Jalutuskäik galeriides – Inspireeriv kolmik

JOANNA HOFFMANN

Graafikute grupinäitus „Teispool reaalsust“ Tartu Kunstimaja suures saalis ja väikeses galeriis 24. VIII – 17. IX, Leonhard Lapini näitus „Eesti mets“ monumentaalgaleriis 24. VIII – 16. IX ja Huupi ruumiinstallatsioon „Endspiel“ katusekorteris kuni 30. IX kolmapäevast laupäevani kella 17 – 19.

Tartu Kunstimajas oli vaadata uhke nüüdiskunsti komplekt: vanameister Leonhard Lapini „Eesti mets“ monumentaalgaleriis, graafikute grupinäitus „Teispool reaalsust” väikeses galeriis ja Huupi isikunäitus „Endspiel“ katusekorteris. Viimane ei kuulu küll Tartu Kunstimaja programmi, kuid täiendas komplekti sobivalt.

Suhtusin graafikute grupinäitusesse paraja skeptilisusega, sest pelgasin, et see võis välja kukkuda nagu loomeliitude kevad-, sügis- või aastanäitused, kus tase on sageli ebaühtlane ja rõhuasetus kvantiteedil. Minu eelarvamus osutus aga põhjendamatuks, sest tegemist oli läbimõeldud kuraatoriprojektiga. Ambivalentseid tundeid tekitas küll teemapüstitus, sest postvõrgukunst on pikalt nii esil olnud, et hakkab tasapisi väsitama. Aga et tegemist on siiski aktuaalse kontseptsiooniga, on igati loogiline, et ka graafikud tahavad selles oma vaatenurga leida.

Näituse tegi aga tõesti nauditavaks mitmekülgne kunstnike ja meediumide valik. Kuigi enamik autoreid on pigem nooremad, oli vanima ja noorima osavõtja vanusevahe ligikaudu 30 aastat. Teoseidki oli seinast seina: leidus traditsioonilist graafikat, installatsiooni, kineetilist skulptuuri, fotopõhist graafikat. Väljapanek ise oli minimalistlik: oli meeldivalt palju õhku. Nii et igati õnnestunud grupinäitus, mis osutas graafika konkurentsivõimelisusele praeguses kunstipildis.

Huupi on suutnud hoida romantilised detailid kontrolli all ja luua veenva terviku.

Evelin Salumaa

Vanameister Leonhard Lapini installatsioon „Eesti mets“ on samanimelise seeria kuues väljalase. Esimese „Eesti metsa“ teostas Lapin 1994. aastal Brasiilias São Paulo biennaalil, kus materjal oli paraku küll sealne, sest Eesti puit ei jõudnud Rotterdamist edasi. Kunstnik ise ütles, et metsatemaatika oli juba toona aktuaalne, sest just 1990ndate algul hakati metsa intensiivselt raiuma ja müüma. Teos pole praegugi ajast ja arust, sest probleem ja arutelud selle üle, kui palju metsa rahaks teha ja kui palju kasvama jätta, on endiselt päevakorral. Lapini sõnul on eestlased metsarahvas, kellele mets pole mitte ainult sümbol, vaid ka kodu, pelgupaik. Kunstnik ei ole tasakaalustatud metsatööstuse vastu, kuid pöörab valitsevale olukorrale tähelepanu ja tuletab meelde metsa olulisust rahvusliku sümbolina. Lisaks igati ajakohasele kontseptsioonile oli näitus ka meeleliselt köitev. Ruumi põrand oli suures ulatuses täidetud puidu tööstusjääkidega ning seinad olid meeleolukalt männiroheliseks võõbatud. Ruumis valitses silmi paitav värvikombinatsioon, ninna tungis värske puiduaroom. Uut installatsiooni täiendas ruumi ühes seinas ka varasemate projektide fotodokumentatsioon, mis asjast huvitatutele pakkus võimaluse vaadelda „Eesti metsa“ arengut kahekümne aasta lõikes. Lapini sõnul on tõenäoliselt tegemist tema viimane taolise installatsiooniga, kuna aasta lõpul saab ta 70-aastaseks ega suuda ilmselt sellist füüsilist pingutust enam nautida.

Huupi näitus „Endspiel“ on eksponeeritud Andrus Kasemaale kuulunud katusekorteri kahes ruumis, kuigi tegelikult toimib kogu korter ruumiinstallatsioonina. Kohe välisukse kõrval on läbipaistva pitskardinaga eraldatud ruum, mis ei ole näituse osa ja kus viibib kunstnik või keegi teine, kes näitust valvab. Ometi pakub see pooleldi varjatud ruum kummituslikule installatsioonile juurde veel ühe kihistuse.

Näituse atmosfäär on salapärane, vihjab kaduvusele ning dekadentsile. Kõik, mida vaatajale näidatakse, on sinna spetsiaalselt toodud. Isegi lühter elutoas. Installatsiooni kuuluvad veel peegel, valguskastides fotod ja akadeemilises laadis figuratiivsed maalid ning vanad raamatud, mille seljad on anonüümselt seina poole pööratud. Elutoa ümmarguselt laualt on pitslina pooleldi maha tõmmatud, seal on veel mõned sööginõud, teised on juba kildudena kalasabaparketil. Pitskardinad akende ees hajutavad niigi hämaras korteris valgust, elustules küünlad heidavad võbelevat kuma.

Huupi on mänginud installatiivse maalinäituse osavalt välja, silmatorkavalt poeetiline „Endspiel” on ometi maitsekalt sordiini all. Kunstnik on suutnud vältida läägust või müstikat. Isegi minu külastuse ajal kõmisenud äike ning aknaid piitsutanud vihmasadu ei suutnud atmosfääri ülearu esoteeriliseks muuta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming