kui kaotusvalusümbolid. „Meenuta mind nii” kujutab kolme naist, kes tunduvad olevat üks ja sama isik. Nad on kummargil ja sorteerivad arusaamatut materjali, mis tuletab meelde väänlevaid madusid või pahaendelist keeristormi ja mis keerleb naiste jalgade ümber. Alumisel korrusel võttis vaatajaid vastu maal „Leib, armastus ja unistused”, millel on kujutatud värsket lilledega kuhjatud hauda metsaäärsel kalmistul. Hämaras ruumis mõjub maal väga pühalikult ja rahulikult: leib, armastus ja unistused, mille nimel on eluaeg vaeva nähtud, pole enam olulised. Teekond on lõpule jõudnud. Näituse kolmandal hallvalgel teosel „Harmooniline elu” on kujutatud lahtise uksega nõgist ahju, mille ees maas ja sees on palju tuhka. Lahtise uksega põletatakse ahjus peamiselt asju, mille abil ei loodetagi sooja saada, vaid millest tahetakse vabaneda. Enamasti on need asjad seotud mälestustega. Elis Saareväli on monokroomsete nüansseeritud maalide näol toonud galeriiruumidesse mälestuste ja kaotuse visualiseeringud. Näitus on kui hüvastijätu või austusavalduse protsess, mis ei ole täis ängi, vaid pigem loobumine, lõplik lahtilaskmine.

Kui Saareväli kujutab inimese maise teekonna lõppu vaiksel kalmistul ning mälestuste hääbumist, siis Marta Stratskase ja Kristi Kongi näitus „Taevas” („Heaven”) Vaalas viitab kohale, kuhu inimene pärast surma loodab sattuda, või seisundile, mida soovib saavutada. Näituse domineeriv pool on Stratskase grandioosne kaheksaosaline teos, mis katab peaaegu terve seina. Kunstniku rohkete kihistustega „Taevas” moodustab tervikliku visuaalse narratiivi, kus oluliseks kaheksat maali ühendavaks motiiviks on teekonnale viitav raudtee. Tumedates toonides ja süngevõitu teekond kulgeb läbi maise elu etappide, mida sümboliseerivad loote, torso, karusselli, nunnade ja pealuu kontuurid, mis Stratskase ekspressiivse maalimislaadi abil on segunenud dünaamiliseks ja jõuliseks kujutiseks. Kui see on taevas, siis on see kihutamine tundmatusse.

Vaala galerii teise seina hõlmavad Kristi Kongi hoopis teistsuguse formaadi ja sisuga teosed. Kongile omased kirkad neoonvärvid ja lakooniline maalimislaad võidavad tähelepanu juba kaugelt. Ekspositsioon on eklektiline ja fragmenteeritud, siin-seal on toodud sisse popielemendid. Leiab viiteid psühhedeelilistele rokkbändidele nagu Jefferson Airplane ja The Doors. Kui see on paradiis, siis on see LSD-retk, kus eufoorilist heaolutunnet tekitavad armastus, ilmalikud intiimsed tegevused ja lasersilmadega kassid. Mõlema noore kunstniku teostest leiab ka ladina risti motiivi, mis viitab kristlikule paradiisile. Samas võib selles kujutises tahtmise korral näha hoopis kunstide, teadmiste ja särava nooruse jumala Apolloni ühte atribuutidest, kuna ekstaatilist dionüüsilist alget, mis torkab energiat täis näitusel kõigepealt silma, tasakaalustabki vormikeskne kaalutlev apollooniline alge.

Näitus põhineb kunstnike omavahelisel dialoogil, millesse kuuluvad kolm kuud kestnud vestlused ja kirjavahetus. Noored maalikunstnikud on varemgi oma töid kõrvuti esitanud, millest võib järeldada, et nende dialoog on tööprotsessis oluline edasiviiv jõud. Kaks tehniliselt erinevat väljapanekut täiendavad teineteist kontseptuaalselt.

Inimese teekond on ka Saskia Järve Draakoni galerii näituse „Tervisevetel” teema. Järve on võtnud oma kontseptsiooni aluseks psühholoog Alfred Adleri teose „Inimesetundmine”, mille abil lahkab mälestuste ja tuleviku seost. Nagu oma esimesel isikunäitusel 2009. aastal käsitleb Järve ka seekord enesemääratlemist, tema kahte näitust võib vaadelda eneseanalüüsi etappidena. Kunstniku unenäolised mälestuspildid räägivad kummalistest hetkedest: õhkkond on metafüüsiliselt tardunud ning unenäo ja tegelikkuse piir õhkõrn. Näitust saatvas tekstis kirjutab kunstnik oma unenägudest, kus ta lendab, reaalsuse ja ebareaalsuse keerulisest suhtest ning järjest süvenevast imetlusest erakordse vastu. Viimane seisund on andnud pealkirja ka kõige suurema formaadiga kummastavate elementidega (verine ukselink, kärbes, karvase kapuutsiga isiku vari, silt „Kirurg” uksel) maalile. Erakordne on see teos tõesti, sest tekitab automaatselt ohutunde. Mitmel Saskia Järve maalil on ka müstilisust, nostalgiahõngu lisavad meremotiivid. Nagu eelmisel näitusel, nii tunneb nüüdki maalidel kujutatud isikute hulgas ära kunstniku enda. Kujutades ennast oma mälestuspiltides (mis Adleri sõnul pole kunagi süütud) ja jäädvustades oma teekonna mitmeid peatuspunkte, üritab noor kunstnik jõuda lõppeesmärgile lähemale. Mis see on, seda võib teada (või teada saada) ainult kunstnik ise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming