Jalutuskäik galeriides – Mäng taeva piiril

KATRIN VIRUNURM

Raija Nokkala, Katja Mesikämmeni ja Jüri Mildebergi näitus „Tähistamise aeg“ Hausi galeriis kuni 12. VIII; Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri näitus „Õigeaegselt“ Hobusepea galeriis 7. VI – 3. VII; Tõnis Laanemaa näitus „Kunst – minu elu“ Vabaduse galeriis 2. VI – 22. VI ja Katrin Pere näitus „Pilvelinnad“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 23. VII.

Millal muutus elu nii tõsiseks ja keeruliseks, et lihtsatest väikestest asjadest enam rõõmu tunda ei osata? Kas see on paratamatu, kui ollakse täiskasvanu või saab siiski vaadata elu läbi lapsesilmade? Vahel peitub võlu lihtsuses, vahel on aga esialgse lihtsuse taga midagi hoopis sügavamat. Vaatluse alla tulevad näitused puudutavad seda teemat ja lapsepõlvenostalgiat. Soovitan säilitada avatud meele ja minna tagasi lapsepõlve, aega, kui kujutlusvõimel ei olnud piire ja elu ise oli üks suur mäng.

Alice imedemaal

Raija Nokkala, Katja Mesikämmeni ja Jüri Mildebergi näitusel tekkis tunne, et olen sattunud salapärasesse peeglitagusesse maailma, muinasjutulisse õhkkonda, kus on ruumi vaid rõõmul. Nokkala naivistlikud tahvelmaalid on värviküllased ja kirevad, neid järgemööda silmitsedes tekib tunne justkui lappaksid lasteraamatut, maalid toimivad illustratsioonidena. Aga lood ei ole vaid lastele mõeldud, lihtsa kujutamisviisi taga on tõsine teema, inimese ja looduse harmoonia otsing. Mitmel maalil on kujutatud inimesi loomadega, mõnel aga ainult loomi.

Mesikämmeni pastelsetes toonides teosed on pehmemad, kuid neiski on värvikirevust ja mängulisust. Kunstniku muinasjutulikud lood on sisutihedad ja nõuavad süvenemist, kuid eelkõige tekitavad need siiski lapselikku põnevust. Eriti meeldivalt mõjuvad tema õnnelike nägudega loomakujutised. Naeratava näoga loomaportree on kaugel reaalsusest, kuid just selline käsitus teeb ka vaataja päeva helgemaks ja rõõmsamaks. Emotsioonide abil käsitab kunstnik loomi inimsarnasena ja seega inimesega võrdsena. Sellist suhtumist tuleks õpetada lastele, seda peab meeles pidama ka täiskasvanu. Tegelikult on mõlema soome kunstniku tegelased – inimesed ja loomad, ka tegevuspaigad päriselust – vaid kujutamisviis, mis tekitab vaatajas tunde, et ta on sattunud võlumaailma.

Jüri Mildebergi humoorikas installatsioon, lapitehnikas kuuega kelmikas tegelane näituseruumi keskel mõjub maagilise maailma valvuri ja ka maalide lugude vestjana. Koos moodustavad need suurepärase terviku.

Katrin Pere „Pilvelinnad“ näitusevaade

Karel Koplimets

Elu kui mäng

Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri näitus „Õigeaegselt“ koosnes kolmest tekstil ja liikumisel põhinevast videost, nende performance’ite dokumentatsioonist. Väljapanekut läbis triviaalse tegevuse absurdsus, aga ka mängulisus. Kunstnikud kombivad elu ja mängu piire, nende loomingus ei puudu ühiskondlikud teemad, nagu töö, mida teeme, või süsteemid, mida endale loome ja kus elame, aga neist õhkub eelkõige lapselikku mängulusti. Täiskasvanud ei mõista alati laste mänge, sest lastele on protsess sageli huvitavam kui tulemus. Performance’is „põmm!“ püüdsid pappkastis liikuvad kunstnikud leida skulptuuritaolisest objektist väljapääsu. Ka selle tegevuse puhul oli oluline harmoonia, kahe inimese, ka inimeste ja keskkonna kooskõla.

Hausi ja Hobusepea näituste vahel võib näha üllatavalt palju sarnasust, seda just teemakäsitluses: ka pealtnäha lihtsatest ja absurdsetest olukordadest võib alati leida sügavama mõtte. Tegevuse ja olukordade mõtestamine, mida kipume enesestmõistetavaks või hoopis mõttetuks pidama, annab uue perspektiivi. Nii nagu nalja taga on midagi tõsist, on ka iga humoorika kujutamisviisi taga midagi muud, kui esialgu paistab. Vahel on selleks iroonia, aga pea alati mingi sügavam teema või probleem.

Reis galaktikasse

Ei oskagi öelda, kas eespool käsitletud näitustest saadud lapsepõlvenostalgia tugev laeng mängis kaasa, kuid ka Tõnis Laanemaa väljapanek „Kunst – minu elu“ mõjus õigupoolest samamoodi. Selle näituse tegi nostalgiliseks kunstniku tagasivaade oma elule, sest väljapaneku üks osa, installatsioon, koosnes lapse- ja nooruspõlve mälestusesemetest, trüki­plaatidest ja tööjoonistest, sootuks teistsuguse laengu andis kunstniku tütrepoja Meele video vanaisast. Videos mõjusid kunstniku siiras olek, tema mahe hääletoon rahustavalt ja meenutasid lapsepõlves vinüülplaadilt kuuldud onu Remuse juttude esitajat. Nostalgilisust lisas videos kasutatud muusika: rõõmsad helid vaheldusid märksa kurvematega. Nii valdaski mind seda näitust vaadates kord lõbus, kord vaikne ja kurb meeleolu. See oli sama tunne, mis tekib lapsepõlve meenutamisel. Mitmed eksponeeritud joonistused ja graafilised lehed mõjusid teemakäsitluse või pealkirja poolest ulmekirjandusliku (laste)raamatu illustratsioonidena. Kunstniku tütretütre Karoliina graafiline leht „Minu loomad“ viis aga tagasi Hausi galeriisse ja sealt alguse saanud muinasjutulisse peeglitagusesse maailma. Laanemaa näitus lisas maapealsele harmoonilisele kooseksisteerimisele ka planeetide ja galaktikate kooskõla­ihaluse.

Katrin Pere vaipade näitus „Pilvelinnad“ erineb küll materjali- ja tehnikakasutuse poolest, ent tunnetuslik mõju on sama. Kirgaste vaipade keskel tekkis mul tunne, et pealpool pilvi paistab alati päike. Katrin Pere vaibad kujutavad justkui kaitsvat kilpi, mis eraldab päris- ja mängu-, täiskasvanute ja laste maailma, midagi, mille alla või taha saab varju pugeda. Pere vaibad on kokku nõelutud mitmest materjalist, teoste koloriit on mitmekesine, kuid domineerivad sinise toonid ja varjundid, silma hakkas ka üks üleni must vaip, mis hoolimata süngest värvist mõjus pigem rahustavalt. Nii tekkis seos Laanemaa galaktikateemaga. Suuremõõtmelise musta vaiba juures tajusin selle sügavust ja lõputust ning tundsin ennast galaktika sügavusse vajuvat. Kummaline side tekkis ka Mildebergi installatsiooniga.

Raija Nokkala ja tema abikaasa Uusikaupunki rajatud „Pilvelinna“ sinise raudvärava taga avaneb imeline maailm: 250ruutmeetrine maja on kujundatud aardekirstuks, kust võib kogu aeg leida midagi uut. Ka sealsed pildid räägivad lugusid tõelisest elust (http://www.nokkala.net). See meenus mulle Katrin Pere näitusel.

On ilmselt juhuslik kokkusattumus, et minu teekond sai alguse ja ka lõppes pilvelinna maagiliste seinte vahel. Maailmas, kus ühteviisi tähtsad on väikseimad detailid ja harmooniline tervik; kus lihtsus ja keerulisus ning tõsine ja naljakas ei ole pöördvõrdelises seoses, vaid toimivad koos. Sellisesse maailma pääsemiseks on vaja kujutlusvõimet, et panna jalga seitsmepenikoorma saapad ja vaadata, kuhu need viivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming