Jalutuskäik galeriides: Jaanus Samma kampsuniglamuur

HEIE TREIER

Jaanus Samma näitus „Kampsunipood Hair Sucks” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 23. XI.

Jaanus Samma käitub nagu popkunstnik, kes ülendab alandatut:  kampsunid kannavad edasi linnafolkloori, solvangulisena mõeldud grafiti-sõnumeid.

Jaanus Samma käitub nagu popkunstnik, kes ülendab alandatut: kampsunid kannavad edasi linnafolkloori, solvangulisena mõeldud grafiti-sõnumeid.

Peeter Sirge

Vastu talve on Jaanus Samma teinud kampsuninäituse. Käsitsi kootud kampsunid on neljateistkümne naise soojade kätega meisterdatud unikaalesemed, valdavalt looduslikest materjalidest, disainile pole erilist rõhku pandud, lõikeid võiks pidada isegi vanamoodsaks, värvivalik ei provotseeri. Ometi on need eksklusiivselt nähtaval Tallinna esindusväljaku vaateakendel. Mis tahes kallile firmale sellist võimalust ei anta.

Samma käitub nagu popkunstnik, kes ülendab alandatu: kampsunid kannavad edasi linnafolkloori, solvanguna mõeldud grafiti-sõnumeid, nii tekste kui pilte, mille „autoriteks” võiks pidada kunstikavatsuseta teismelisi noormehi, kelle hormoonid möllavad. Selline grafiti jääb linnapildis tähelepanuta või kustutatakse maha. Nüüd on ehedad ja siirad sõnumid põlistatud kampsunitesse, kirjastuse Lugemik kataloogi-käsitöövihikusse, kunstiajalukku. Tehnilise teostuse väljakutse seisneb spontaanse grafiti võimalikult tõepärases ülekandes palju kohmakamasse kudumisse. Näituse pealkiri „Hair Sucks” on saadud grafitist ja selle järgi on kootud veidi eemaletõukav karvane nimikampsun.

Näitust saab käsitleda mitmes kontekstis ning iga vaatamisfilter lubab kirjutada spetsialiseerituma artikli.

Kontseptuaalne moekunst. Nii näitus juba toimibki: kampsunitel on reaalne kandjaskond ja publik ka moeringkonnast.

Grafiti, linnafolkloor ja urbanistlik antropoloogia-etnograafia. Tegemist on lõputu varaaidaga intellektuaalseks töötlemiseks. Ka Tartu kunstimuuseumis on praegu käsitluse all grafiti toomine muuseumi konteksti nii näituse ja ka tulmetena.

Soolisuse teooria ning selle eri suunad. See on ju tegelikult universaalne ja puudutab iga inimest, seostudes nii-öelda baasinstinktide kaudu ka praegu domineeriva kapitalistliku visuaalkultuuriga.

Huumor. Samma huumor tekib ootamatust vastandite kokkupõrkest: see on heatahtlik, tõstab tuju, aga kõnnib piiri peal (inglise keeles öeldakse „edgy”).

Sisuline sõnum. Näituse taga on kunstniku doktorantuuriõpingud EKAs, samuti ettevalmistus järgmise aasta Veneetsia biennaaliks.

Tootmismudel. Kunstnik ei esine „modernistliku meesgeeniusena”, kes laseb vaid oma nimel särada. Kõik teostajad on pressitekstis nimepidi ära toodud. Seegi on informatiivne lugemine, kui teada näiteks Mare Tralla enda töödele tüüpilisest kõrg- ja madaltehnoloogia (sh tekstiilide ja kudumise) ühendamisest.

Ärimaailma testimine. Sellel strateegial on nüüdseks juba pikk ajalugu, postmodernne kunstimudel tõi selle 1980ndate lääne kunsti ja 1990ndate eesti kunsti (näiteks näitus „Shop” Tallinna Linnagaleriis, seal küll midagi otseselt ei müüdud).

Arendan mõtet edasi viimati maini­tud aspektist. Samma ei näi tahtvat suhestuda niivõrd majandusteooria(te)ga, nagu seda teeb oma projektides järjepidevalt Visible Solutions, pigem on kunstnik lähtunud oma varasemate tööde loogikast.

Nimelt on kunstnik oma töödesse ikka ja jälle kodeerinud annuse vaikset glamuuri, vaimukalt šikki või aristokraatset elementi, silmailu, mis on avaldunud kas materjalivalikus (näiteks fotole tikitud litrid) või temaatikas (näiteks lühter). See tasand on eesti nüüdiskunstist päris kaua puudunud ilmselt reklaamis ja linnapildis vohava pealetükkiva silmailu mõjul.

Seekordseks glamuuri-komponendiks võib lugeda näituseruumi kujundust kalli butiigina, kus külastaja saab soovi korral kampsuni ka osta. Tallinna Kunstihoone galeriis on vitriinid näidistoodetega, kampsunid riidepuudel reas tootetutvustuse ja hinnaga, proovikabiin, reklaamvideo, kataloog-käsitööleht. Kõik on nagu päris, tegelikult ongi päris. Nii-öelda toodang on antud juhul küll kitsalt spetsialiseeritud, väikesearvuline ja unikaalne ning hind varieerub 120 ja 250 euro vahel, jäädes keskmiselt 150–180 euro ringi, mis on ilmselt vähe, kui võrrelda seda tüüpi toodete hinnaga suures äris väljaspool Eestit. Selliste kampsunite sihtgrupp on olemas ja 15. XI seisuga öeldi galeriis, et kampsunid on hästi vastu võetud.

Kogu protsessi tulemusena on Jaanus Samma justkui tühistanud avalikus ruumis vohanud anonüümsed solvangud. See sarnaneb karatevõttega tõmmata vastane endale hästi lähedale, et ta siis kiire võttega kahjutuks teha. Näitusega on vormistatud üks leidlik idee. Tegu on pigem kerge vahepalaga enne suuremaid väljakutseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming