Jalutuskäik galeriides. Enno Lehis 100

Juta Kivimäe

Mälestusnäitus Vabaduse galeriis kuni 24. I. Enno Lehise surmaga läinud aasta detsembris, vaid pisut enne tema 100. sünnipäeva juubelinäitust, lahkus jäädavalt ka üht kunstnikegeneratsiooni iseloomustanud mentaliteet, elustiil ja vaba boheemlik suhe nii kunstitegemisse kui kohaliku kunstielu argisündmustesse. Neile tagasi mõeldes meenub teesklematu huvi kõige vastu, mis Eesti kunstielus toimus, ent samuti rõõm võimaluste üle näha kunsti Moskvas, Leningradis või ka Kesk-Aasia liiduvabariikides. Kunsti peamiseks tunnuseks pidas see põlvkond elamuslikkust, värvikat muljet, modernset joont, mõjuvat dekoratiivsust. Omaaegsed sundteemad pandi paberile või lõuendile tihtipeale mängulises vormis või ootamatult romantiseerituna. Kunstnik tundis oma tööst rõõmu. Enno Lehise kunstnikusaatus kujunes kunstikauge institutsiooni sõjaväe ja ka otseselt Teise maailmasõja sündmuste mõjul. Loksal sündinud tellisetehase tööliste poja unistus saada muusikuks sai reaalsuseks Eesti Vabariigi armees teenimisel. Alustanud õpilasena sõjaväeorkestris, õppis ta aastatel 1930–1934 Tallinna Konservatooriumis trompetimängu. Eesti okupeerimise järel viidi sõjaväeorkester üle Riiga, sõja algus tähendas Eesti väeosade inkorporeerimist Punaarmeesse ja peatset evakuatsiooni Venemaale, kus 1942. aastal organiseeriti loovisikute rahvuslikud brigaadid. Samal aastal jõudis Enno Lehis Jaroslavli ja temast sai ENSV Riiklike Kunstiansamblite orkestrant. Samas alustas ta eesti kunstnike juhendamisel esimesi tõsisemaid katseid kujutava kunsti alal.

Just Jaroslavlis kohtus Lehis kauaaegse sõbra Aleksander Pilariga, kelle töödega on tema akvarellilaadi hiljem tihti võrreldud. Tõsi küll, väeosas oli Pilar kirjas varustajana, Lehis aga orkestrandina. Evald Okase töid imetlesid nad Jaroslavlis mõlemad. Oma esimeseks juhendajaks pidas Lehis aga Adamson-Ericut. Sõja järel Tallinna naasnud, sai ta muusikuna tööd Eesti Raadio estraadiorkestris, töötades trompetistina 1964. aastani. Tallinnas taas kohtudes kutsus Adamson-Eric Lehise vastavatud kunstiinstituuti maali õppima.

Mitmekülgselt andeka isiksusena jõudis Lehis anda oma panuse nii professionaalses levimuusikakultuuris kui kunstis. Vabaduse galerii näitusel püüavad pilku just sõjajärgsel kümnendil maalitud tööstusmaastikud oma ajastule iseloomuliku peene hallikaspruuni koloriidiga. Pallaslik värvide bakhanaal polnud tegelikult Tallinna jõudnudki. Tartu kunstihariduskeskuse kaotamisega murti ka pallaslik suhe värvi, ent sõjajärgne koloriit muutus monokroomsemaks ka mitmel endisel pallaslasel. Tasub vaid mõelda võrratu koloristi Johannes Võerahansu sõjajärgsete aastate kevad- ja sügistalvistele maastikele. Enno Lehise Eesti kunstimuuseumist näitusele laenatud peened poristes toonides tööstusmaastikud on väikesed avastused, aga ka omaaegse laadi meeldetuletus, samuti nagu oli põlvkonnakaaslase Arnold Alase mälestusnäitus eelmisel südasuvel. Lehise puhul on huvitav tõdeda tema esteetilisromantiseerivat suhet maastikuga kas või akvarellidel „Silikaadivabrik” või „Vana paemurd Lasnamäel” (mõlemad 1958) või udust esilekerkivate tuhamägede ja muu kaevandusolustikule iseloomuliku taristuga („Kiviõli õhtul”, 1960), kus maali visuaalseks keskmeks on mahedas kiirguses tänavavalgustid. Ehituselemendid, teed ja sillad struktureerivad neid varaseid akvarelle ning rikastavad maali pinda konstruktiivsete horisontaalide ja vertikaalidega. Hilisemad maastikumaalid ja vaikelud, mida nii palju on erakätesse, eelkõige Nõmme kodudesse ostetud, on varasema maalilaadi karguse ja peene graafilise ülesehituse kaotanud ning omandanud teisi ajastuomaseid väärtusi, mis pälvisid omaaegses ajakirjanduses rohkelt kiidusõnu. 1960. aastail domineerib Enno Lehise maalides juba sulavates küllastatud toonides realistlikule käsitlusele tuginev, ent tugevalt üldistatud detailidega maastikužanr, mis jäigi tema loomingus kõige iseloomulikumaks ja aastakümneid arendatud valdkonnaks.